Nii. Kõigepealt vastan kommentaaridesse jäetud küsimustele.
Võib-olla on see eneseanalüüs sellepärast natuke raske mulle praegu, et kohati tundub, et ma ei suuda oma mõtteid kuidagi koondada ja samas on neid nii palju peas. Ja vahel on mul tunne, et ma lihtsalt ei oska end väljendada nii nagu ma tahaksin. Sellele ma kahjuks ei oska vastata, et mis aitaks.
Miks nii juhtus? Teadsin juba väga pikka aega, et tahan ülikooli minna ning hakkasin koolide loetelusid ja erialade nimekirju vaatama juba talvel. Kuidagi ei leinud sobivat, aga siis jäid paar sõelale ja lõpuks tundus see ala kõige õigem, ning praeguse seisuga võin öelda, et olen oma valikuga rahul.
Eks see on pigem halb, et vahel see laiskus nii suur on, et midagi teha ei viitsi, aga arvan, et see on positiivne, et ma siiski suudan end sundida ja asjad ära teha. Võib-olla suuresti tuleneb see laiskus sellest, et ma ei ole käinud koolis neli aastat, seega ei ole ka vahepeal õppima pidanud ning kogu see asi on uus mulle. Samas, kui ma juba õppima hakkan, siis naudin seda õppimise protsessi ise juba. Kui esimene samm tehtud, läheb palju kergemaks.
Ma arvan, et ennastjuhtiva õppija omadused minu õppimises avalduvad iseseisvuses ja õpimotivatsioonis. Mul ei ole vaja kellegi „tagantutsitamist”, et saaks vajalikud asjad tehtud. Mul on endal piisavalt kohusetunnet, et saada aru, et kui olen midagi ette võtnud, siis tuleb endast maksimum anda ja asjad korralikult ära teha. Sest tegelikult teen ma seda kõike ju enda jaoks. Õpimotivatsioon väljendub juba selles, et ma üldse kandideerisin. Keegi ei sunni ülikoolis käima ja kui õpimotivatsiooni ei ole, siis milleks üldse sinna minna. Mina korraldasin oma elu täiesti ümber, sest väga tahtsin õppima minna, et saaksin areneda inimese ja isiksusena ning midagi muuta oma elus paremuse poole. Tunnen, et kõrgem haridus siiski avab suurema tõenäosusega rohkem uksi, kui lihtsalt keskhariduse olemasolu. Muidugi see kindlasti oleneb ka inimesest ja tema isiksusest ning paljust muust.
Tugevuseks võib-olla ongi see, et mul on suhteliselt suur kohusetunne ning seetõttu jääb mul ikkagi pigem harva midagi tegemata. Õpimotivatsiooni pean ka suhteliselt suureks tugevuseks, sest üldiselt on nii, et kui ma endale eesmärgi olen seadnud, siis püüdlen selle poole sihikindlalt. Arenguruumi on aga eesmärgikindluse osas, sest kuigi ma sihikindlalt ronin oma eesmärgi poole, siis võib ja kindlasti tekibki neid hetki ja aegu, kus motivatsioon kaob mutimulla auku ja järjekindlus tahab ka vankuma lüüa. Minu küsimus olekski selles, et kuidas seda tagasi saada? Sest mõnikord mulle tundub, et kui üks asi hakkab allamäge veerema, siis lähevad järjest kõik. Samas usun, et järjekindlus on suuresti seotud ka sellega, palju sa endasse usud. Kui tuleb mõni raskus või tagasilöök, siis endasse uskudes ja tagasilöögist mitte välja tehes tuleb lihtsalt edasi rühkida ja lõpuks saavutad soovitud tulemuse. Ja mina soovin seda endas arendada, et ma ei ehmuks ära raskuste ees ega annaks kohe alla, vaid rühiks ikka samamoodi edasi, uskudes kaljukindlalt, et eesmärk, mille olen endale püstitanud, saab saavutatud hoolimata raskustest ja tagasilöökidest.