Digiturvalisus: paroolid ja andmed


Avaldaja:Madli Leikop07. Veebruar 2017

Turvalise interneti nädalal avaldame Koolielus TLÜ digitehnoloogiate instituudi haridustehnolooga magistriõppe tudengite mõtteid ja arvamusi digiturvalisusest. Täna on tähelepanu all salasõnad ja isikuandmete kaitsmine. Igal nädalapäeval uus lugu!

Salasõnahaldurid - turvaline lahendus?

Kes ei teaks, et internetis tegutsedes on kõige tähtsamal kohal tugev parool? Ikka vähemalt kaheksa tähemärki pikk, suured ja väiksed tähed, numbrid ja mõni muu sümbol veel lisaks. Kuidas aga kõiki unikaalseid paroole meeles pidada? Siinkohal soovitavad paljud paroolihaldureid. Samas on ka parimatesse halduritesse juba mitmel korral sisse murtud ja ühe peaparooliga avanevad kõik teie muud paroolid. Ei kõla just turvaliselt? Seega tuleks kasutada veel midagi – näiteks kaheastmelist autentimist mõne lisaseadmega.

Isikuandmete kaitsmine nutitelefonis, kas vajalik või tüütu tegevus?

Tänapäeval kasutavad pea kõik nutiseadmeid ja neis olevaid võimalusi ning rakendusi. Elu on muutunud mugavaks, aga samas on oht, et kui seade peaks kaotsi minema või ära varastatama, siis on ohus kõik vastavas seadmes olevad andmed ja rakendustes olevad paroolid ja muu info. Olles ise samuti mugav ja kandes pidevalt oma nutitelefoni kaasas, on mul olnud hetki, kus ma olen telefoni ära paigutanud nii, et ma korraga seda ei leia. Väiksed paanikahood on seoses sellega tekkinud küll, aga õnneks ei ole midagi hullu juhtunud. Siit võib järeldada, et aastatetagune ütlus, et kui rahakott ära kaob või varastatakse, on terve elu läinud, käib rohkem nüüdisaja nutiseadmete kohta paremini. Selle lahendamiseks peaks seadmed varustama seadmelukuga ja ka äppidega, mis kaugelt võivad kogu seadme ise muuta n-ö telliskiviks, et keegi peale meie seda kasutada ei saaks.

Mu kontole on sisse häkitud, kuidas see juhtus?

2014. aastal hakkasin kasutama oma ainetundides erinevaid veebiõpikeskkondi. Aga juba ühe aastaga oli õppetöös kasutuses veebikeskkondasid nii palju, et õpilased hakkasid kurtma, et ei suudeta kontode kasutajatunnuseid meeles pidada. Tihti õpilased unustasid oma keerulised paroolid. Osad õpilased küll kirjutasid paroolid päevikusse üles, kuid see ei ole turvaline käitumine/tegevus. Sellest pahest pole priid ka õpetajad, kes peaks olema õpilastele eeskujuks. Varem pidime jälgima, kuidas käitume turvaliselt füüsilises keskkonnas, kuid tänapäeval peame mõtlema, kuidas turvaliselt käituda ja toimetada nii füüsilises kui virtuaalses ühiskonnas. Kui igas keskkonnas pole kasutusel erinev parool või kui neid kasutatavaid keskkondi on rohkem kui suudetakse hallata, siis tuleks läbi mõelda – kas mul on kõike seda vaja, mida internet suudab mulle pakkuda?

Kui sul on rohkem kui 80 asja, siis sa ei ole asjade omanik, vaid asjad omavad sind!

Tänapäeval suureneb kõikide inimeste digitaalne jalajälg iga aastaga. Meie elu on muutunud digivaraga tegelemiseks: digivarade turvamine - turvasõnad, viirustõrje, ohutu käitumine; digivarade  hoiustamine - kõvaketas, pilveteenus, automaatne kopeerimine; digivarade loomine – programmide kasutamine, ideede genereerimine; digivara jagamine- jagamisplatvormid (Youtube, blogi jne); digivara tarbimine – infovoogude lugemine, jälgimine. Oleme ise loonud olukorra, kus digitaalse vara tarbimine, hooldamine ja hoidmine on hakanud võtma rohkem energiat kui materiaalne kola meie eluruumis. Et sellega toime tulla, tuleks hakata rääkima digielustiilist, et infoühiskonna voos ellu jääda, ja selle hulka käib ka näiteks oskus infokaosega hakkama saada.

Tudengite mõtted kogus kokku ja saatis Koolielule Birgy Lorenz, Tallinna Ülikooli digiturbe labori projektijuht. Artikkel sai teoks tänu tublidele kursuslastele: Kati Liik, Aivi Reimand, Maria Savina, Anneli Mõtsmees, Linda Helene Sillat, Eno Pihla, Mikk Oad, Raige Ifrad, Heily Epro-Volmer, Kristina Lee, Jaana Varis, Tuuli Tomson, Riina Hiob, Anne Tiits, Anne-Mai Saar, Anu Männisalu, Gätlin Juhken, Katariina Linde ja Cristina Kaska.

Foto: Koolielu arhiiv.

Samal teemal: