Kõige tähtsam on armastus laste vastu


Avaldaja:Laura Vetik07. September 2015

Kategooriad:Edulugu, Alguskuu

Lasteaiaõpetaja Eve Saare on Aruküla patrioot ja talle meeldib juhiabi töö. Nii ongi ta Aruküla lasteaias Rukkilill õpetaja ja Pirita Kose lasteaias õppealajuhataja. Ametist sõltumata on kõige tähtsam ikkagi töö lastega.

Eve Saare ütleb enda kohta, et ta fännab arvuteid, Koolielu e-kursuseid ja õppimist ning loomulikult suhtlemist väikeste lastega. Lastelt saab teada palju uut ja huvitavat, aga Eve enda õppimistega on lood nii, et suuremate õpinguteni jõudis ta tavapärasest veidi hiljem.

Eve Saare ei tee oma vanusest saladust, ta on 57-aastane ning lõpetas äsja Tallinna Ülikoolis haridustehnoloogi magistriõpinguid. Ta on põhitöö kõrvalt ka HITSA koolitaja ning ise osalenud 20 Koolielu portaali e-kursusel.

Eve Saare.JPG

Eve Saare. Foto: Madli Leikop

„Vahel tunnen kahetsust, et miks ma varem oma õpinguteni ei jõudnud. Rätsepaõpingud olid küll õigel ajal (Eve Saare on väljakoolitatud naiste ülerõivaste rätsep – toim). Lasteaiaõpetajaks Tallinna Pedagoogilisse Seminari läksin õppima siis, kui olin Aruküla lasteaias töötanud juba kaks aastat. Tööle asusin septembris 1988 ja õppima läksin 1990. Mul oli ääretult kahju, et ma lasteaednikuks kümme aastat varem ei õppinud,“ rääkis Eve Saare.

Aga võib-olla kümme aastat varem poleks töö lasteaias meeldinudki, võib-olla just siis oli otsus küps, et see on minu tee?

Seda kindlasti. Õppimine Tallinna Pedagoogilises Seminaris oli fantastiline. Kõik õppimised on vahvad olnud! Kui palju ma sain teada laste kasvatamisest! Loodan, et minu kolm poega ka võitsid sellest. Õppimiseks pole inimene kunagi liiga vana. HITSA koolitajaks olemine tähendab ka õppimist. Kui inimene oma teel pidevalt uusi teadmisi kogub, siis ta ongi kogu aeg õppimisvõimeline.  Ilmselt võtab vanemal inimesel mõni asi rohkem aega kui noorel, aga kui teema huvitab, siis närid end sellest läbi.

Kuidas see juhtus, et ühes lastaias olete õpetaja ja teises õppealajuhataja?

Kui lõpetasin 2004. aastal pedagoogilise seminari, oli minust saanud arvutifänn ja hakkasin Aruküla lasteaiale tegema kodulehte. Mõned aastad hiljem oli vaja lasteaia juhil väikest abi osa töökohustuste täitmisel, võtsin väljakutse vastu ja püüdsin olla juhiabi. Kui Aruküla lasteaia õppealajuhataja lapsepuhkuselt tagasi tuli, oli mulle see töö nii meeldima hakanud, et mõtlesin proovida mujal. Nii sattusingi Pirita Kose lasteaeda.

Kas need tööd on väga erinevad?

Mingis lõigus küll. Mulle ei meeldi kontrollida, aga see käib juhi tööga kaasas. Mulle meeldib dokumentidega tegeleda, süsteemi luua ja korrastada, õpetajatega suhelda ja neile ning asutuse juhile vajadusel abi pakkuda. Kunagi kandideerides ütlesin, et õppealajuhataja on sild õpetajate ja direktori vahel. Lasteaiaõpetaja töö on emotsionaalselt hoopis teine. Kuigi ma ei saa kurta, justkui õppealajuhatajana poleks emotsionaalselt millegi üle rõõmustada. Õpetajad on siin fantastilisi asju teinud ja suuri samme IKT alal astunud! Need ametid täiendavad teineteist. Lasteaiaõpetajana töötades mõistan, mida õpetaja tunneb ja see ehk on abiks juhitöös.

Olete öelnud, et lapsed on inspiratsiooniallikas, iga päev on lastelt midagi õppida. Mida õpetab 4-, 5-, 6-aastane laps täiskasvanule?

4-aastase puhul uus avastus, kuidas ta selle üle rõõmustab ja imestab. See on ju minu jaoks õppimine, kuidas pisiasjadest rõõmu tunda. Või tuleb 5–6-aastane kodust infoga, mis minu jaoks on täiesti uus. Ma tean ju nii väikest osa maailma asjadest ja võib-olla laps teab just seda osa, mida mina ei tunne. Sealt ma õpin.

Uudishimulikud, õpihimulised on lapsed kogu aeg olnud. Nad teevad rõõmuga sinuga asju kaasa. Kui lapsele midagi ei meeldi, ta ei mõtle kaasa, siis pean nuputama, kuidas teda kaasata. Lapsed on küll energilisemad kui varem. Ja ülienergilisi on ikka olnud kogu aeg. Võib-olla meedia on toonud laste päevadesse mänge, mida varem ei mängitud. Lapsed saavad meediakeskkonnast vahetevahel mitte just kõige paremaid mõjutusi. EveSaare1.jpg

Lastega on lõbus! Pilt Aruküla lasteaias peetud karnevalilt. Foto: erakogu.

Mis on need põhiväärtused, mida teie lasteaiaõpetajana lastele püüate edasi anda?

Kõige esmalt, et oleme kõik ausad. Kui midagi juhtub, siis märkame seda. Ka laps märkab ja püüab tehtut heastada. Ma ise pean kõikide laste puhul olema õiglane, see on väga oluline. Ja et lapsed oleksid üksteise suhtes õiglased, sõbralikud, heatahtlikud, üksteist märkavad ja kuulavad. Kui reeglites kokku lepime, siis püüame neid järgida. Ja kõige tähtsam on armastus laste vastu.

Lasteaednike liit on tõstatanud lasteaiaõpetajate palga alammäära teema. See peaks olema üle riigi ühesugune, nagu on kooliõpetajatelgi. Praegu vaatab iga omavalitsus, palju ta lasteaednikele maksta suudab. Olete nõus, et see on probleem?

See on juba aastaid nii olnud. Umbes seitse aastat tagasi oli kurss sinnapoole, et riik võtab lasteaiaõpetajate palgad enda kanda, see oli vahetult enne valimisi. Ja siis läks kõik tagurpidi. Jaa, kooliõpetaja amet ei ole kerge. Kuid lasteaiaõpetaja amet samuti mitte. Mida õrnem ja väiksem on laps, seda hoolivam, sõbralikum ja armastust pakkuvam peaks olema õpetaja. Koolis on asi akadeemilisem. Lasteaiaõpetaja miinimumpalk nagu kooliõpetajate oma peaks katma riik, omavalitsus vaatab, palju saab juurde anda. Töö on lasteaednikel ju üks, olgu Räpinas või Võrus või Tallinnas.

Mina saan öelda, et minu töö ja hobi olid ja on koos. Lasteaiaõpetaja tööd olen väga nautinud. See annab aastatele, kuudele, nädalatele, päevadele head vürtsi.  Seal on palju võimalusi loovalt asjadele läheneda. Töö ei muutu rutiiniks.

Millal tekkis arvutihuvi?

Mäletan täpselt seda aastat. See oli 2001. Astusin Tallinna Ülikooli, paari kuu pärast oli vaja hakata tegema esimesi referaate arvutil. Olin kogu aeg kodustele öelnud, et arvutit mina ei taha. Paljud olid siis juba väga kursis arvutiasjandusega. Referaatide tegemisest kõik algaski. Hiljem vahetasin ülikooli Pedagoogilise Seminari vastu. Kui selle lõpetasin, oli arvutipisik mind nakatanud. Oma tookordse lõputöö tegemisega sattusin Norra pedagoogi Arne Tragetoni materjale lugema. Ta oli katsetanud ja uurinud Keila SOS Lastekülas kirjutama-lugema õpetamist arvuti teel. See meeldis mulle, ei olnudki teist võimalust, pidin Aruküla lasteaeda oma rühma arvuti saama.

Aruküla lasteaed on nüüd arvutitega hästi varustatud. Direktor toetab igati IKT võimaluste kasutamist ja uuendab sammhaaval arvutiparki. Kõik õpetajad saavad oma töö teha rühmas, arvuti pärast kuskile jooksma ei pea. Tahvelarvuteid meil veel ei ole, selleks on vaja eraldi koolitusi, enne kui neid üldse muretsema hakata. Kui mõni arvab, et arvuti rikub lapsi, siis tegelikult tekib lastel arvuti taga hea koostöö ja suhtlemine üksteisega.  Lapsed jälgivad hoolega, kuidas teine tegutseb, ootavad oma järjekorda ja märkamatult omandavad nad mitmeid oskusi. Viimasel ajal olen kasutanud just tahvelarvutit.

Pirita Kose lasteaias on samuti hea arvutipark. Kui 2012. a sügisel siia tulin, oli arvuti ainult direktoril ja õppealajuhatajal, arvutid olid vanad ja aeglased. Aasta hiljem sattus Pirita Kose lasteaed Tallinna Haridusameti projekti, mille käigus lasteaed n-ö arvutiseeriti. Nii et nüüd on õpetajatel kõigil uued arvutid laual, internetiühendus ja dokumentatsioon tehakse arvutis. Kasutame ühistöökeskkonda Google Drive.

Kuivõrd IT-teema kõnetab lasteaiaõpetajaid? Koolis õppetöös on tehnoloogia kasutamine nüüd juba vältimatu, lasteaias saaks veel ilma hakkama...

Minu magistritöö teema põhineb HITSA kolmel koolitusel, mida oleme nelja aasta jooksul korraldanud: „Infotehnoloogia ja loovus“, „Infotehnoloogia ja suhtlemine“ ning „Õpetaja loob ja jagab“.

Uurisin, kas kursustel pakutud teemad on olnud toeks IKT vahenditega ja tarkvaraga toimetulemisel ning kuidas kursustel omandatut on rakendatud õppe- ja kasvatustöös.

Selgus, et kursused aitasid õpetajatel arvutioskusi arendada ja nad said koolitustelt IT-tuge, et töökohal paremini toime tulla. Kuid koolitustel tutvutud programmide rakendamisega õppe- ja kasvatustöösse nii lihtsalt ei läinud. Uuringus osales 113 lasteaednikku ja nendest 45% vastasid, et vajavad ikka tuge. Tuli välja, et oskusi ikkagi napib. Suurem osa õpetajatest, kes tuge vajasid, olid erialase kõrgharidusega. Siit võis järeldada, et sellel ajal kui nemad kõrgkoolis õppisid, ei olnud veel arvutiõpetust. Noortel ei ole enam probleemi. Õpetajad vastasid, et koolitustel oleks võinud olla pikem harjutamisaeg. Sellest järeldasin, et pärast koolitust mingi aja pärast võiks pakkuda veebiseminari või korraldada väike konkurss või jätkukoolitus, et saadud teadmisi kinnistada. Ikkagi on õpetajatel veel natuke tehnikakartust.

Te ise olete osalenud 20 Koolielu e-kursusel, muu hulgas oli ka „Second Life koolielus“. Virtuaalmaailma ja -tegelasi lasteaias esialgu veel vaja ei lähe?

See oli väga põnev kogemus! Näha seda fantaasiat, mis Second Life’i loodud on! Ma olin seal ju täiesti teine inimene! Lasteaiaõpetaja töös Second Life’i kasutada ei saa, aga mu enda silmaring laienes. Sain aru, et kuigi sa võtad kellegi teise kuju, ei tohi oma väärtusi unustada, need tuleb ka virtuaalmaailma kaasa võtta.

Kaks e-kursust olen pooleli jätnud, 18 olen edukalt läbinud. Olen ka ise täiskasvanutele koolituskursuseid loonud. „Fototöötlus veebis“ on kursus Pirita Kose lasteaia õpetajatele, mida soovin sisekoolitusena neile uuel õppeaastal pakkuda. HITSA uuendatud koolituse „Loovuse toetamine tehnoloogia abil“, mille meeskonnaga kokku panime, ehitasin pilootkoolituseks üles Koolielu portaali, et pakkuda õpetajatele lisaks sealses keskkonnas toimetamise katsetamist. Tegemine võttis palju aega, ikkagi esimene suur kursus. Koolituse eesmärk on pakkuda ideid ning praktilisi lahendusi ja kogemusi pildi ja heli kasutamiseks õppijate loovuse arendamisel.

Kuidas on täiskasvanuid õpetada?

Enamjagu tulevad õpetajad kursustele ju teadlikult ja suure tahtmisega õppida. Nad vajavad õppimise käigus täpselt samamoodi toetust. Enamjaolt on nii, et osa kursuslasi on arglikumad ja kartlikumad ning osa hästi nobedad, kes ei karda arvutit. Neile on vaja lisaülesandeid leida. Kui kursusel on erineva tasemega inimesed, on see ikka paras pähkel koolitajale. Süda on rahul, kui õpetajatel on hea meel, et said midagi kasulikku õppida. Siis olen ise ka õnnelik, et taas ületasin end. Aga ainult täiskasvanuid ma õpetada ei tahaks.

Kuuldu-nähtu põhjal on jäänud mulje, et tehnoloogiat kasutatakse lasteaedades põhiliselt kahte moodi: LegoWeDo robotite programmeerimine ja animatsiooni tegemine. Kas rohkemat polegi?

Magistritöö küsitluse põhjal saan öelda, et mõlemat nimetati, kuid vaid paari vastaja poolt. Põhiliselt kasutatakse IKT-vahendeid piltide ja videote näitamiseks, muusika kuulamiseks, töölehtede väljaprintimiseks.  Õpetajad otsivad palju materjale, ideid käeliste tegevuste tarvis, vajalikku infot, laule, luuletusi, vastuseid laste küsimustele jpm. Mina ise olen lastega arvutis joonistanud ja ühel aastal lastega Tiigrihüppe joonistuskonkursil osalenud. Üks suurem projekt oli lemmiklooma väljaselgitamine Viasatile, kus koos laste abiga monteerisime kokku video. See töö tõi meile eripreemia. Fotoesitlusi rühmas lastega tehtust olen mitmeid teinud. Õppetöös kasutan aeg-ajalt videoid mõne teema illustreerimiseks, nii matemaatika kui ka keele ja kõne valdkonna õppemänge, puslesid ja helifaile. Tahvelarvutis kasutan õppemänge lugema ja kirjutamise õppimiseks. Aasta tagasi osalesime lastega president Toomas Hendrik Ilvese joonistuskonkursil „Hea Eesti asi“. Hiljuti avastasin fototöötlusprogrammis selfide ehk kõverpeegli tegemise mooduse ning pildistasime lastega naljapäevaks iseendist naljakaid fotosid. Kasutasime fototöötlusprogrammi Pizap.

Selle aasta alguses osalesin ise HITSA internetiturvalisuse koolitusel, mis oli mõeldud lasteaiaõpetajatele ja klassiõpetajatele. Minu rühma lapsed on 4–5aastased, ja olin veidi hirmul, mida nad internetist teavad, mida seal teha oskavad ja kas ma koos nendega ikka saan selle koolituse läbida. Kursusel kogetust saan öelda nüüd, et nemad internetis iseseisvalt ei käi. See sõltub küll kodust ka. Sain teada, et rühma lapsevanemad on targad ja pole lasknud oma lapsi üksi internetti kolama. Vaatasime lastega Jänku-Jussi käitumist internetis ja netilamba videoid. Nad olid tähelepanelikud ja oskasid pärast rääkida, miks ei tohi oma salasõna teistele avaldada. Nad said sellest aru, aga neil endil ei ole sellega probleemi olnud, lapsevanemad ei ole oma lastele kusagile kontosid teinud.

Autor: Madli Leikop, haridusportaali Koolielu toimetaja

Haridus- ja Noorteamet