Võin kihla vedada, et Hamlet mõtles oma kuulsas tsitaadis just nimelt blogimist. Mis see siis ära ei ole? Väike lõik teksti, peamiselt enese mõtted ja ideed, internetti üles ja ongi korras. Tegelikult vajab see natuke rohkem mõtlemist.

Ise alustasin (reisi)blogi pidamist Erasmuse vahetusprogrammiga Belgiasse minnes. Esialgne eesmärk oli koduseid oma tegemistega kursis hoida, et ei peaks iga nädalavahetus kolme-neljatunnised Skype’i kõnesid tegema. Lisaks andis see väga hea kronoloogilise järjestuse minu tegemistele. Minu esialgne eesmärk muutus, kui mängu tuli võimalus oma blogi, noh, tervele Eestile Delfi portaali kaudu tutvustada, kuid sisu jäi suuremas osas samaks. Heakene küll, pidin oma sõnavalikus nüüd natuke hoolikam olema, kuid loogiline järjestus mälestustel ja lähedaste inimeste kursishoidmine jäid ikka alles.

Blogi pidamine võib tunduda kohtuvalt suure kohustusena, kuid tegelikult pole selles midagi keerulist. Panin kirja mõned soovitused verivärskele blogipidajale:

• Pane paika eesmärk, miks sa üldse blogi tahad pidada. See ei pea olema ülidetailne äriplaan. Piisab ühest-kahest lausest, mis kirjeldavad, miks see sulle tähtis on. Siin on ka väike psühholoogiline trikk – kui sa paned omale eesmärgi kirja ning mingil hetkel tunned, et kirjutamistuju ei ole, siis piisab vaid pilgust oma eesmärgile, ja kui see tõesti kõnetab sind, siis leiad ka motivatsiooni kirjutamist jätkata.
   
• See juhatab sisse järgmise punkti: järjepidevus. Korra nädalas/kuus/kvartalis, ükskõik kui tihedalt sa plaanid kirjutada, pea sellest kinni. Esiteks tekib niimoodi kirjutamisharjumus ning teiseks, kui tunned, et tahad viilida, siis ainuüksi mõte, et ühe laiskushoo pärast katkeb sinu ilusa blogi ajaloo jada, peaks sind järje peal hoidma. Loomulikult ei tähenda, et see kõik oleks kivisse raiutud. Elu juhtub. Uni juhtub, vist. Sellest ei ole midagi, kui jääbki lünk. Oluline on, et esimesel võimalusel täidad selle lünga ära ning jätkad sama hea kirjutamistempoga.
   
• Vali endale meeldivaim kirjutamisplatvorm. Mina kasutasin http://blogger.com-i veebilehekülge, kuna tahtsin võimalikult vähese vaevaga kohe kirjutama hakata, kuid sobib ka tavaline tekstitöötlusprogramm ja isiklik koduleht. Peaasi, et lugejal oleks sinu blogi ajaloos lihtne navigeerida, vorm oleks ühtne ja sinul endal oleks lihtne asju üles laadida.
   
• Ma ei ole sellele veel pihta saanud, kuid meil, eeslastel, on ikka kole palju igasuguseid uskumusi ja tabusid rahast. Fakt on aga see, et blogi pidamisega on võimalik teenida. Lausa ära elada, kui uudiseid uskuda. Endal ei tulnud see variant mõttesegi, enne kui oma reisi lõpus vaatasin, et olin tuhandeid külastusi saanud. Google’il on oma lihtne reklaamiplatvorm, lisaks on võimalik lubada pop-up’e (hüpikaknaid), müüa ise reklaamipinda blogis, müüa linke, ühineda mõne reklaamiprogrammiga jne. Täpsemat infot selle kohta on võimalik leida tavalise netiotsingu abil ja, üllatus-üllatus, teistest blogidest. Kui mul endal jälle reisituju peale tuleb, siis proovin kindlasti selle rahaasja ära.
   
• Sisu, sisu, sisu. Suur vahe on, kas sa kirjutad oma vanaemale, lähedastele sõpradele või hoopis Eesti lennudussektorile. Loomulikult pole sul enamasti võimalik internetis täpselt oma lugejat valida, kuid vähemalt kirjasõna stiilis võiksid seda silmas pidada. Näiteks mina alustasin väga vaba kõneviisiga ning sedamööda, kuidas mu lugejaskond laienes, liikusin rohkem muhe-naljatlevale kõneviisile.
   
• Lõpetamine. Tahad sa üldse lõpetada? Võib-olla kasutadki blogi kui oma avalikku päevikut, kuhu oma mõtted kirja panna, või oled hoopis oma valdkonnas tunnustatud spetsialist ning avaldad huvitavaid analüüse. Võimalik, et sinu reis kestis nagu minulgi – vaid kolm kuud – ja pärast seda on, noh, jutt otsas. Seda ei pea just plaani panema, kuid kuskil kukla taganurgas võiks mingi lõppsiht ikkagi olla.

Blogi kasvab ja areneb koos kirjutajaga. Täpselt nii, kuidas sina saad uus kogemusi ja teed vigu, samamoodi muutub ka sinu blogi. Ehk sellesse tuleb suhtuda kui loomulikku protsessi. Tuleb vaid kuskilt pihta hakata, kirjutada kas või see esimene lõik ning olen kindel, et nii see igivana dilemma – kas blogida või mitte blogida – saab sinu jaoks ka vastatud.

Viimane boonussoovitus: ärge oma blogile kirjutatud kommentaare lugege. Üldse. Uskuge mind, te ei jää millestki ilma (: .

Olge mõnusad.

Autor: Dain M. Muru, Eesti Lennuakadeemia vilistlane ja AS Aviesi sisujuht