Milline on see ennast juhtiv ja väärtuseid loov noor, keda tulevikus vajame? 

Heidi: Minu jaoks on ennast juhtiv inimene selline, kes saab iseseisvalt hakkama, ei vaja pidevat eestvedamist ja järeltõukamist, vaid suudab ise plaane teha ja neil silma peal hoida. Inimene, kes suudab ebaõnnestumistega toime tulla, oma vigadest õppida ja neid kogemusi kaasa võttes eluga edasi liikuda. 

Jane: Minu meelest peaks üha enam rõhku panema justnimelt väärtusloomele. Seni keskenduti rohkem sellele, et inimene peab end tundma õppima, leidma oma tugevad küljed ning tegema nende järgi karjäärivaliku. Nüüd on rõhk pigem tegevuste mõtestamisel – ootame, et noored ei teeks ainult endale meelepäraseid asju, vaid et nad panus¬aks ka ühiskonda ja nende tegevusel oleks mingi suurem mõte. 

Signe: Mina näen, et vajaka jääb oskust olla eestvedaja rollis. Ühiskonnas on palju tublisid käsutäitjaid, aga vaja on inimesi, kes võtavad vastutuse. Kes ei kurda ajapuudust ega leiuta vaban¬dusi, miks mitte teha, vaid mõtlevad, kuidas saaksid nemad oma tegevuse¬ga elukeskkonda mõjutada. Inimene ei peaks kiruma poliitikuid, ülemust, meest, vaid mõtlema, kuidas ise oma elu parandada. 

Kuidas selliseid noori arendada? 

Heidi: Lapsed peavad saama kodus, lasteaias ja koolis ise otsuseid teha – vastutust ei saa õppida nii, et annad lapsele ülesandeks selle kohta leheküljelt 6-7 lugeda ja siis on tal asi selge. Seda saab õppida vaid praktika käigus. Meie põhifookus koolis peaks olema inimese kasvatamisel, mitte teemade läbimisel. 

Jane: Ideaalis võiksime muidugi alustada lasteaiast, aga kui seda tehtud ei ole, siis ei tohiks kedagi maha kanda, ka täiskasvanud saavad samm-sammult õppida vastutuse võtmist. Tähtis on vigadest õppida ja julgus eksida. Tublid lapsed tahavad saada viisi ega julge katsetada, sest nii võib vigu teha. Nii kujunevadki käsutäitjad – lapsed, kes räägivad vaid siis, kui küsitakse, ja tegutsevad vaid siis, kui palutakse. Koolis saab luua õpikeskkonna, mis võimaldab õpilastel rohkem ise teha ja ise vastutada. 

Heidi: Alustada tuleks sellest, et sõnastame ühiselt, milliste oskuste ja omadustega inimesi me vajame. Kooli tulemuslikkust tuleks mõõta selle järgi, kuidas õpilased hakkama saavad ja mis neist elus edasi saab, mitte eksami punktide järgi. Õpilastele tuleks anda pikaajalisi koostööprojekte, kus nad saavad ise protsessi juhtida ja valida, kuidas ja mida nad teevad. Õpetaja roll oleks siinjuures hoida protsessil silma peal ja vajadusel suunata. Siin tuleb tegelikult kasuks, kui õpetaja on ise natuke laisk. Liiga tubli õpetaja kipub ise asjad laste eest ära tegema – nagu paljud emad-isad kodudeski. Paraku on õppimine aeglane protsess ning tuleb kannatlik olla kui laps vigu teeb. 

Signe: Oluline on anda noorele valikuvõimalusi, et ta saaks ise otsustada, kuidas ja mida ta teeb. Et tal oleks või¬malus panna oma huvialadest pusle kokku. Tänased õppekavad ei mahuta seda ja ilmselt ei ole ka kõik õpetajad valmis selliseks muutuseks. Täna on õpetajate koormus niigi suur, ka neil on raske uuendustega kaasa minna. 

Jane: Ettevõtlusõpe ongi enamikele õpetajatele uudne ja nad näevad seda kui kohustust, saamata alati aru, miks seda vaja on. Koolis oleks väga vaja rohkem meeskonnatööd. Tegelikult mängib inimese hariduses üks õpetaja suhteliselt väikest rolli. Kui igaüks ajab oma rida, siis õpilase vaatepunktist ongi seda puslet keeruline kokku panna. 

Signe: Kui õpetajad paneks kõik juba sügisel paika selle suure pildi, et milline aineõpetaja tegeleb millise ennast juhtiva inimese pädevusega, siis õpilane saaks need oskused kätte. Õpetajate koostöö ja teadlikkus on siin oluline. 

Heidi: Nooremad õpetajad ongi üha teadlikumad, aga Eesti keskmine õpetaja on klassiruumis olnud juba paar¬ümmend aastat ja teda on õpetatud üksi vastutama selle eest, mis klassis toimub. Mina olin 30 aastat koolisüsteemis ja täna, kui olen sellest juba välja astunud, näen ma, et tegelikult saan üksi teha väga vähe. Ükskõik, mida teha on vaja, ma kaasan ka meeskonna. 

Milliseid häid näiteid saate oma kogemusest tuua, mis on aidanud õpetada noortele vastutuse võtmist ja enese juhtimist? 

Jane: Meie oma koolis võimaldame tegutseda ja õppida õpilasfirmade kaudu. Õpilasfirmas võtab igaüks omale rolli, mis võimaldab tegeleda just selle töölõiguga, mis ennast enim huvitab, ja selle eest ka vastutus võtta. Meie jaoks oli see suur samm edasi, kuna varem õpitigi ettevõtlust nii, et rääkisime tunnis ära, kuidas firmat luua või äriplaani kirjutada, ja kogu lugu. Tänaseks oleme jõudnud sellesse etappi, kus tahaksime rohkem ka refleksiooni sisse tuua. Noor ei oska iseseisvalt veel oma kogemust analüüsida, siin ta vajabki õpetaja abi. 

Signe: See analüüsimise ja peegelda¬mise oskus on äärmiselt oluline. Näen, et ka paljud täiskasvanud käivad koolituselt koolitusele, loevad hunnikutes raamatuid ja kuulavad podcaste, aga vinduvad ikka oma palgatööl, millega nad rahul ei ole - nii muutust ei sünni. Me ei oska ka täiskasvanutena uut teadmist enda ellu integreerida. Koolis võiks rohkem olla sünteesi reaalse elu¬ga ja võimalusi uusi teadmisi praktikas katsetada. 

Heidi: Töötavaid mudeleid, mida koolis kasutada saaks, on tegelikult üksjagu. Näiteks haridusprogrammil Ettevõtlik Kool on olemas selline tore õpetajate tööriist nagu TULEM. Kasutades seda lihtsat tööriista ehitab õpetaja oma tunnid üles nii, et üheskoos lepitakse kokku osalejate rollid ja vastutus ning õppe¬protsessi jooksul toimub pidev analüüs ja tagasisidestamine. 

Jane: Just, tegelikult ei pea midagi uut leiutama. Näiteks haridusvaldkonnas pole veel eriti levinud disainmõtlemise metoodika kasutamine, mis mujal valdkondades on osutunud väga efektiivseks. Ka IT-valdkonnas on palju tööriistu, mida saaks kasutada. Minu selle nädala ahhaa-moment oli siis, kui koolis käis üks tarkvaraettevõtja, kes muuhulgas küsis, kas me koolis ka stand-up koosolekuid teeme, nagu on tarkvareettevõtetes tavaks. Temaga rääkides sain aru, et võiksime tegelikult ka koolis teha iganädalasi välkkoosolekuid, et peegeldada eelmisel nädalal õpitut ja panna paika uue nädala eesmärgid. 

Signe: Rocca al Mare koolis ettevõtlusõpet andes tulid õpilased tundi, ja kui midagi oli tegemata, siis küsisin alati õpilastelt, mida nad saaks järgmine kord teistmoodi teha, et tulemuseni jõuda. Lähenesin coach’iva põhimõttega: karistamise asemel kutsusin neid analüü-sima. Muidu teevad lapsed koolis asju, saamata aru, miks. Rohkem on vaja reflekteerimist ja peegeldamist. 

Heidi: Ka õpetaja roll tuleks ümber mõtestada - õpetaja ei peaks saama palka selle järgi, mitu tundi ta klassi ees seisnud on. Kui me tahame, et õpetaja kasvataks ennast juhtivaid ja väärtust loovaid noori, siis see analüüsi osa peab kuuluma ka tema tööaja sisse, mitte tuema öötundide arvelt. Oluliselt peab vähenema see aeg, mis õpetaja seisab loengut pidades klassi ees, ning pikenema aeg, mil õpetajad saavad üheskoos õpilaste arenguvajadusi analüüsida ja plaane teha. Kui õpetajatele seda võimaldataks, siis õpilased saaksid ise samal ajal iseseisva töö oskusi arendada. Ka eeskujud on olulised – mida rohkem lapsed näevad inimesi, kes on kohanemisvõimelised, ennast juhtivad ja kellel on missioon, seda rohkem oskavad nad ka ise sinna pürgida. 

Signe: Mina ütlen ka alati enda koolituse lõpus, et ole ise inspiratsiooniks – näita, kuidas olla selline inimene, kellest teised saavad eeskuju võtta. Ära otsi vabandusi, miks midagi mitte teha, vaid võimalusi, kuidas teha. Meil on vaja kirglikke inimesi, kes tahavad ja oskavad muutust luua.

Artikkel ilmus Edu ja Tegu ettevõtlusõppe erilehes. Loe ettevõtlusõppe erilehe teisi artikleid siit 

Lehe ilmumist toetasid Euroopa Sotsiaalfond ning Haridus- ja Teadusministeerium.