„Kui kool digitaalset arengumappi ei väärtusta, siis õpetaja seda mappi tegema ei hakka. Selleks peab vajadus tekkima,“ ütleb Pärnumaa Kutsehariduskeskuse haridustehnoloog ja arenguosakonna juhataja Varje Tipp.

„Atesteerimiskaustade ajastust on jäänud arvamus, et kõige tähtsam professionaalsuse näitaja on kvantitatiivne tõendusmaterjal ehk koolitustel istutud tundide arv,“ toob Kose Gümnaasiumi saksa keele õpetaja ja Õpetajate Liidu juhatuse liige Astrid Sildnik välja ühe võimaliku põhjuse, miks õpetaja digimappi koostama ei kipu.

HITSA „Tuleviku õpetaja“ koolitusprogrammis on digitaalse arengumapi loomine koolituse läbimise eeltingimuseks. „Õpetaja sisestab arengumappi kõik koolitusel kuuldu-nähtu, iseseisvad tööd. Iga koolitusmooduliga, mille ta läbib, täieneb ka arengumapp. Koolitusel õpetatakse ka reflekteerima, mis läks hästi, mis halvasti, mida tulevikus teisiti teha. Eesmärk on selline, et kui õpetaja on koolitusmoodulid läbinud, siis on ka digitaalse arengumapi tegemise harjumus tekkinud: koolitustega seotud areng on näha, tehtud tööd leiab igal ajal üles,“ ütleb Varje Tipp, kes on ühtlasi üks „Tuleviku õpetaja“ koolitajatest.

„Minu digitaalsed portfellid on kujunenud aastate jooksul ja peaaegu nagu iseenesest. Kõigepealt tekkis õpetamisel kasutatud veebilinkide salvestamise ja hoidmise vajadus ning praeguseks on mul olemas oma veebiraamatukogu, kuhu saan ka õpilasi suunata. Järgmiseks lõin veebikodu isetehtud õppematerjalidele. Isiklikumat laadi on üks eestikeelne portfoolio, kus on avalikult üleval minu CV ning eelmisesse kümnendisse jääv arvamuslugu Eesti Ekspressist, mida pean siiani oma digimaailmas tegutsemise kreedoks.  Ja veel üks tutvustav veebilehekülg saksa keeles, mida on vaja läinud saksakeelses keeleruumis avalike esinemiste puhul. Plaanis on aega võtta ja eraldi asuvad materjalid jälle süstematiseerida ning ühte mappi koondada,“ tutvustab Astrid Sildnik oma digitaalseid õpimappe.

Pärnumaa Kutsehariduskeskuses on õpetaja digitaalne arengumapp seotud enesehindamise, arenguvestluste ja kutse taotlemisega. Arengumappi ei pea praegu iga õpetaja tegema, aga arengumapp on sisse kirjutatud kooli uude arengukavasse. „Kuna õpetajatel on kohustuslik enesehindamine, on vaja koolis välja töötada eneseanalüüsi süsteem. Väga palju on veebis tehtud asju, mida õpetajatel pole mõtet välja printida. Digitaalne arengumapp näitab enesearengut laiemalt. Arengumapi saab üles ehitada nii, et seda saab kasutada ka kutse taotlemisel, näiteid on juba olemas. Aastaks 2018 tahame, et meie koolis oleks digitaalne arengumapp 50 protsendil õpetajatest,“ ütleb Varje Tipp. „Kui õpetaja ise näeb arengumapi efektiivsust ja kasu, siis ta rakendab neid ka õppijatega. Väga vahva, kui kutsekooli lõpetaja läheb tööandja juurde ja näitab digitaalses vormis ette oma tehtud tööd ning selle, mis ta õppinud on. See on tunduvalt mahlakam kui CV.“

Näide digitaalsest arengumapist.

Digitaalne arengumapp ei nõua eraldi platvormi väljaehitamist. Õpetaja saab oma mapi ise kujundada, ise sobiva keskkonna valida. Valida saab ka, kas ja mis materjalid on avalikult nähtavad, millele pääseb ainult salasõnaga ligi. Keskkonna valikul saab abi näiteks „Tuleviku õpetaja“ koolitusprogrammi juhenditest. Digitaalseid arengumappe võib õpetajal olla mitu: enesearengu jälgimiseks, läbitud koolituste kohta, kutse taotlemiseks jne. Veebis saab kõiki omavahel linkida ja integreerida.

„Õpetaja seisukohast aitab digitaalne arengumapp õppeprotsessi ja tulemusi dokumenteerida. Mapi järjepideval täiendamisel on õpetajal oma tööst ja mõtetest hea ülevaade ning see annab võimaluse õpetamist paremini planeerida. Kutset taotlema asudes saab ta keskenduda rohkem sisulisele poolele, sest ei pea aega raiskama materjalide tükkhaaval internetist ja ka mujalt kokku otsimisele.

Ideaalsel juhul peaks õpetajatel oma kollektiivis või võrgustikus olema võimalik üksteise portfoolioid lugeda ja kommenteerida. See oleks samuti omalaadne õpetajalt õpetajale kogemuste vahetamine,“ loetleb Astrid Sildnik arengumapi positiivseid külgi.

„Kutse taotlemisel liigutakse digitaalsete arengumappide suunas, aga on ka paberil variant. Mõlemat aktsepteeritakse,“ ütleb Varje Tipp. „Kas on mõtet tänapäeval kõike välja printida? Näiteks kui kutseõpetajal on digitaalses arengumapis kõik kompetentsid kutsestandardist tulenevalt tõendatud, ei kutsuta teda enam eraldi vestlusele.“

Vanasti öeldi, et paber kannatab kõike. Nüüd võib öelda, et digitaalne keskkond kannatab kõike. Digitaalses arengumapis võib endast oskuslikult väga positiivse pildi luua, üleliia positiivse...

„Ma ei pelgaks seda „liiga ilusat“ arengumappi,“ ütleb Astrid Sildnik. „Juba vanas hommikumaa/idamaade filosoofias räägitakse kujustamisest, oma tegevuse soovitud tulemuse visualiseerimisest. Hea kujustamine annab tihti ka parema tegeliku soorituse. Eesti õpetajatega on pigem see probleem, et jäädakse liiga tagasihoidlikuks ega tooda oma tugevaid külgi piisavalt välja.

Õpetaja kutse taotlemisel annab taotleja arengumapile hinnangu 3-liikmeline hindamiskomisjon. Kutse andmisel arvestatakse nii õpetaja digiportfoolios kirjapandut kui ka suulisel vestlusel saadud informatsiooni. Mitmeastmeline hindamissüsteem annab piisavalt objektiivse pildi kutsetaotleja professionaalsest hetkeseisust.“

„Kutse omistamisel on kindel kord. Kutseõpetajad peavad lähtuma kahest standardist. Üks on õpetaja kutsestandard ehk et ta on hea pedagoog ja teine on vastav kutsekvalifikatsioon ehk ta on pädev kutseõpetajana. Igal juhul peavad kõik kompetentsid tõendatud olema, ükski väljund ei tohi olla täitmata,“ ütleb Varje Tipp. Ja lisab, et üks, mis võiks digitaalses arengumapis kindlasti olla, on enesepresentatsioon, sellest võib üht-teist ka isiksuseomaduste kohta välja lugeda.

Miks siiski ei ole digitaalse arengumapi koostamine ja kasutamine õpetajate seas väga levinud?
Varje Tipp: „Eks see sõltub vajadusest ja sellest, kuivõrd koolis seda väärtustatakse. On koole, ka minu kool, kus arengumapp pannakse kooli arengukavasse kirja ja püütakse selles suunas liikuda, sest see arendab tuntavalt ka õpetajate digioskuseid. Mul endal on mitu arengumappi. On „Tuleviku õpetaja“ koolitusprogrammi arengumapp, sest pidin ju selle tarvis ise kõik välja töötama. On koolitaja arengumapp, mida läks vaja, kui andragoogi kutset taotlesin. Kutseõpetaja ja õpetaja ma otseselt ei ole, aga näidismappe olen teinud. Digitaalseid arengumappe teevadki innovaatilisemad õpetajad, kes tahavad katsetada uut. Samas teised jälle ütlevad, et saan vanaviisi hakkama.“

Astrid Sildnik: „Üks põhjus on hirm tehnoloogia kasutamise ees – peljatakse, et ei omata piisavalt digipädevusi hea tulemuse saavutamiseks. Teiseks atesteermiskaustade ajastust jäänud arvamus, et kõige tähtsam professionaalsuse näitaja on koolitustel istutud tundide arv. Kolmandaks vähene tahe ja võimekus oma tööd päriselt analüüsida, mitte lihtsalt kirjeldada. Neljandaks ajapuudus. Ja kindlasti on veel muidki põhjuseid. Samas on tunda, et üha enam õpetajaid on hakanud oma arengu dokumenteerimise vajalikkust teadvustama. Ja ülikoolid on hakanud üliõpilasi selle mõttega harjutama, et professionaal jälgib ning analüüsib oma arengut ka ise.“

Autor: Madli Leikop, Koolielu haridusportaali toimetaja

Pärnumaa Kustehariduskeskuse kutseõpetaja Kristel Sepp:

Kasutasin oma kutseõpetaja digimapi loomiseks Livebindersi keskkonda. Olin eelnevalt koolitaja mapi koostamiseks kasutanud Googlesite’i võimalusi, kuid need on piiratud ja Livebinders tundus sümpaatsem. Kooli haridustehnoloog Varje Tipp pakkus meie kooli õpetajatele digimapi koostamiseks tema enda loodud jaotust, mis tundus mulle selge ja loogiline, sest see lähtus kutseõpetaja standardist ja seal nõutava tõendamisest.
Mapi koostamine oli suhteliselt suur töö, koondada kõik üheks tervikuks, lisades näiteid ja viiteid erinevate alajaotuste illustreerimiseks ja tõendamiseks. Looduga jäin rahule, tehtud tööl on aga mõte vaid sel juhul, kui mappi jooksvalt täiendada. Piisab sellest, kui paari kuu tagant sinna sissekandeid teen või viiteid lisan. Digimapp on aluseks ka minu eneseanalüüsiks õpetajana, näiteks iga-aastastele arenguvestlustele otsese juhiga.