Andragoogika eriala valisin seetõttu, et tegelikult olen juba pikemat aega mõelnud, et tahaks õppima minna, ning nendest erialadest tundus millegipärast just see alana, mis võiks mulle tõesti meeldida. Olen mitu aastat juba tahtnud seda sammu astuda, et kooli minna, kuid siiamaani ei ole tekkinud seda päris õiget tunnet mitte ühegi eriala puhul. Mina usun sellesse, et kui ma juba ülikooli lähen, siis ma tahan, et see eriala mulle tõesti meeldiks. Õppimise pärast ma juba õppisin 12 aastat, nüüd oleks aeg õppida ja tunda sellest ka rõõmu. Andragoogika kohta ma palju ei teadnud(ja kes selle kohta üldse midagi teab, kes sellega seotud pole? Ma ei saa nimetada üht inimest, kes poleks minult küsinud, et „mis asi seeee veel on?”, kui ütlesin, et just seda õppima lähen), kuid nii vähe või palju, kui selle kohta lugesin, tundus see eriala põnev ning tahtsin rohkem selle kohta teada saada.

Ma ei saa praegu veel küll öelda, et oleksin selle esimese nädala jooksul õppinud andragoogika ja refleksiooni kohta midagi sellist, et oskaksin seda kohe niimoodi määratleda. Tunnen, et veel palju on minna. Saan aga öelda seda, et ma tõesti tunnen end praegu hästi pärast seda esimest nädalat. Ootan põnevusega, mis on ees.

Iseenda kohta õppisin seda, et kuigi ma olen suhteliselt laisk inimene, siis ma tunnen, et ma tõesti tahan õppida ning juba see iseenesest motiveerib mind. Pole kahtlustki, et ees on ootamas palju raskusi, aga raskused ju selleks ongi, et neid ületada. Õppisin ka seda, et mul on veel kindlasti palju enda kohta õppida ja oma eneseväljendusoskust kõvasti lihvida. Oma peas kõlab kõik ideaalselt ja kui ma pean selle välja ütlema, siis tuleb üks segapudru ja siis ma ei saa enam ise ka aru, mida ma nüüd õigupoolest mõtlesin.

Minu kui õppija tugevuseks on võib-olla see, et kui ma otsuse teen, siis üldiselt olen sihikindel ning viin alustatu lõpuni. Üheks oma tugevuseks loen ka kohusetundlikkust.

Suurimaks väljakutseks on ilmselt see, et kui mingil hetkel motivatsioon ära kaob(ja see juhtub kindlasti, sest ma olen nii püsimatu inimene), siis jääda endiselt sihikindlaks, mitte alla anda ning motivatsioon uuesti üles leida enda seest.

Praegusel hetkel saan öelda, et teiste ees rääkimine hirmutab mind kõige rohkem. Olen alati avalikke esinemisi kartnud ning iga kord, kui pean teiste ees oma arvamust ütlema või midagi selgitama, tõmbub mõte krampi. Sellest olen aga aru saanud, et eriti andragoogika erialal on palju grupis arutlemist, seega usun, et ajaga see hirm kaob.

Et olla õpingutes tulemuslikum, on minu eesmärgiks loengutes olla täielikult kohal ning teha kaasa nii palju, kui oskan(ja kui ei oska, siis julgelt abi küsida). Alustada kodutöid piisava ajavaruga, et jõuda need õigeks ajaks valmis ja mitte tähtajast üle minna ning anda endast üleüldiselt parim.