Refleksiooni kohta olen selgemaks saanud võib-olla nii palju, et reflekteerimine on väga oluline ning et olla edukas koolitaja, peab seda tegema kogu aeg. Reflekteerimine tähendab oma kogemuse analüüsimist, üles kirjutamist, kellegi teisega kogemuse üle arutamist, mis olid vead, mida saaks teha järgmine kord paremini samas olukorras jne.

Kuidagi nii palju mõtteid on kogu aeg peas ja see eneseanalüüsimine on praegu kuidagi nii raske, et ma ei oskagi öelda, mida ma enda kohta õppinud olen. Võib-olla seda, et aja jooksul olen õppinud aktsepteerima inimesi rohkem just nii nagu nad on. Kõik ei pea olema samasugused ega mõtlema ühtemoodi. Mida erinevamad inimesed on, seda huvitavam on nendega suhelda ja erinevaid arvamusi kuulata. Minu arust see rikastab. Ülikooli tulles sain ma sellele vaid kinnitust.

Ootuspärane oli see, et me teeme väga palju ülesandeid grupis. Kuna mu üks sõbranna seda sama eriala õpib, ning on praegu teise kursuse tudeng, siis ta on mulle sellest päris palju rääkinud, et kuidas see õppetöö enamasti käib. Kuigi sel ajal ma isegi ei mõelnud, et seda sama eriala õppima tulla. Lihtsalt juhtus nii.

Suurimaks väljakutseks on ilmselt enese distsiplineerimine. Kuna mitu aastat on õppimisest vahele jäänud, siis on ikka endiselt väga raske end mingeid ülesandeid tegema sundida, sest mõni päev kohe üldse ei viitsi, kuid samas ei taha ka jätta koolitööde tegemist viimasele minutile.