Muutused hariduses meelitavad ja hirmutavad


Avaldaja:Laura Vetik07. September 2015

Austraalia Newcastle’i ülikooli professor Elizabeth Burd rääkis HITSA rahvusvahelisel hariduskonverentsil ümberpööratud klassiruumi meetodi kasutamisest ja muutustest õppeprotsessis. Uurisime Elizabeth Burdilt, mil moel see õppimist tõhustab.

Miks peaksid koolid ümberpööratud klassiruumi meetodit kasutama?

 Tegemist on üsna laiapõhjalise mõistega, mida on raske paari sõnaga selgitada. See võib olla kaugõppest kuni vägagi käed-külge-lähenemiseni õppetöös. Klassiruumis toimub probleemipõhine õpe, õhutades õpilasi rakendama eelnevalt iseseisvalt omandatud teadmisi. Tegemist on sotsiaalpedagoogika vormiga, kus probleemi lahendatakse rühmatööna. Minu meelest on see õppimiseks väga hea viis, sest uuringud on näidanud, et passiivselt õppides jääb meelde heal juhul 10%. Kui oled reaalselt kaasatud õppetöösse, saad sisust aru kuni 60% ulatuses. See on suur muutus! Ja seda muutust ma just otsingi! Huvitav on see, et olen intervjueerinud tudengeid, kellest mõni on pärast esimest tundi öelnud, et ei saanud päris hästi aru. Minu jaoks on see väga hea uudis, sest see tähendab, et nad hakkasid kaasa mõtlema ja mõistma, kui raske on täielikult aru saada. See on märk väga olulisest muutusest klassiruumis!  

Te olete ümberpööratud klassiruumi meetodit kasutanud ülikoolis. Kuidas töötab meetod keskkoolis ja põhikoolis?
liz_burd.JPG
Olen töötanud ka keskkoolinoortega ning märganud, et kui õpetaja suudab teha tunni praktiliseks ja väga eesmärgipäraseks, siis hakkavad õpilased tähele panema. Ja kui õpetaja teeb seda lõbusalt, siis on õpilased võidetud. Nad tahavad aru saada, miks nad midagi teevad. See pole väga lihtne ja on mõnigi kord õpetajale väljakutse. Olen märganud, et suurimad kriitikud on sageli teised õpetajad. Lõbus tund on tihtilugu ka lärmakas tund. Selle peale küsitakse aga, miks klass nii palju lärmi teeb. Seega, protsessi muutmisel peavad muutuma ka ootused. Olen koolidele südamele pannud, et edukuse mõõtmine peaks muutuma. Edu ei pruugi tähendada vaikset klassiruumi, sest vaikselt istuvad lapsed võivad hoopis mõelda mänguväljakule ja sellele, mida nad klassist lahkudes teevad. Mõnikord on just lärmakas klass see, kes tunnis kaasa mõtleb.

Milline on õpilaste tagasiside meetodile, kas see neile meeldib?

Oleme saanud tagasisidet kahelt kursuselt ja see oli uskumatult positiivne. Siiski tundsin ära ümberpööratud klassiruumi meetodi meistrid ehk õpetajad, kes on meetodist väga haaratud ja huvitatud. Oleme uurinud ja intervjueerinud õpilasi ja nemad tunduvad selle meetodi üle olevat väga õnnelikud, nad hakkavad tänu sellele aru saama õpitava väärtusest. Samuti paneb meetod neid paremini mõistma, et hariduses muutub kõik kiiresti ja õppeprotsessist ei saa teemasid välja valida ja ülejäänut tähelepanuta jätta. Meetod aitab mõista kogu protsessi ja motiveerida selles täies mahus osalema.

Meie haridussüsteem on üles ehitatud suuresti meeldejätmisele, lapsed samas on edasi liikunud ja teavad, et pähe õppimine on minevik. Teadmised on olemas nende arvutites, tohutu hulk informatsiooni on kättesaadav ja see esitab haridusele väljakutse. Minu eesmärk on seda tasakaalustada ja selgitada, et ka õpetajad on edasi liikunud, mõistavad õpilaste, aga ka tööandjate vajadusi.

Aga kuidas on õpetajatega?

Ma arvan, et kõikide õpetajate seas põhjustab meetodi muutmine teatavat närvilisust. Teame, et olemasolevad ja kasutuses olevad meetodid töötavad. Kui oma senisest kogemustepagasist loobuda, siis paratamatult hiilib ligi rahutus. Nii et vanusest hoolimata tunnevad kõik õpetajad, et muutus on väljakutse. Kuid on näha, et õpetajate enesekindlus järjest kasvab, et nad suudavad oma harjumusi muuta ja et tegelikult on uuendused päris toredad.

Mida saaks teha, et õpetajad sellest hirmust üle aidata?

Et õpetajad end kindlamalt saaksid tunda, oleme andnud klassitundidesse appi IT-inimesi. Õpetajad teavad, et neil on olemas inimene, kes saab ja oskab aidata, kellel on tehnoloogilised oskused, kui on vaja näiteks videot teha. Samuti on meil võimalused, et õpetaja saaks eraldi ruumis näiteks midagi lindistada või oma sülearvutil töötada. Ka on meil spetsialiste, kes töötavad õpetamislaboris ja aitavad luua õppematerjale. Oleme koostanud lihtsad sammsammulised juhendid ja töölehed õpetamisviiside, küsimuste esitamise, tagasisidestamise jm kohta.

Mis tulemusi te meetodi rakendamisel näha tahate?  

Tahaksin näha seda, et õpilased saaksid paremini aru, et liiguksime edasi küsimuse juurest, mis õpilastele meelde jäi, küsimusteni, mida nad tegelikult teha oskavad ja kuidas teadmisi rakendavad. Kui tööandjatega rääkida, mida nemad ootavad koolilõpetajatelt, siis see ei ole see, et nad peaksid meeles fakte. Nad saavad fakte töö käigus vajadusel järele vaadata. Oluline on hoopis, mida nad tegelikult teha oskavad. See ongi üleminek lihtsalt pähe õppimisest rakenduslikku õppesse.

Kindlasti on see ka iseseisva õppimisega seotud, materjali omandamiseks pole vaja kedagi kogu aeg õppija kõrvale seisma. Õppija peaks suutma teemadele läheneda ka iseseisvalt. Kuid see nõuab enesekindlust ja distsipliini, nii et me seisame küsimuse ees, kuidas aidata õpetajaid õpilaste kaasamisel. Oleme selleks kasutanud näiteks väikeseid teste, grupitöid, klassiväliseid tegevusi. Õpilased, isegi ülikooli õppurid ei pruugi kohe algusest peale õppimise protsessist aru saada. Kuid mida kiiremini õppija mõistab, kuidas see protsess käib, seda efektiivsemalt aega kasutada saab.

Eestis on tehnoloogia, eriti nutivahendite kasutamine klassiruumis tekitanud vastakaid arvamusi. Kuidas suhtutakse Austraalias tehnoloogia ja nutiseadmete kasutamisesse õppetöös?  

Ma olen töötanud Euroopas, USAs ja nüüd Austraalias. Igal pool kõlab läbi, et kui traditsioonilised õpetamismeetodid töötavad, siis peaks nende juurde ka jääma. Ka mina kahtlesin, kas peaksime tehnoloogiat õppetöösse kaasama. Ma nägin õpilasi, kes istusid tunni ajal eBays või Facebookis, ja sain aru, et nad üritavad kaht asja korraga teha. Passiivselt kuulati, mis klassiruumis toimus, samal ajal jälgiti ühe silmaga sotsiaalmeedias toimuvat. Karta on, et õpilased olid aktiivsemad veebis, mitte klassiruumis. See sundis mind teismoodi mõtlema ja muutusega kaasa minema. Kõige olulisem on leida tasakaal, kuidas kasutada tehnoloogiat ja kontrollida klassiruumis toimuvat. Näiteks kui õpetaja räägib, siis on võimalik tehnika välja lülitada (või blokeerida sotsiaalmeedia kasutamine). Samuti aitab palju ka eakaaslaste surve, kes ühiselt grupitööd teevad ja peavad koos midagi välja mõtlema.

Autor: Laura Vetik, e-Õppe Uudiskirja toimetaja