"Ma arvan, et need seminarid, konverentsid ja ümarlauad tuleks vahelduseks teistpidi pöörata. Ma väga tahaks, et kaheksa-aastane Liisa läheks ja räägiks seal saalitäiele täiskasvanutele, et kui prints Jones Dimka Nigeeriast kirjutab neile, et tal on 30 miljoni dollari kätte saamiseks hirmsasti abi vaja, siis see ei ole tõsi," kirjutab Henrik Roonemaa oma arvamusloos. 

Loe artiklit täies pikkuses Postimehe veebist! 

Samal teemal:

• Professor Andra Siibak: e-riigi alustalaks on inimesed, mitte tehnoloogia
• Projekt "Targalt internetis" pälvis tunnustuse
• Digiturvalisus: üldised oskused
• Digiturvalisus: paroolid ja andmed

Eestist rääkides kasutatakse sageli „e“-liidet. Meie infotehnoloogilist edulugu pakendatakse
e-Eesti märgi all, luues kuvandit riigist, mis tiigrihüpetega kalpsas sovetlikust ühiskonnast nüüdisaegsesse infoühiskonda. „Praegu vajaks Eesti aga tulevikku vaatavat e-rahva manifesti, mille toel infotehnoloogilisi lahendusi tavakasutaja jaoks senisest veel paremini igapäevaelu parandamiseks ära kasutada,“ rääkis professor Siibak. „Leian, et e-Eestit luues oleme siiani enim tähelepanu suunanud erinevate uute e-teenuste ning tehnoloogiliste platvormide loomisele, kuid viimane aeg oleks pöörata süvendatult tähelepanu ka nende tehnoloogiliste võimaluste kasutajatele ning nende harjumustele, kogemustele ning oskustele. Ka ühe e-riigi alustalaks on siiski inimesed, mitte tehnoloogia, sest tehnoloogia on ühest küljest nii sotsiaalselt vormitud, kuid ka sotsiaalseid väärtusi, hoiakuid, uskumusi ja norme loov.“

Oma inauguratsiooniloengus pakub Andra Siibak käepäraseid soovitusi ja reegleid, millest iga interneti- ja sotsiaalmeedia kasutaja enda netipraktikates ja -käitumises lähtuda võiks. Selleks, et mõista paremini, milliseid on käesoleval ajal positiivsed ja probleemsed suundumused , toob Siibak näiteid eestlaste igapäevaseid interneti- ja sotsiaalmeedia harjumusi analüüsinud uuringutest. Toetudes erinevate uurimistööde andmestikele, sõnastab professor käsulauad, mis võiksid olla heaks teejuhiseks nii igapäevasele internetikasutajale kui ka poliitikakujundajale, kelle eesmärk on edendada Eesti infoühiskonda.

Professor Andra Siibak lõpetas 2003. aastal Tartu ülikooli inglise keele ja kirjanduse erialal, Magistrikraadi kaitses Siibak meedia ja kommunikatsiooni alal 2005. aastal ning doktorikraadi samal erialal 2009. aastal. Alates 2007. aastast on ta töötanud Tartu ülikoolis erinevatel ametikohtadel, läbinud järeldoktorantuuri Rootsis Södertörni ülikoolis ning pidanud külalisloenguid Masaryki, Aalto, Aarhusi ja Urbino ülikoolides. Alates 2016. aasta septembrist on Andra Siibak meediauuringute professor.

Professor Andra Siibaku teadustöö on keskendunud erinevate põlvkondade internetikasutuse praktikate, eelkõige sotsiaalmeedia kasutuse uurimisele. Tema praegused uurimishuvid on seotud uue meedia auditooriumite, privaatsuse, digitaalse kirjaoskuse ja internetikasutuse vahendamise teemadega.  

Andra Siibak on olnud asjatundja mitmete Euroopa komisjoni ja Euroopa nõukogu algatuste juures. Praegu on ta Euroopa nõukogu ekspertrühma „Laste õigused digitaalses maailmas“ (CAHENF-IT) liige ja Eesti noorte teaduste akadeemia asutava kogu liige. Ta on vabariigi presidendi noore teadlase preemia laureaat (2015). 2017. aastast juhib Andra Siibak TÜ infoühiskonna keskust.

Allikas: Tartu Ülikool

Samal teemal:

• Kutsume õpetajaid internetiturvalisuse teemalisele veebikursusele!
• Digiturvalisus: mida peaks teadma võrgust

Internetiturvalisus seostub mitmete erinevate teemadega ning mõjutab nii koolipersonali, õpilasi, lapsevanemaid kui ka kooli kogukonda laiemalt. Et õppetöös kasutatakse üha enam nutiseadmeid ja arvuteid, peavad nii õpetajad kui ka õpilased oskama neid ka vastutustundlikult ja turvaliselt kasutada. Uuringud näitavad, et koguni 57% noortest arvab, et nende sõbrad on seotud riskantse käitumisega internetis. Niisiis peaks neid teemasid käsitlema ka koolis.   

Internetiturvalisuse teemaline MOOC on valminud “Targalt internetis” projekti raames ning annab osalejatele parema arusaamise võimalikest ohtudest ja väljakutsetest internetis. Kursusel arutletakse ja analüüsitakse strateegiaid, kuidas noori inimesi toetada ja kuidas aidata neil arendada tarka ja vastutustundlikku käitumist internetis.

Portaal The Better Internet for Kids (BIK) (www.betterinternetforkids.eu) pakub laias valikus materjale, mis aitavad õpetajatel internetiturvalisust puudutavaid teemasid klassiruumis käsitleda, ka veebipõhisel kursusel tutvustatakse materjale ja allikaid, mida on erinevatesse Euroopa keeltesse tõlgitud.

Internetiturvalisust käsitlev MOOC algab 10. aprillil ning kestab 6 nädalat. Kursusele on oodatud üldhariduskoolide õpetajad, samuti koolide IT juhid. Töökeel on inglise keel.  

Rohkem infot ning registreerumine: http://www.europeanschoolnetacademy.eu/en/web/online-safety-course.

Allikas: European Schoolnet Academy

Samal teemal:

• Projekt "Targalt internetis" pälvis tunnustuse
• Digiturvalisus: üldised oskused

Küsimused puudutavad nutimaailma ning kindlasti oskad ka Sina nendele vastata!

Osalema on oodatud kõik huvilised!

Õigesti vastanute vahel loositakse välja auhinnad (koolidele), mille sel korral on välja pannud Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus (HITSA). Võistkonna suuruseks võib maksimaalselt olla 4 inimest, aga võib mängida ka üksi! 

Auhinnad teevad head nii kehale kui ka vaimule!

Link nutiviktoriini täitmiseks avaldatakse 5. aprillil 2017 Facebook´is kasutaja Rääma Nutiajud seinal!

Lisaküsimuste korral kirjutage kooli haridustehnoloogile: mart@raama.ee. 

Julget pealehakkamist!

Rääma Nutiajud

Samal teemal:

• Nutiviktoriini "Nutt tuleb peale vol 1" kokkuvõte
• Nutiviktoriin "Nutt tuleb peale vol 1"

Alates 2008. aastast korraldavad vabariiklik inimeseõpetuse ainenõukogu ja Inimeseõpetuse Ühing konkurssi „Inimeseõpetuse aasta tegu“. Konkursi eesmärgiks on esile tõsta tegevusi, mis on kaasa aidanud inimeseõpetuse ainevaldkonna arengule (nt õppematerjalide koostamine ja avaldamine, ainekavaarendus, maakondlike või riiklike aineürituste korraldamine jne).

Tänavuse aasta teo laureaat on "Targalt internetis" projekt, mille missioon on laste ja lapsevanemate targem internetikasutus ning laste seksuaalset ärakasutamist esitava sisuga materjalide leviku tõkestamine internetis. Tegemist on MTÜ Lastekaitse Liidu poolt algatatud projektiga, mida viivad ellu MTÜ Lastekaitse Liit, Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus, MTÜ Eesti Abikeskused ja Politsei- ja Piirivalveamet. Projekti kohta saab lähemalt lugeda: www.targaltinternetis.ee.

Allikas: Inimeseõpetuse Ühing

Samal teemal:

• Netiohutus. Õpilugu inimeseõpetuses
• Digipädevuse näited inimeseõpetuses I kooliastmes

Tänane reaalsus: ohvri süüdistamine arvutiturvalisuses

Viimastel aastatel on ohvri süüdistamine kui tabu tulnud esile eelkõige paarisuhte ja seksuaalse vägivalla kontekstis. On üsnagi mõistetav, et ohvrit ei saa süüdistada kallaletungis tema napi riietuse või provokatiivse käitumise pärast. Arvutiturvalisuses on üldiselt mindud teist teed pidi. Väga levinud on, et küberkurjategijate ohvrit ennast peetakse toimunus põhisüüdlaseks ja leitakse vaid lahendusi, kuidas ohver oleks saanud oma kontosid/infot/võrku paremini ja turvalisemalt kaitsta. Küberturvalisus on muutunud erinevate viirusetõrjete, pahavarade eest kaitsvate programmide, turvateenust pakkuvate ettevõtete ja ekspertide näol väga suureks äriks. Uuemate ja paremate turvatehnikate kasutuselevõtt tundub esmapilgul kergem lahendus kui reaalse probleemiga tegelemine, milleks on kurjategijad ise. Nagu on ütelnud küberturvalisuse ekspert George Kurtz, oleme me nagunii alati ühe sammu võrra kurjategijatest maas.

Kes tegi? Ise tegi!

Juhtum A: Kas oled postitanud internetti midagi, mida hiljem kahetsed ja oleks tahtnud end teisiti väljendada. Juba saadetud e-kirja tagasi võtta ei saa. Ainus, mida teha, on saata uus täpsustav/vabandav kiri, aga see pole ju eelneva päriselt olematuks tegemine. Juhtum B: Olen oma Google Drive keskkonnas, meetodil “Kõik lingiga saavad vaadata” välja jaganud ühe PDF-formaadis õppematerjali. Võhiklikule kasutajale jätab see mulje, nagu sellele dokumendile pääsebki ligi ainult seda pikka linki teades. Juhtum C: Me teame, kui osavasti taskuvargad oma “tööd” teevad. Paraku on see tänaval kõndides tavaline turvarisk. Vaevalt, et keegi on nõus vabatahtlikult oma raha ära andma. Aga nii juhtub, kui arvutit või nutiseadmeid läheb ostma tehniliselt võhiklik inimene. Ilmselt teeb ta oma otsuse seadme välise ilu järgi või laseb müügimehel midagi “soovitada”, makstes soolasemat hinda, kui sama jõudlusega seadmed tavaliselt väärt on.

Tõejärgne meedia

Oxford Dictionaries kuulutas 2016. aasta sõnaks "tõejärgne" (post-truth). Lihtsustatult - võidab see, kes karjub kõige kõvemini (või kauem) ja kes teeb seda lihtsamalt. Olukorda utreerides võiks öelda, et paari tuhande aastaga oleme jõudnud Platoni teostest suvalise meeleoluka mõtteteraga kassipildini. Üks viis, kuidas sotsiaalmeedia kanalid manipuleerivad tarbijaga, on seegi, et näidatakse ainult neid uudiseid, mida tarbija soovib näha, ujutades ta nendega üle, ja varjates samal ajal kõik muu vastuvõtuküllastuse tõttu. Klikimeedia (clickbaits) püüab inimesi sensatsioonihõnguliste ja/või eksitavate pealkirjade ning värviliste piltidega enda lehekülgi külastama meelitada, et teenida raha. Kuid kõik see võtab aega ja seetõttu on nii laste kui täiskasvanute funktsionaalse lugemise ehk teksti (selle kõige laiemas tähenduses) mõistmise tähtsustamise kõrval eriti oluliseks muutunud iga meediatarbija (allika)kriitilisuse arendamine.

Küberturvalisuse aine igasse gümnaasiumisse?

Küberturvalisusest räägitakse üha enam seoses haridusvaldkonnaga. Tundub, et selles osas oleme innovaatilised ning nii mõnelegi riigile eeskujuks: meil on erinevad teavitusprogrammid, konverentsid kui parima praktika näide - küberkaitse õppesuund Põltsamaa Ühisgümnaasiumis. Selline internetiohtudest teavitav, õpilasi informeeriv, viimaseid maailmas toimunud juhtumeid käsitlev ning praktilisi ülesandeid sisaldav teemadering peaks olema iga gümnaasiumiõpilase kohustuslik haridusosa. Kas selline õpe toimub klassijuhatajatunni raames, mõne infotehnoloogia õppeainete raames, jaotatuna erinevate õppeainete vahel või eraldi kursusena - see on praegu iga kooli otsustada. Oluline on see, et küberhügeeni peaks õpetama igas koolis!

Tudengite mõtted kogus kokku ja saatis Koolielule Birgy Lorenz, Tallinna Ülikooli digiturbe labori projektijuht. Artikkel sai teoks tänu tublidele kursuslastele: Kati Liik, Aivi Reimand, Maria Savina, Anneli Mõtsmees, Linda Helene Sillat, Eno Pihla, Mikk Oad, Raige Ifrad, Heily Epro-Volmer, Kristina Lee, Jaana Varis, Tuuli Tomson, Riina Hiob, Anne Tiits, Anne-Mai Saar, Anu Männisalu, Gätlin Juhken, Katariina Linde ja Cristina Kaska.

Samal teemal:

• Digiturvalisus: mida peaks teadma võrgust
• Digiturvalisus: töötaja kui turvarisk
• Digiturvalisus: paroolid ja andmed
• Digiturvalisus ja arvutimeedia

Avalik tasuta WiFi  - JAH! või pigem EI!

Eesti on uhke selle üle, et siin saab igal sammul ühineda avaliku WiFi võrguga, mida teistes Euroopa riikides on peaaegu võimatu leida, isegi suurtes keskustes. Aga kas on ikka turvaline ühineda oma seadmega avalikku WiFi võrku? Tegelikkus on see, et ühendudes kellegi suvalise WiFi võrguga anname sisuliselt ka ligipääsud selle võrgu haldajale. Seega tuleks seadistada oma kasutatavad seadmed käituma järgmiselt: nad võivad WiFisse ühenduda ainult kasutaja lubamisel, mitte automaatselt;  seadmes on kasutusel tulemüür ja viirusetõrje; kui olete olnud ühendatud ebaturvalisse võrku, siis vahetage kodus ära kõik oma paroolid, et ennetada edasisi probleeme. Lisavõimalused: kasutusel on krüpteeritud andmeside või luuakse tunnel kohta läbi VPNi, mille läbi on võimalik turvaliselt internetis käia. Kõige parem soovitus on aga see, et kui ei ole kriitilist vajadust, siis ei ole vaja ka WiFis passida, kasutage oma mobiilset andmesidet!

Asjad netis – uued võimalused ja ohud!

Asjade interneti vähene turvamine on loonud võimaluse uue ajastu küberrünnakuteks. Pisikeste turvamata võrku ühendatud seadmete automatiseeritud ülevõtmine võimaldab massirünnakuid korraldada, mis võivad põhjustada suurte süsteemide tegevuse väljalülitamist. Asjadest loobumine ei ole ilmselt võimalik, sest isegi kui me loobume nutikatest asjadest, kasutatakse neid meie ümbruskonnas edasi, tahame me seda või mitte. Ohtude vältimiseks on vaja võimalikke ohtusid tunda. Mida vähem me teame, seda turvalisem maailm meile tundub. Mida rohkem teame, seda paremaid valikuid saame teha.

Vaata, vaata mind!

Üks võimalus oma elu jagada ja teistele nähtavaks teha on asukoha jagamine. On võimalik ennast n-ö "sisse registreerida" (check-in) mõnes avalikus asutuses nagu näiteks restoran, teater, näitus või siis lihtsalt kuskil ilusas metsatukas GPS-i abil positsioneerides. Oma asukoha jagamine, fotode postitamine ja sõprade täägimine on suurepäraseks infoallikaks kurjategijale, kes planeerib röövi või tahab sind muudviisi ära kasutada. Samuti saavad kurjategijad sinu käitumist jälgides kokku panna sinu profiili: kes sa oled, kus sa käid ja kellega suhtled. Turvalisuse kaalutlusel soovitavad paljud turvaeksperdid GPS-i oma telefonis välja lülitada, kui seda ei kasutata. Vastasel korral jälgivad erinevad rakendused pidevalt sinu asukohta ja koos sinu isikuandmetega võib info muutuda ohuks sinu identiteedile ja privaatsusele.

Tudengite mõtted kogus kokku ja saatis Koolielule Birgy Lorenz, Tallinna Ülikooli digiturbe labori projektijuht. Artikkel sai teoks tänu tublidele kursuslastele: Kati Liik, Aivi Reimand, Maria Savina, Anneli Mõtsmees, Linda Helene Sillat, Eno Pihla, Mikk Oad, Raige Ifrad, Heily Epro-Volmer, Kristina Lee, Jaana Varis, Tuuli Tomson, Riina Hiob, Anne Tiits, Anne-Mai Saar, Anu Männisalu, Gätlin Juhken, Katariina Linde ja Cristina Kaska.

Foto: Flickr, kasutaja Bob Cotter, litsents CC BY-NC-ND 2.0

Samal teemal:

• Digiturvalisus: töötaja kui turvarisk
• Digiturvalisus: paroolid ja andmed
• Digiturvalisus ja arvutimeedia

Mängude loomise kaudu saavad noored jutustada mõnda lugu, disainida tegelasi ja maailmu ning seejuures lõimida erinevaid huvivaldkondi nagu tehnoloogia, kunst, muusika, keeled jt. „Mängude abil õpivad lapsed probleeme samm-sammult lahendama. See arendab nende algoritmilist mõtlemist, seoste loomise- ja struktureerimisoskust, mis on kõik vajalikud keerulisemate programmeerimisülesannete lahendamiseks,“ selgitas ProgeTiigri programmijuht Mari-Liis Peets. „Võistlusel saavad noored ka võimaluse väljendada, kuidas nad ise tahaksid programmeerimist ja turvalise internetikasutuse põhimõtteid õppida.“

ProgeTiigri võistlusel saavad osaleda kõik alus- ja üldhariduse õppijad vanuses 5-20 nii individuaalselt kui ka kuni viieliikmeliste meeskondadena. Võistlustööna tuleb esitada programmeeritud või disainitud mäng, mis õpetab programmeerimist või turvalist internetikäitumist, kusjuures lahenduseks võib olla nii arvutimäng, nutiseadmes mängitav rakendus kui ka laua- või kaardimäng.

Võistlustöid saab esitada kuni 23. aprillini 2017 HITSA konkursiveebis.

Töid hinnatakse viies vanuserühmas, finalistid selguvad 8. maiks. Finaal toimub 20. mail Tallinnas, kus kuulutatakse välja ka võitjad. Parimate tööde autoreid ootavad põnevad tehnoloogilised vidinad ning kõikide finaali pääsenud koolide vahel loositakse välja ProgeTiigri võistluse peaauhind väärtuses 500 eurot. Võistluse auhinnafond on 10 000 eurot.

ProgeTiigri võistluse reeglite ning ajakavaga saab lähemalt tutvuda HITSA kodulehel: konkurss.hitsa.ee.

ProgeTiigri võistluse läbiviimist toetatakse Euroopa Liidu Euroopa Sotsiaalfondi meetmest “Kaasaegse ja uuendusliku õppevara arendamine ja kasutuselevõtt“ (2014-2020.1.03.15-0001) ja Euroopa Ühendamise Rahastu projektist „Targalt internetis“.

Samal teemal:

• Kuidas ja miks õpetada programmeerimist?
• Avatud on ProgeTiigri programmi seadmete taotlusvoor haridusasutustele

Ettevõtte küberturvalisuse võtmeks on iga töötaja

Olen märganud, et viimasel ajal olen hakanud saama üha enam erinevat tüüpi spämmi nii oma era- kui ka töömeilikontodele. Enamik sellest spämmist maandub otse spämmkaustas, kuid on ka selliseid kirju, mis on ühel või teisel põhjusel lipsanud läbi filtri ja jõudnud postkasti. Klikkides mõnel neist, võib juhtuda, et töötaja nakatab oma arvuti viirusega, mis levib sealt kogu ettevõtte serversisse. Ettevõtted kipuvad investeerima tehnoloogiasse, mis peaks tagama turvalisuse, kuid jätavad tähelepanuta inimesed, kes siis tahtmatult seda turvalisust õõnestavad. Piisab vaid sellest, et töökaaslaste seas on üks inimene, kelle arvuti kasutamisharjumused ei ole turvalised ning ohtu satuvad ka kõigi teiste seadmed.

Kellele kuulub töötaja e-postkast?

Tööarvuti on töötaja kasutusse antud eelkõige töö tegemiseks. Paljudes töökohtades on tööandja töötajale tööülesannete täitmiseks loonud tööandja domeeniga e-postiaadressi. Eestis on praktikas kujunenud tavapäraseks, et töötajad kasutavad tööandja domeeniga e-postiaadresse ka oma erakirjade saatmiseks ja saamiseks (sh kasutades riigiasutuse või kohtuga suhtlemisel kontaktandmetena). Isikliku kirjavahetuse hulka tuleb arvata ka töötajatevaheline kirjavahetus, mis ei seondu tööülesannete täitmisega. Samal ajal ei ole töötajal õigust töö e-posti isikilikul eesmärgil kasutada.

Tööandjal on õigus töödelda töötaja isikuandmeid ulatuses, mis on tarvilik tööandja arvutisüsteemide tõrgeteta töö tagamiseks. Näiteks võib tööandjal olla vaja arvutisüsteemide tõrgeteta ja turvalise töökorra tagamiseks tuvastada mahukad ja ohtlikud e-kirjad või lugeda töötaja puhkuse või äkilise haigestumise ajal saabunud arveid ja tellimusi. Tööandjal ei ole mingit takistust kontrollida töötaja töökohustuste täitmist, sh lugeda tööülesannete täitmisega seotud e-kirju. Töötajate kontrollimiseks peaks tööandja koostama töötajate andmete töötlemise kohta selgitava dokumendi. Võimalik on, et tuleks sätestada ka reegel, et töö e-posti ei võiks erakirjade saatmiseks kasutada. Töösuhte lõppemisel ei ole tööandjal töötaja e-postkasti avatuna hoidmiseks otsest seadusest tulenevat alust, seega saates erakirju läbi töö e-posti võib inimene ise tekitada endale keerulise olukorra, kus tal pole enam oma kirjadele ligipääsu.

Lahkuv töötaja loob turvariski

Ajastul, mil kõige olulisemaks varaks on andmed ja ligipääsud, ei ole haridusasutustes väga hästi läbi mõeldud, mida teha olukorras, kus töötaja lahkub. Väljakutse tekib sellest, et paljud keskkonnad on omavahel pilveteenustes lõimunud ja kui kasutatakse ühte e-maili ja kontot kogu asutuse peale (näiteks nutiseadmete keskhalduseks), siis on see teada ka lahkuvale töötajale. Ideaalne viis oleks siduda kõik kontod asutuse e-mailiga ja kui töötaja lahkub, siis konto suletakse.  Aga mida teha olukorras, kus vahendid ja keskkonnad, mida asutuses kasutatakse, seda ei võimalda?  Mida teha olukorras, kui keegi pahatahtlik töötaja on juba enne lahkumist kopeerinud endaga kaasa faile või näiteks üritab neid vastupidiselt hävitada?

Tudengite mõtted kogus kokku ja saatis Koolielule Birgy Lorenz, Tallinna Ülikooli digiturbe labori projektijuht. Artikkel sai teoks tänu tublidele kursuslastele: Kati Liik, Aivi Reimand, Maria Savina, Anneli Mõtsmees, Linda Helene Sillat, Eno Pihla, Mikk Oad, Raige Ifrad, Heily Epro-Volmer, Kristina Lee, Jaana Varis, Tuuli Tomson, Riina Hiob, Anne Tiits, Anne-Mai Saar, Anu Männisalu, Gätlin Juhken, Katariina Linde ja Cristina Kaska.

Foto: Koolielu arhiiv.

Samal teemal:

• Digiturvalisus: paroolid ja andmed
• Digiturvalisus ja arvutimeedia

Salasõnahaldurid - turvaline lahendus?

Kes ei teaks, et internetis tegutsedes on kõige tähtsamal kohal tugev parool? Ikka vähemalt kaheksa tähemärki pikk, suured ja väiksed tähed, numbrid ja mõni muu sümbol veel lisaks. Kuidas aga kõiki unikaalseid paroole meeles pidada? Siinkohal soovitavad paljud paroolihaldureid. Samas on ka parimatesse halduritesse juba mitmel korral sisse murtud ja ühe peaparooliga avanevad kõik teie muud paroolid. Ei kõla just turvaliselt? Seega tuleks kasutada veel midagi – näiteks kaheastmelist autentimist mõne lisaseadmega.

Isikuandmete kaitsmine nutitelefonis, kas vajalik või tüütu tegevus?

Tänapäeval kasutavad pea kõik nutiseadmeid ja neis olevaid võimalusi ning rakendusi. Elu on muutunud mugavaks, aga samas on oht, et kui seade peaks kaotsi minema või ära varastatama, siis on ohus kõik vastavas seadmes olevad andmed ja rakendustes olevad paroolid ja muu info. Olles ise samuti mugav ja kandes pidevalt oma nutitelefoni kaasas, on mul olnud hetki, kus ma olen telefoni ära paigutanud nii, et ma korraga seda ei leia. Väiksed paanikahood on seoses sellega tekkinud küll, aga õnneks ei ole midagi hullu juhtunud. Siit võib järeldada, et aastatetagune ütlus, et kui rahakott ära kaob või varastatakse, on terve elu läinud, käib rohkem nüüdisaja nutiseadmete kohta paremini. Selle lahendamiseks peaks seadmed varustama seadmelukuga ja ka äppidega, mis kaugelt võivad kogu seadme ise muuta n-ö telliskiviks, et keegi peale meie seda kasutada ei saaks.

Mu kontole on sisse häkitud, kuidas see juhtus?

2014. aastal hakkasin kasutama oma ainetundides erinevaid veebiõpikeskkondi. Aga juba ühe aastaga oli õppetöös kasutuses veebikeskkondasid nii palju, et õpilased hakkasid kurtma, et ei suudeta kontode kasutajatunnuseid meeles pidada. Tihti õpilased unustasid oma keerulised paroolid. Osad õpilased küll kirjutasid paroolid päevikusse üles, kuid see ei ole turvaline käitumine/tegevus. Sellest pahest pole priid ka õpetajad, kes peaks olema õpilastele eeskujuks. Varem pidime jälgima, kuidas käitume turvaliselt füüsilises keskkonnas, kuid tänapäeval peame mõtlema, kuidas turvaliselt käituda ja toimetada nii füüsilises kui virtuaalses ühiskonnas. Kui igas keskkonnas pole kasutusel erinev parool või kui neid kasutatavaid keskkondi on rohkem kui suudetakse hallata, siis tuleks läbi mõelda – kas mul on kõike seda vaja, mida internet suudab mulle pakkuda?

Kui sul on rohkem kui 80 asja, siis sa ei ole asjade omanik, vaid asjad omavad sind!

Tänapäeval suureneb kõikide inimeste digitaalne jalajälg iga aastaga. Meie elu on muutunud digivaraga tegelemiseks: digivarade turvamine - turvasõnad, viirustõrje, ohutu käitumine; digivarade  hoiustamine - kõvaketas, pilveteenus, automaatne kopeerimine; digivarade loomine – programmide kasutamine, ideede genereerimine; digivara jagamine- jagamisplatvormid (Youtube, blogi jne); digivara tarbimine – infovoogude lugemine, jälgimine. Oleme ise loonud olukorra, kus digitaalse vara tarbimine, hooldamine ja hoidmine on hakanud võtma rohkem energiat kui materiaalne kola meie eluruumis. Et sellega toime tulla, tuleks hakata rääkima digielustiilist, et infoühiskonna voos ellu jääda, ja selle hulka käib ka näiteks oskus infokaosega hakkama saada.

Tudengite mõtted kogus kokku ja saatis Koolielule Birgy Lorenz, Tallinna Ülikooli digiturbe labori projektijuht. Artikkel sai teoks tänu tublidele kursuslastele: Kati Liik, Aivi Reimand, Maria Savina, Anneli Mõtsmees, Linda Helene Sillat, Eno Pihla, Mikk Oad, Raige Ifrad, Heily Epro-Volmer, Kristina Lee, Jaana Varis, Tuuli Tomson, Riina Hiob, Anne Tiits, Anne-Mai Saar, Anu Männisalu, Gätlin Juhken, Katariina Linde ja Cristina Kaska.

Foto: Koolielu arhiiv.

Samal teemal:

• Digiturvalisus ja arvutimeedia