Paaritunnine, kuid väga sisutihe traditsiooniline emakeelepäevale pühendatud konverents pakkus kuulajatele võimalust kaasa mõelda ja kaasa rääkida. Ligi 250 kuulajat seda võimalust ka kasutasid ning pärast konverentsi võis korraldajate aadressil kuulda kiidusõnu. 

Ettekandjad rääkisid eesti keele tulevikust, inglise keele pealetungist, üha levivast kombest kasutada oma sõnade asemel võõrsõnu, eesti keelest teaduskeelena, noortest ja eesti keelest. 

Konverentsi avas õiguskantsler Ülle Madise ettekandega “Ilusa selge eesti keele ülistuseks”. Ta arutles, miks võõrad sõnad näivad suuremad kui omad ja tõi näite seadusloomest. Jutt käib ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaiste seadusest. Ülle Madise sõnul on Eesti õiguspraktikas alati kasutataud selget eestikeelset väljendit kõlvatu konkurents. Seaduseelnõu algataja (“Ma ei ütle nime, aga see on ministeerium, mis algab J-tähega”) otsustas aga, et seadus tuleb rohkem kooskõlla viia inglise keelega ja muutis selle ebaausaks konkurentsiks. “Tundub, et tühiasi, aga ei ole,” ütles Ülle Madise. Sest kõlvatu konkurents on endiselt jõus ja käibel, segadust on õigusruumis nüüd aga rohkem. Ülle Madise pani kuulajatele südamele, et kõikidel elualadel kasutatav eesti keel on põhiseaduse nõue. Inglise keele eelistamist ei saa kogu aeg põhjendada sellega, et siis oleme rahvusvahelisemad. “Eesti mõte ongi olla Eesti,” sõnas õigusklantsler. 

Vikerraadio ajakirjanik ja “Keelesaate” toimetaja Piret Kriivan kõneles teemal “Uueaegne kadaklus – valehäbist või eksiarvamustest”. “On märgiline, kuidas suhtutakse nimedesse. Et lapsele tuleb panna nimi, millega ta maailmas saaks läbi lüüa. Unustatakse täppidega tähed, meie kõige ägedamad tähed,” tõi ta esile. Ja muidugi ingliskeelsed sildid avalikus ruumis, mis meile kõigile silma hakkavad. Miks paneb omanik mänguasjade poe nimeks WePlay!? Miks mitte Meie mängime!, Mängima!, Mängime! või Tulge mängima!? Vastus kõlab selliste siltide puhul tavaliselt, et plaanime siseneda rahvusvahelisele turule, ja sellepärast peab nimi olema ingliskeelne... Ajakirjanik võrdles toimuvat kadakasakslusega. Vikipeedia andmeil nimetati kadakasakslasteks 19.–20. sajandil enamasti sünnilt eesti päritolu talupoegi või linnaelanikke, kes üritasid käituda ning rääkida kõrgemaid seisusi jäljendades. Kuna siinsete kõrgemate ja haritud seisuste keeleks oli saksa keel, tekkis kadakasakslik keelekasutus. 

Kirjanik Rein Raud tuletas oma ettekandes meelde, et iga keel peab olema mõistlikul moel avatud. Ja on teadusharusid, kus tulebki kirjutada, suhleda ja teadust teha inglise keeles, sest muidu ei saa muu maailm sinu teadustööst aru. 

Ajakirjanik Märt Treier soovitas aga pöörduda nende poole, keda saalis ei olnud (või kui, siis mõni üksik) – noorte poole. “Noored ei tegutse ega räägi iga päev mõttega, et ülistame eesti keelt. Kõnelemine on sama loomulik kui hingamine,” sõnas ta. Ta soovitas ilusa emakeele propageerimiseks kasutada neid, kes juba noortega kõnelevad ja kelle tegevus noori kõnetab. Olgu siis Nublu, Genka, mõni tuntud blogija, näitleja, noortekirjanik. 

Tallinna Ülikooli emakeele õpetuse lektor Merilin Aruvee arutles selle üle, kas koolis on eesti keele õpetus ainult eesti keele õpetaja ülesanne. “Miks arvatakse, et Rooma numbrid ja nende õigekirjutuse peab selgeks õpetama emakeele-, mitte matemaatikaõpetaja?” küsis ta. Aruvee tõdes, et eesti keele ja teiste tundide vahel toimub koostöö, aga see on sisupõhine, mitte tekstipõhine. “Ainekirjaoskuse arendamine meil koolis väga ei toimi, aga liigutakse selles suunas,” ütles ta kokkuvõtteks. 

Keeleteadlane Martin Ehala keskendus üleilmastumisele ja kuidas see avaldab mõju keelekasutusele. 

Foto: Koolielu arhiiv

Samal teemal:

• Emakeelepäeva avalik loeng "Kuidas mõjutab digitehnoloogia areng eesti keele kasutust?"
• Minister Mailis Repsi tervitus emakeelepäeva puhul: “Räägime ja kirjutame eesti keeles mõnuga!”