Innoka noored: kui sa õpetuse järgi ei tee, siis see on leiutamine


Avaldaja:Laura Vetik03. Oktoober 2016

Enne kui alustan jutuajamist Haapsalu Innovatsioonikeskuse Innokas juhi Angela Leppikuga, tuleb meil koos vastus leida ühele põhimõttelisele küsimusele, mis persooniloole suuna annab: kas selle loo peategelane on tema või Innokas? „Peategelane on ikka Innokas, see on põnevam."

Aga sellega on ta küll nõus, et Innokas ei oleks ilma Angelata see, mis ta täna on ja vastupidi – Angela elu ning tööd mõjutab Innokas iga päev ja tund.

innokas9.JPG

Innokase juhataja Angela Leppik koos robootikahuvilistega Haapsalu Innovatsioonikeskuses Innokas.

Kuidas kõik algas?

Ma töötasin koolis informaatikaõpetaja, IT-juhi ning majandus-ettevõtlusõpetajana kokku 14 aastat. Ma nägin, mis on koolis puudu, mis ei toimi, mida ei olnud võimalik ka pärast kooli teha või ei olnud huvi teha. Kui Haapsalu Gümnaasium lõpetas tegevuse ja asemele tuli põhikool, siis otsustasingi, et tulen koolist ära ja teen just sellise asutuse, mille järele on puudus. Et noored saaksid tulla siia pärast kooli ja tegeleda neile põnevate asjadega.

Alguses toimetasime Haapsalu Noorte Huvikeskuse all. Kuna nii kiiresti tuli huvilisi juurde, jäi noortekeskuse formaat kohe kitsaks. 7. jaanuaril 2014 lõime eraalgatusliku sihtasutuse Innovatsioonikeskus Innokas. Nõukogus on kolm liiget: ettevõtja ja nõukogu esimees Saima Mänd, Junior Achievement Eesti juht Epp Vodja ja ettevõtja Indrek Kask.

Aga oli see alguses selles mõttes sinu eraettevõtmine, et sina olid ainuke, kes innovatsioonikeskuse ideed tahtis ellu viia?

Nii võib öelda. Minu peas tiirles see idee aastaid. Ühel hetkel korraldasime Haapsalus Eesti õpilasfirmade võistlust, läksime lõunapausile. Minuga koos ühes lauas istus juhuslikult poliitik Jaanus Karilaid, kes ütles, et nii, kohe algab volikogu koosolek ja tema küsib nüüd rahvalt arvamust kohaliku eluolu kohta. Küsis minult ühe küsimuse ja kõrvalistujalt teise. Mõtlesin, et ma siis küsin vastu ka – mida sina teed Haapsalu noorte ja ettevõtluse heaks? Temal mõte teha innovatsioonikeskus. Minul ka! Sealt läks asi lumepallina veerema. Haapsalu linn tuli kiiresti toeks, tegutseme samas majas, kus linnavalitsus, nad andsid meile ruumid. Linnalt tuli alustamiseks ka rahaline toetus. Praegu kehtib Innokas väike ringitasu, sest juhendajatele peab palka maksma.

innokas4.jpg

Veebruaris 2016. a kinkis Swedbank INNOKA-le ühe kolmest pangabussist. Pangabuss on kasutusel „INNOKAS ratastel“ projekti raames tehnoloogia ja robootika õppepäevade läbiviimisel.

Innovatsioon on lai mõiste. Missugust innovatsiooni Innokas tehakse?

Algul pöörasime suuremat rõhku noorte ettevõtlusele, sest ma olin hulk aastaid juhendanud õpilasfirmasid. See noortele sobis, nad said tulla oma ideedega ja need ellu viia. Teise peamise suunana oli algusest peale siiski mõeldud kaasaegsete tehnoloogiliste vahendite kasutamisele. Robootikaga ei olnud plaanis tegeleda. Aga ProgeTiigri programmijuht Mari-Liis Peets HITSAst tundis muret, et Läänemaal ei ole ProgeTiigri võrgustikul eestvedajat, ja pöördus minu poole. Olin nõus. ProgeTiigrist üks osa on robotite ehitamine ja võistlused. Selgus, et Läänemaal ei tegeleta peaaegu üldse robootikaga! Sealt tuligi otsus, et võtame Innokasse robootika ja arendame seda valdkonda. Toona oli kaks kooli, kellel olid robotid, praegu on 13. Ise tunneme küll rõõmu, et on hästi läinud.

Suur abi on olnud HITSA robootikakoolitusest. Innokas aitas kaasa, et need toimuksid siin, kohapeal. Niimoodi on õpetajad robootika juurde tulnud. Alguses oli raske õpetajaid koolitusele saada, aga kui nad maitse suhu said, siis läks huvi suuremaks.

Innokas on robootikajuhendajaid praegu kaks. Alguses ostame oma vahenditest mõned robootikakomplektid ja anname need noorte kätte. Vaatame, kuidas neile meeldib ja sobib. Kui toimib, siis kirjutame projektid. Projektide kaudu olemegi saanud oma robotikomplektid.

Aga muud nutivahendid? Muu tegevus?

Meil on väljast mõned õpetajad, kes õpetavad meie noori programmeerima. Paljud minu endised õpilasfirmade tegijad on läinud Tallinnasse, et õppida süvitsi matemaatikat, füüsikat, keemiat, sest Haapsalus see võimalus puudub. Nüüd loomegi Innoka alla reaalteaduste huvikooli, et noored saaksid süvitsi õppida ainet, mis neid köidab.

Oleme otsustanud Haapsallu tuua teadus-tehnoloogilisi sündmusi. Oleme juba kahel aastal korraldanud 1. juunil koostöös Haapsalu Noorte Huvikeskusega teaduspäeva Haapsalu ja Läänemaa noortele. Kutsume Ahhaa keskusest teadusteatri esinema, kogu tegevus toimub ajaloolises Haapsalu raudteejaamas. Lastele hästi meeldib.

30. septembril toimub Teadlaste Öö Haapsalu Kultuurikeskuses, tänavu teist korda. Huvilisi ootame üle Eesti. Sain tuttavaks Ahhaa keskuse Teadlaste Öö Festivali tegijatega, ja nemad innustasid, et muidugi tee siin ka Teadlaste Öö, messi moel. Esimesel aastal külastas ühe päeva jooksul messi pea tuhat inimest. Avasime kell 10 hommikul, päev oli plaanitud kella 11 õhtul, aga boksides olijad väsisid õhtul kella kaheksaks lihtsalt ära, nii palju oli rahvast ja tutvustamist. Päeval käisid koolid-klassid, õhtul pered-sõpruskonnad.

innokas3.jpg

2015. aastal korraldas INNOKAS koostöös Teaduskeskusega AHHAA Haapsalus esimese Teadlaste Öö teaduse ja tehnoloogiamessi. Fotol TTÜ Mektory boksis huvilised innovaatilise DJ puldiga muusikat tegemas.

Meil on veel projekt „Innokas ratastel“, kus teeme koolides õppepäevi. Oleme käinud Läänemaa 14 koolis, kokku on siin 22 üldhariduskooli. Kool valib, mida ta tahab, et neile näitaksime-õpetaksime. Juunis 2015 sõlmisime koostöölepingu innovatsiooni- ja ettevõtluskeskusega Mektory, kes kinkis meile kümme CoolTool tööpinki. Näiteks soovivad koolid, et korraldaksime tööpinkidega töötoa. Paralleelselt toimub siis ka robootika töötuba. Kõige suurem õppepäev toimus Lihula Gümnaasiumis, 450 õpilast, ja kõige usinam on meil Martna Põhikool. Koolid saavad tulla õppepäevale ka Innokasse. Meile tullakse kogu Eestist.  

See kõik nõuab ju tohutut organiseerimist?

Kui sa teed seda, mis sulle meeldib, siis kõik ju laabub. Ikka tuleb aeg-ajalt väsimust ette, aga üldiselt ma ei tüdine tegutsemisest. Kui teed meeldivat asja, on kõik suurepärane.

Kui palju lapsi Innokas käib?

Kui räägime robootikaringidest, siis regulaarselt käib üle saja lapse. Valdavalt poisid, tüdrukuid on alla veerandi. Kui väiksemad tüdrukud hakkavad siin käima, siis nemad ka jäävad. Kui suuremad, siis enamik neist kaob ajapikku ära, sest neil on toredad tantsu-lauluringid juba nii veres. Olen tähele pannud, et kuskil kuuendast klassist alates tullakse siia esimesel korral pigem hirmuga. Kõigepealt noored pelgavad ja siis hakkavad vaikselt roboteid ehitama. Aga kui tulevad väikesed – kõige väiksemad on meil 4-aastased – siis neil on kohe näpud robotite küljes.

Kuidas toetab Innokas õpilasfirmade tegevust?

Läänemaa koolide õpetajad ja noored teavad, et üks õpilasfirmade juhendaja olen mina ja et õpilasfirmat saab teha ka siin, Innokas. Eelmised õpilasfirmad on teinud oma koolis head reklaami. Tavaliselt tulevad juba kevadel kõned, et meie tahame teha sügisel oma õpilasfirma. Nii see alguse saab.

innokas7.jpg

FLL robootikavõistlusel osalenud tutvustavad noorematele robootikahuvilistele võistlusväljaku ülesandeid.

Mis innustab noori õpilasfirmat tegema?

Nendel ikkagi on juba n-ö ärisoolikas sees, vähemalt ühel neist, kes firma teevad. Õpilasfirmas peab olema vähemalt kolm liiget.

Kas on noortest seda ka tunda, et rahamärgid tantsivad silme ees, st tahaks ikka rikkaks saada?

Kasumi eesmärk on igal juhul kõigil. Siiani on meie õpilasfirmad kõik jäänud plussi, isegi tugevalt plussi. Õpilasfirma on üheaastane Junior Achievement Eesti õppeprogramm. Aga tänapäeva noored on nii kärmed, et kui neil läheb äri hästi, siis loovad kohe edasi oma OÜ. Ikka igal aastal on meie noored loonud uued äriühingud, ja nad on täitsa edukad.

Oled sa ise läbi-lõhki tehnoloogiainimene?

Tehnoloogia on minu kirg. Mulle on alati meeldinud masinad, juba väikesest peale. Kui ema kinkis mulle nuku ja vennale suure kalluri, siis ma mäletan seda hetke, et olin õnnetu, miks vend sai masina. Heitsin nuku kus see ja teine ning võtsin venna auto. See huvi lihtsalt on minu sees ja tehnika paneb mu silma särama.

Ja miks sulle robotid eriti meeldivad?

Mulle meeldib, et robotitega saab teha nii palju erinevaid asju. Kui noored on juhendite järgi kõik robotid läbi katsetanud, siis nad hakkavad kohe leiutama. Meie mõte ongi, et nende fantaasia areneks, oskused kasvaksid. Nad saavad ise ehitada ja teha täpselt seda, mida tahavad. Meil on siin ikka täitsa ulmemasinaid noored leiutanud.

innokas14.JPG

Kui kaua on üks uus asi uus ja innovaatiline?

Kui uuest asjast midagi uut leiutada, siis ta ongi kogu aeg innovaatiline. Üldiselt me selliseid roboteid ja vahendeid soetamegi, kus saab kogu aeg vanast uut teha. On baasmudel, mille pealt annab palju leiutada ja ehitada. Kui tekib uus idee, saab noor alati olla innovaatiline.

Oled sa ka selles mõttes tehnoloogiafänn, et kogu aeg uurid, mis uusi programme ja äppe on välja tulnud?

Jaa, kogu aeg. Kui just kõiki äppe alla ei laadi, siis vähemalt loen, mis on nende kohta kirjutatud, millised on kommentaarid. Lasen sageli noortel oma nutiseadmetega katsetada, kui lapsevanem lubab äpi alla laadida. Nii vaatame üheskoos, kas see uus asi võiks Innokasse sobida.

Kuidas suhtud arvamisse, et internetimaailm rikub lapsed ära?

Mulle tundub, et kui kodus on distsipliin paigas ja asjad ära seletatud, siis lastel ei ole interneti ega digimaailmaga probleeme. Kui meil käib Innokas keskmiselt sada last, siis suvel käis neist püsivalt vaid kümme noort. See näitab, et lapsed on suvel õues, noored saavad aru, kui oluline see on. Nad oskavad hinnata looduses viibimist. Seda me rõhutame siingi, me ei luba liiga kaua olla arvutis. Nad on arvutis ainult siis, kui tegelevad oma roboti programmeerimisega. Arvuti on nende jaoks tööriist, nagu pastakas.

Kui oleksid haridusminister, siis mida teeksid Eesti hariduses teisiti?

Koolisüsteem võiks olla selline, et lähen mõnuga kooli, lähen õppima, sest saan targemaks ja minu sõbrad on seal. Kooliskäimise rõõm ja ind peaks säilima ning kasvama kogu kooliaja. See omakorda looks harjumuse ja tahte omandada uusi teadmisi elu jooksul.
Muudaksin hindamissüsteemi üldiselt – võiks hinnata positiivses võtmes, mitte vigu. Kodutöid ei jätaks üldse. Kõik olulise jõuab ju koolitundides omandada.
Õpetajagi võiks koolis/tööl käia, sära silmis, terve õppeaasta, mitte ainult septembrikuus.

Missugune oli sinu enda tee õpetajaks?

Olen läänemaalane, terve elu siin elanud. Informaatikat õppisin Tartu Ülikoolis, siis töötasin ühes eraettevõttes. Seejärel Eesti Postis, see oli administreerimise töö, aga see ei olnud ikka minu ala. Tundsin, et ma ei suuda terve päev arvuti taga olla ja kaablitega möllata, ma tahan inimestega töötada. Siis helistaski Haapsalu Gümnaasiumist direktor Tiit Aedmäe, et neil on informaatikaõpetajat vaja, kas ma tuleksin. Läksingi. Ehkki ma ei ole õpetajaks õppinud, ei olnud algus mulle raske. Arvan, et lastega suhtlemine on mul veres. Lapsed on alati toredad ja vahetud, meil olid ja on vahvad tunnid.

Noored, kes on innovatsioonikeskuses rohkem kui aasta käinud, avaldasid soovi, et tahaksid saada Innoka robootikaõpetajateks. Küsisin, mis on nende tulevikuvalikud. Kaks noormeest ütlesid, et nemad tahavadki päriselt õpetajaks saada. Nüüd koolitamegi oma noori õpetajaks. Nad käivad meiega üritustel kaasas ja kogevad, mis see õpetaja töö on. Septembris osalevad need noored Haapsalus Teadlaste Ööl ja detsembris Robotexil, seal nad juhendavad Innoka robootika töötube.

Räägivad Innoka noored

Kristo Tammeleht, 11-aastane 
Hendrik Veltri, 11-aastane
Christopher Kampmann, 12-aastane
Kauri Kliss, 8-aastane
Kert Pärnapuu, 10-aastane

Õpetajaks tahavad saada Kristo, Hendrik ja Christopher.

Kristo: Mina olen Innokas käinud aasta. Sattusin siia nii, et ema leidis ajalehest kuulutuse. Ma tahtsin väga kuskile huviringi minna. Siis tulingi siia. Esimene kord oli siin päris hästi ja praegu on ka päris hea olla.

Hendrik: Mina olen mõned kuud siin käinud ja hakkasin Innokas käima tänu sõpradele, kes siin juba olid. Olin enne natuke robotitega tegelenud, aga tahtsin rohkem robotitest teada saada.

Christopher: Olen Innokas käinud kaks aastat. Ema leidis internetist, et on Innokas, küsis, kas ma tahan siia tulla. Siis ma tulingi. Mulle meeldivad siin kõik robotid ja nende ehitamine.

Kert: Olen umbes aasta siin käinud. Päris iga kord, kui siin tund on, ma kohal ei ole, vahel unustan ära ka. Mulle meeldib siin. Siin on huvitavam kui mujal ringides, tehnoloogiat on palju.

Kauri: Ma eelmine aasta tulin, päris hästi meeldib. Kõige rohkem meeldib ehitada.

Kuidas te otsustate, missugust robotit ehitama hakata?

Hendrik: See käib järjekorras, kõigepealt alustame WeDo-dega, siis tulevad EV3-d ja siis veel teised. Alguses teeme õpetuse järgi, aga kui sa õpetuse järgi enam ei tee, siis see on leiutamine.

Christopher: Arvutis on õpetused olemas, kuidas robotit teha. Kui need on läbi tehtud, siis hakkame ise mõtlema.

Mis roboti ehitamise juures kõige raskem on?

Hendrik: Oleneb sellest, mis sulle meeldib. Mulle meeldib inseneeria, programmeerimine on raskem. Kõige raskem on ikkagi roboti väljamõtlemine.

Kristo: Kui roboti juures üks asi viltu läheb, siis läheb kõik viltu. Näiteks selle roboti juures, mis laual on (laual on suur ja keeruline ehitis, robot, mis peab hakkama mingeid asju mingi asja sisse keerutama – toim), me pole veel üles leidnud, mida valesti tegime, sellepärast robot täpselt ei töötagi.

Kert: Asjadega üle pingutamine, näiteks panen liiga palju akusid peale või raskust tuleb liiga palju. Siis läheb robot katki.

Kauri: Praegu midagi eriti rasket pole ette tulnud.

Kui ühe roboti valmis saate, mis sellest siis edasi saab?

Kõik koos: Lammutame ära.

Kahju ei ole?

Poisid läbisegi: Mõnikord on küll kahju. Kessu oli nii hea robot, päris kahju oli teda lammutada (Kessu oli koer-robot – toim).

Hendrik, Kristo, Gert (silitavad uut robotit): Kessu jupid on siin enamasti.

Mis on teiste õpetamise juures kõige tähtsam?

Kristo, Hendrik ja Christopher: Teiste õpetamise juures on kõige tähtsam see, et ei hakkaks nendega riidlema, miks nad aru ei saa, miks nad ei oska midagi teha. Tuleb nii õpetada, et teised aru saavad ja neile midagi meelde ka jääks. On mõttetu õpetada, kui midagi meelde ei jää.


Autor: Madli Leikop, haridusportaali Koolielu toimetaja

Fotod: Madli Leikop, erakogu