Kui Tallinna Kristiine Gümnaasiumi töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja Lauri Vilibert „Eestimaa õpib ja tänab“ galal tänavu aasta põhikooli aineõpetajaks kuulutati, järgnes sellele niisugune intervjuude tulv, nagu oleks noor meesõpetaja meie koolis ikka veel üks haruldane nähtus. Töö- ja tehnoloogiaõpetus ning robootika, mida Lauri Vilibert koolis samuti juhendab, on noorte tuleviku- ja praktiliste oskuste seisukohalt väga olulised, võib-olla tingis ka see suurema huvi tema tegemiste vastu. Jutuajamise käigus saan kinnitust, et Lauri jaoks on töö õpetajana selge eneseteostus, ta hindab iseseisvust ja otsustusvabadust ning peab oluliseks, et koolis mõstaks kogu kollektiiv ühtmoodi, kus suunas liigutakse.  

„Kristiine Gümnaasiumis ei ole koolikella, ja kõik õpilased ning õpetajad aktsepteerivad seda. Keegi ei kasuta juhust hilineda või tundiminekuga venitada põhjendusega, et kell ei helisenud. Nii on palju lihtsam üheskoos toimida. Kooli sisekliimal on oluline roll – kas koolil on ühtne hoiak ja kas kõik mõistavad, mis suunas liigutakse, või tormab iga õpetaja omaette tegutsema,“ toob Lauri Vilibert välja ühe põhjuse, miks mõnes koolis tuleb tihti uusi õpetajaid palgata, teises püsitakse aastaid paigal. 

10. jaanuaril 2018 hakkab õpetaja Vilibertil (kes oma vanuseks ütleb 22 pluss mõned aastad kogemust peale ehk kokku 35) Kristiine Gümnaasiumis jooksma kaheksas tööaasta. „2010. aasta alguses helistas endine kursusekaaslane Jürgo Nooni, et Kristiine Gümnaasiumis vajatakse töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajat. Nagunii tahtsin eelmise karjääriga turunduses lõpu teha ja õpetajaharidus oli selleks ajaks ka olemas, otsustasin vestlusel ära käia. Leping sai esialgu sõlmitud poole aasta peale ehk kooliaasta lõpuni. Sain üsna ruttu aru, et saan ennast siin teostada, õhkkond oli meeldiv ja toetav. Mulle hakkas töö koolis meeldima. Tegime veel ühe aasta peale lepingu. Ja nüüd läheb siis juba seitsmes aasta, kohe hakkab kaheksas jooksma,“ meenutas Lauri Vilibert koolitöö algust. 

Mis on õpetaja jaoks eneseteostus?

Kindlasti üks samm on usaldus: kui juhtkond usaldab, kui lapsevanemad usaldavad. Kui saad teha asju oma nägemuse järgi, kui oled oma nägemuse ja plaanid suutnud teistelegi selgeks teha ja sulle öeldakse jah, tee – see on suurim eneseteostus. Õpetada ja arendada oma käe järgi, oma näo järgi, vajadusel tehes ning leides kokkuleppeid. 

Iseseisvus, otsustusvabadus igapäevases töös on teil õpetajana siis üsna suur?

Töö- ja tehnoloogiaõpetus on valdkond, kus õpilane peab omandama mingi kindla oskuse, aga ese(med), mille abil ta oskuse omandab, on õpetaja enda kavandada. Töövõtte puhul, olgu näiteks peiteldamine või jootmine, annan õpilastele endile valiku, mis on väljund, mida me selle õppimise käigus valmis teeme. Vabadust on tööõpetuses rohkem kui mõnes teises aines, kindlasti rohkem kui matemaatikas või eesti keeles. 

Aga kas siin on rohkem ka seda, et õpilane küsib, miks mul seda – olgu vineeri saagimist või mutri treimist –  vaja on?

Tulebki alustada sõnast miks, selgitada, miks õpilane seda õpib. Seejärel kuidas ta seda õpib ja alles lõpuks jõuda selleni, mida ta tegema hakkab. Kui selgitame, miks ta seda õpib, saab õpilane aru, kus tal elus seda oskust vaja läheb. Kuidas seda teha – hakkab aru saama, kuidas protsess välja näeb. Mida teha –  õpilane hakkab oma ajusid ragistama ja pakub ise välja, mida ta valmistab.  Ka see, kui nad ise valivad töid või tööesemeid, õpetab neile palju juurde. Nad näevad valdkonna mitmekülgsust. 

Mis on teie tööõpetuse- ja tehnoloogiklassis viimase seitsme aasta jooksul muutunud? 

Kui alustasin, oli amortiseerunud vahendeid mitmeid. Näiteks oli kasutada ainult üks akutrell, mis pidas vastu viis minutit. Kohe tuli mõelda, mida uuendada. Muidugi ei saanud minna pika nimekirjaga direktori juurde, et neid asju ma tahan, ikka aastate peale tuli ära jaotada. Kõikide seadmete kaasajastamine on olnud üks eesmärk. Töölauad ja treipingid on välja vahetatud. Klassis on uued puurpingid, lihvmasinad, tolmuimurid. Teine pool uuest tehnikast on tehnoloogiakeskuses, kõik robootikaga seotud asjad. Alustasin esimese aastakäigu robotitega ehk Lego NXTga, edasi Lego EV3, 3D-printerid, iga aastaga samm-sammult juurde. 

Tänu varasemale tööle turunduses oskasin koosta selliseid projektitekste ja -taotlusi, mis olid paeluvad, inspireerivad ja tõid selgelt välja, missugust kasu see toetus koolile toob, milleks seda kasutatakse. See eeldas, et ise mõtlen ka enne läbi, miks ma seda asja tahan soetada.

Kuidas robootikahuvi ligi hiilis?

Robotitega esimene kokkupuude oli ülikooli ajal, sain kerge ülevaate robootikast. Minu jaoks on alati olnud toredad need valdkonnad, kus on natuke väljakutset sees. Ma ei taha teha asju kogu aeg ühtemoodi. Tõsisema robootikakoolituse sain ma juba õpetajana. Leidsin, et Kreekas, Kreeta saarel tehakse vastavat robootikakoolitust, koolitus kestis nädal aega. Kirjutasin taotluse SA Archimedese ühele programmile, sain positiivse vastuse. Juba Kreekas olles ja nähes, mida valdkond pakub, otsustasingi, et nii, nüüd hakkan selle valdkonnaga tegelema.

Kas suudate robootikaringi kõik huvilised vastu võtta?

Ühtpidi jaa, teistpidi ei. Algklassides on huvi robootika vastu väga suur, nende jaoks on see mänguline ja lihtne. Viiendast klassist ülespoole on stabiilselt paarkümmend huvilist, ja nende huvi on juba kõrgendatud huvi. Ma ei taha eriti ringi vastu võtta neid, kelle suhtumisest on näha, et ema käskis robootikaringi tulla. See ei vii mitte kuhugi, pigem rikub sisekliimat. Proovin siis vanematega kontakti võtta, et kas on mõtet last sundida siin käima, see ei anna lapsele eduelamust. 

Oleme palju osalenud First Lego League võistlusel. Minu meelest on see mitmekülgsem kui Robotex. FLLil tuleb ehitada robot ja teha projekt, kus osalejad uurivad mingit probleemi, lapsed pakuvad probleemile lahendusi. 

Kõige kaugem punkt, kus oma robootikameeskonnaga käisin, oli kaks aastat tagasi suvel Austraalias. Saime kutse robootikavõistlusele. 

Ka tänavu märtsis toimunud First Lego League´il läks Kristiine kooli robootikutel hästi – pealtvaatajatele kõige vaatemängulisema osa, robotimängu, võitis Tallinna Kristiine Gümnaasiumi võistkond Öökullid, kelle robot kogus 2 minuti ja 30 sekundiga 326 punkti (maksimum 439). Teisi meeskondi edestati pea kolmandiku punktiarvuga. 

Öökullide juhendaja Lauri Vilibert ütles tookord kommentaariks nii: „Kui ühes robotimängus (2 minutit ja 30 sekundit) suudab minu juhendatud meeskonna robot lahendada 80% kõikidest võimalikest ülesannetest, siis võin mina käed üles tõsta ja öelda, et mul pole noortele enam midagi õpetada. Sel juhul õpin mina neilt. Selle aasta Öökullide meeskonna robot suudab kolme robotimängu jooksul need 80% ära lahendada. Seega õppimist ja arenemist veel on. Ikka tuleb ka uuel hooajal tagasi tulla võistlema."

Kuivõrd kasutate oma tunnis õppimise eesmärgil nutiseadmeid?

Üldiselt on minu tööruumide ukse peal silt „Mobiilivaba tsoon“. Olen oma kuningriigi mobiilivabaks muutnud. Äppe ei kasuta, kui, siis tööjuhendeid ja otsingut internetist. Kasutame õpilaste endi seadmeid ehk VOSKi. See on ka õppetund, et internetist leitud esimene vastus ei ole alati õige vastus. Mul on selle peale teadlikult üks tund üles ehitatud. (Siinkohal näitab õpetaja tuletikkudest kokku pandud kasti või kuupi, kuidas võtta. Selle tegemiseks ei ole kasutatud mitte tilkagi liimi, tulemus on fantastiline – toim.) Käsi, aju ja silmad õpivad omavahelist koostööd selle tegemise käigus. Internetis on palju juhendeid sellise tikutöö tegemiseks. Kui nad lähevad esimese juhendi peale, mille internet ette annab, siis selle järgi on võimatu tööd valmis teha. Alates teisest juhendist on õiged juhendid. See annab hea võimaluse selgitada internetiotsingu põhimõtteid. 

Kas te panete numbrilisi hindeid?

Panen numbrilisi hindeid. Aga ühe klassi, keskeltläbi 15 õpilase hindamine kestab 45 minutit. Kutsun õpilase enda juurde, küsin, mis tema arvates läks hästi, mis halvasti, mis vajaks parandamist, mida ta hästi oskab. Nii olen aastatega teinud iseenda tarvis palju järeldusi, see on ühtpidi neile tagasiside andmine, teistpidi saan ise tagasisidet oma õpetamise kohta. Kui kuulen kolme-nelja õpilase käest ühte ja sama asja, mis neile raskusi tekitas, siis tean, et pean selle koha oma õpetamises üle vaatama. Õpilased on oma töö suhtes liiga kriitilised, või on neil eneseusku vähe. Minu hinded kipuvad olema ikka ülespoole. 

Tulevikku ei oska keegi ette näha, aga siiski – kas te jäätegi õpetajaks?

Nii kaua kui naudin oma tööd, kuni mulle meeldib, mis ma teen, siis jah, ma jään õpetajaks. Olen alati olnud seisukohal, et ei ole mõtet teha seda, mis ei meeldi. Praegu ei ole näha, et ma haridusvaldkonnast eemale läheks, kas see viib mind ka uuele tasandile, ei tea. 

Fotod: erakogu, autori fotod. 

Samal teemal:

• Aasta haridusteoks kuulutati tehnoloogia ja disaini hackathonid

Kas sa panid täna hommikul tähele, et kased on muutunud kollaseks ja vahtratel on olnud võimalus lausa valida: kas pugeda kollasesse või punasesse kuube? Või et läbi pargi jalutades on tunda kõdunevate lehtede hõngu? Et sügisesse maandunud seenemets lõhnab hoopis teismoodi kui suvesoe marjamets? Kuidas lõhnab kartulivõtt?  Või õhtu, mis tõotab külma ööd? Ja et öösel, kui pole pilvi ja segavat linnavalgust, on taevas tähti täis. Kas märkasid? Kas silmad näevad, kõrvad kuulevad, nina haistab? Seljakarvad tõusevad hommikusest kargusest püsti? Või on hoopis kehas mõnus surin hoo sisse saanud kooliaastast?

Koos õuntega on valminud ka selle aasta kolmas Akadeemiake kaheksa eriilmelise õpilasuurimusega. Neist enamiku keskmes on jälgimine – kas siis ümbritseva keskkonna või iseenda jälgimine. Kolme uurimistöö teemaks on ilm, seda küll erinevatest vaatenurkadest. Ingrid Palm Parksepast, kes on veel põhikooliõpilane, jälgis ühe aasta vältel oma kodukoha elusa ja eluta looduse muutumist. Millal kadusid põldudelt viimased lumelaigud, millal saabusid pääsukesed ja millal oli salves kartul. Toimetuse meelest on see töö ühelt poolt väga sümpaatne sellepärast, et õpilane on terve pika aasta ühe eesmärgi nimel töötanud ja püsivust kasvatanud, teisalt saab seda loovtööd lugedes hea pildi looduse ringkäigust – linnas elades ja nutitelefoni vahtides üksikasju ei märka. Kairo Kiitsak Jõgevalt kogus andmeid 2001. aasta juulis Eestis möllanud äikesetormide kohta. Kairo oli tollal nii väike, et välgumürin meelde ei jäänud. Aga ta palus nüüd, gümnasistina, ajalehe kaudu inimestel endale teada anda, kes kuidas mürinat ja tormi mäletas. Raido Kiss Võrust uuris seda, miks ammoniaagi mõõtmisel õhust passiivmõõtjatega on tulemus kõrgem kui seda näitavad pidevseire teel kogutud andmed. Ammoniaak on gaas, mis tekib lämmastikuringes ja mille kogusele meid ümbritsevas õhus on kehtestatud piirnormid. Tore töö sellest, kuidas teadlane peab alati kontrollima, kas tema mõõteriistad on korras. Maria Kuzmina uurimus sarnaneb natuke Ingrid Palmi tööga – ka tema on teinud pika aja vältel loodusvaatlusi, kuid valinud välja ühe kindla imetajate seltsi – nahkhiired. Täpsemalt on ta vaadelnud nahkhiirte talvitumistingimusi Narva Victoria bastioni allmaagaleriides ehk kasemattides. Beatrice-Marlene Metsaorg Tallinna Prantsuse lütseumist on aga liikunud hoopis inimvaatluse valda: ta huvitus sellest, miks noored on valinud kõigesöömise asemel taimetoidudieedi. Tegu on väga huvitava uurimusega, mis võiks pakkuda huvi kõigile, kellel pole ükskõik, mis neile kõhtu rändab, aga ka neile, kes filosofeerivad selle üle, kuidas tekitab tänapäeva Lääne külluseühiskond piiratud toitumise liikumisi, mille pime järgimine võib viia terviseriketeni. Riin Haljasorg huvitus samuti inimesest. Tema uuris Jaan Poska Gümnaasiumi 10. klassi ja Tartu Mart Reiniku Kooli 6. klassi õpilaste tähelepanu ja mälu. Lugege, millist rolli mängis tema uurimuses gorilla! Iiris Karmel Arula samast koolist  aga huvitus sellest, mida arvavad tema gümnaasiumis õppivad õpilased homoseksuaalsusest ja kuidas nad homoseksuaalsetesse inimestesse suhtuvad. Tegu on huvitava ja erapooletult koostatud mõtlema paneva tööga, kus autor nendib kokkuvõttes teema mitmetahulisust, ka edasiste uurimissuundade osas.

Ja neile, kelle keha tabab erutusvärin, kui nad satuvad vastamisi millegi keerulisega, nende maiuspalaks on seekordses Akadeemiakeses Anni Britta Pajoma (jällegi Jaan Poska Gümnaasiumist) uurimus ühest pisilasest (teisisõnu bakterist), kes suudab energia saamiseks süüa fenooli ja seeläbi inimtegevusest reostunud piirkondi puhastada. Tegu on komkurssidel tunnustust leidnud molekulaarbioloogia alase tööga, kus on bakteri DNA kallal rohkelt inimsilmale nähtamatute kääride (restriktaas, teatud ensüüm)  ja liimiga (ligaas, jällegi teatud ensüüm) möllatud, et teada saada, millise geneetilise hambumusega bakterile fenool siiski kõige rohkem maitseb.

Jõudu märkamiseks ja süvenemiseks!

Loo autor on Pille Säälik. 

Akadeemiakese väljaandmist toetab Haridus- ja Teadusministeerium.

Konverentsil osaleb 300 õpetajat ja koolijuhti üle Eesti.

„Tehnoloogia on üha enam jõudmas igapäevasesse õppetöösse, seetõttu soovime anda osalejatele enam praktilisi soovitusi ning tutvustada põnevaid lahendusi infotehnoloogia oskuslikust kasutamisest õppetöös,“ ütles HITSA digivaldkonna programmijuht Inga Kõue. 

Konverentsi avaettekandes räägib Eesti EL-i nõukogu eesistumise digilahenduste nõunik Valdek Laur laiemalt digitaliseerimise mõjust ühiskonnale ning haridusmaastikule, enda õppimiskogemusi tehnoloogiarikkal ajastul jagab Tallinna Reaalkooli abiturient Mathias Kübar. 

Konverents on üles ehitatud töötubadele, mille viivad läbi õpetajad jt haridusvaldkonna praktikud, et jagada häid kogemusi ning üksteiselt õppida. Kokku toimub 25 praktilist töötuba. Osalejad kuulevad lähemalt, kuidas kasutada koolitunnis virtuaalreaalsust, miniarvuteid, haridusroboteid aga ka näiteks droone. Olulisel kohal on digitaalne sisuloome, töötubades esitletakse nii uusi informaatika valikkursusi, õppevara repositooriumit e-Koolikott kui ka õpikeskkondi Foxcademy ja Tebo. Ühtlasi tutvustatakse õppeasutustele mõeldud pilvelahendusi ning uuritakse Tartu Hansa Kooli ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi näidete põhjal, kuidas uudsel moel kasutada kooli avatud ruume õppetöö osana. Lisaks räägitakse tehnoloogia kasutamisest reaal- ja loodusainetes, samuti internetiohtudest juutuuberite ajastul. 

Konverentsil osalejad saavad uudistada ka EXPO-l, kus tutvustatakse haridusele suunatud digivaldkonna tooteid ja teenuseid. EXPO-l on väljas Avita, Foxcademy, Insplay, Janika Leoste ja Future Robotics, droon.ee ning Tebo õpiveeb. 

Konverentsi kava leiab siit: https://expo.ekool.eu/.

Foto: Koolielu arhiiv. 

Samal teemal:

• Seminaride sari „Võrgustik võrgutab“ alustas õppeaastat digipöörasust analüüsides
• Äsja valminud StartIT veebileht selgitab, et kõik ongi IT!
• Kuidas teha loodus- ja reaalainete õpetamist põnevamaks ning elulisemaks

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse eestvedamisel korraldasid õpetajad, ringijuhid, lapsevanemad ja teised hakkajad huvilised 7.‒22. oktoobrini 120 tasuta õpituba üle Eesti. Töötubades tutvustati lastele ja noortele tehnoloogia kasutamise alg- ja põhitõdesid.

Õpitubasid korraldati ProgeTiigri programmi ja „Targalt internetis” projekti toel ning need toimusid üleeuroopalise programmeerimisnädala Code Week raames.

Õpitubades toimunu oli ühtpidi tuttav ja traditsiooniline. BeeBoti haridusroboti, Scratchi programmeerimisrakenduse, Makey Makey elektroonikaga või Lego WeDo robootikakomplektiga kedagi enam jalust ei raba, aga algajale programmeerijale või esmakordsele robotiehitajale pakuvad need kõik nii põnevust, ajude ragistamist kui ka eduelamust. Ja see oligi töötubade peamine eesmärk – tutvustada programmeerimist lihtsal ja lõbusal viisil; näidata, et see sobib nii lastele kui täiskasvanutele.

Tallinnas Püha Johannese Koolis kogunesid 19. oktoobril lapsed koos vanematega töötuppa „Tere, kood!”. Osalejad olid valdavalt 8–9-aastased noormehed, nende isad ja sekka mõni ema ka. Töötoas programmeeriti Arduino Nano mikrokontrollerit. Arduino on sobiv platvorm algajatele. Õppetöös saab platvormi kasutada robootika ja programmeerimise õpetamiseks, sidudes seda elektriskeemide koostamise, andurite ja täiturite ühendamise ning terviksüsteemide loomisega.

„Mõtlesin, et programmeerimise harjutamiseks on väike iseseisvalt toimiv seade huvitavam kui lihtsalt arvutis jooksev programm. Arduino on levinud ja taskukohane lahendus. Olen Arduinoga mitmeid praktilisi projekte teinud, millest mõnda töötoa lõpus ka näitasin,” põhjendas töötoa läbiviija, lapsevanem Peeter Rahuvarm valikut. Ta on õpetanud Püha Johannese koolis tööõpetust ja juhendanud robootikaringi, soov on avada elektroonikaring. Põhikohaga töötab ta Eesti Rahvusraamatukogus, kus tegeleb veebiarhiveerimise tehniliste küsimustega.

Kui osalejad olid end istuma sättinud ja arvutid avanud, andiski juhendaja igale lauale ühe mikrokontrolleri, natuke juhtmeid ja täiesti tavalise luubi. Viimane tekitas tehnoloogia kõrval veidi hämmingut, aga luubil oli kindel ülesanne täita: mikrokontrolleri detailid ja numbrid on nii pisikesed, et täpseks nägemiseks tulebki luupi kasutada.

Juhendaja selgitas, mida töötoas tegema hakatakse, mis on Arduino Nano ja kuidas seda programmeerida. „Programm teeb täpselt seda, mida talle ütled. Kui oled koodi sisestades kasvõi punkti valesse kohta pannud, siis ei toimi programm nii, nagu soovisid,” selgitas Peeter Rahuvarm. Ja kohe proovitigi kirjutada kood, mis pani mikrokontrolleril vilkuma rohelise tule, siis kollase tule, siis punase tule. Kõik oli olemas, et programmeerida töötav valgusfoor, ja seda tehtigi. Imekspandav oli, kui kergesti lapsed kõike haarasid ja koodi kirjutamise põhimõtetest aru said, ehkki enamik puutus koodis programmeerimisega kokku esimest korda. Abi läks vaja pigem tehnilistes küsimustes – sülearvuti aku sai tühjaks, juhe oli kadunud jms.

„Töötuppa registreerudes oli soovitus võtta lapsevanem kaasa. Selleks on mitu põhjust: lapsele võib olla arvutiklaviatuur võõras ja juhendaja ei jõua kõigile abiks olla; lootus on, et vanemal tekib endal huvi ja siis saavad nad lastega kodus edasi programmeerida.

Programmeerimise õppimine arendab tähelepanelikkust, detaili ja terviku nägemise võimet, algoritmilist mõtlemist ja miks mitte ka väljendusoskust ‒ oskust öelda arvutile oma soov nii, et arvuti sellest aru saab. Siin on sarnasus muusika õppimisega ‒ kõigile peab andma võimaluse proovida ja kõigile on sellest kasu. Samas rõõmu programmeerimisest (nagu ka pillimängust) ei pruugi kõik tunda ja neid, kel on eeldusi saada väga headeks programmeerijateks, üleliia just ei ole,” ütles Peeter Rahuvarm.

Code Week 2017 toimus sel aastal juba viiendat korda ning läks Eestis edukalt – 216 toimunud üritust on kirjas vahetult pärast Code Weeki lõppu. Tegevuste mitmekesisusest annab aimu ka Facebooki leht programmeerimisnädala töötubadest: virtuaalreaalsusega tutvumine Gustav Adolfi Gümnaasiumis ja Rapla Ühisgümnaasiumis; õpituba „Kordamine on tarkuse ema” Tabivere Põhikoolis, kus korrati üle internetiturvalisuse reeglid; konnade võidujooks ehk Lego WeDo robootikakomplektid Tallinna Kullatera ja mitmes teiseski lasteaias; perepäev „Robotid seenemetsas” (Bee-Botid) Tilsi Muumioru lasteaias; Micro:biti roboti ehitamine Tallinna Südalinna Koolis jpm. Märkida tuleb, et töötube korraldasid seekord ka kutseõppeasutused, eriti aktiivne oli Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus.

Autori fotod. 

Aitäh ka kõikidele väikestele ja suurtele huvilistele, kes õpitubadest osa võtsid ja programmeerimises kätt proovisid. Milliseid õpitubasid läbi viidi ja kuidas lapsed programmeerimist õppisid, seda saab uudistada programmeerimisnädala õpitubade avalikust Facebookist: https://www.facebook.com/groups/1795680380723291/

Samal teemal:

• Code Week paneb taas tuhanded noored programmeerima
• Code Weeki töötoad lasteaedadest kutsekoolideni
• Loomisel on esimesed informaatika digiõpikud
• „Mängumaraton“ – harjutusi programmeerimisnädalaks
• Koodi minuga, õpetaja!

Seminari korraldavad Eesti Lastekirjanduse Keskus ning Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
Seminari teemade hulka kuuluvad ajaloo kajastamine lastekirjanduses, idüll ja kasvatusteemad eri ajastute teostes, lasteraamatute illustreerimine eri aegadel ning palju muud ajalooga seonduvat. Ettekannetega esinevad Krista Kumberg, Ulrike Plath, Mare Müürsepp, Jaanika Palm, Lea Reitel Høyer, Mari Niitra, Elle-Mari Talivee, Jaak Juske ja Moonika Siimets. 

Jaanika Palm: „Nagu kogu kirjandus, on ka lastekirjandus otseselt seotud aja ja ruumiga, kus see sünnib. Seminaril käsitleme nii seda, kuidas ajalugu on mõjutanud lastekirjandust kui ka seda, kuidas on ajalooteemasid erinevatel ajastutel lastekirjanduses kajastatud, ning uurime, kuidas lastele ajalugu elavaks kirjutada või huvitavalt filmilinale tuua.“

Seminar jätkab 2013. aastal algatatud populaarset seminarisarja „Laps kirjanduses”. Varasematel aastatel on arutletud selle üle, millised raamatud ja autorid mõjutavad noort lugejat, vaagitud lapstegelase olulisust, keskendutud Põhjamaade lastekirjandusele ja tsensuurile ning käsitletud kooliteemasid lastekirjanduses.

Eesti Lastekirjanduse Keskus www.elk.ee on keskne eriala- ja infoasutus lastekirjanduse alal. 
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus www.utkk.ee on Eesti Teaduste Akadeemia teadus- ja arendusasutus, mis tegeleb eesti, balti ja baltisaksa kirjakultuuri ja nende suhete uuringutega.

Seminari esimest osa kell 10.30–13.00 kannab üle ERRi kultuuriportaal kultuur.err.ee.

Seminari kava

Allikas ja foto: Eesti Lastekirjanduse Keskuse info. 

Samal teemal:

• Täna kuulutatakse välja "Head lasteraamatud"
• Kool lastekirjanduses, lastekirjandus koolis

Konverentsi tulemusena antakse sisend uut Euroopa Liidu noortestrateegiat ettevalmistavatesse konsultatsioonidesse. 

Konverentsi avab peaminister Jüri Ratas. Oma toetust noortele oluliste teemade osas näitavad ka Vabariigi President Kersti Kaljulaid, kes peab kõne konverentsi delegaatidele ja osaleb vestlusringis noortega, ning Euroopa Komisjoni hariduse-, kultuuri-, noorte- ja spordivolinik Tibor Navracsics, kes jagab komisjoni nägemust noorte olukorrast Euroopas ja sellega seotud Euroopa Liidu tegevusi. Konverents kestab 26. oktoobrini.

Konverentsi eesmärk on tuua kokku noored, poliitikakujundajad ja sidusrühmad arutamaks noorte ja noortevaldkonna jaoks olulisi teemasid. Osalejaid on ligi 260 Euroopa Liidu liikmesriikidest, idapartnerluse riikidest, teistest partnerriikidest ja valdkonna organisatsioonidest.

Diskussioone aitavad esimesel päeval inspireerida Keit Kasemets Euroopa Komisjoni esindusest Eestis, Luis Alvarado Martinez Euroopa Noortefoorumist, Anett Männiste, Erasmus+ programmi algatuse Change Makers Eesti esindaja ja Peter Mladenov, struktuurse dialoogi juhtkomitee esindaja; teisel päeval Gustav Paul Tamkivi ja Ede Schank Tamkivi, kes kõnelevad digivahendite kasutamisest ja noorte enesearengust.

Konverentsi tulemusena antakse sisend konsultatsioonidesse noortega, mis viiakse läbi kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides 2017. aasta novembrist 2018. aasta veebruarini, ning uue Euroopa Liidu noortestrateegia loomisse, mille kavandi avaldab Euroopa Komisjon 2018. aasta varasuvel.

Euroopa Liidu noortekonverentsid toimuvad kaks korda aastas ning neid korraldab Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik. 

 Konverentsist toimub otseülekanne.

Allikas: HTMi pressiteade. Foto: Evgeni Nikolaevski (EU2017EE).

Samal teemal:

• EL-i kutsehariduse juhid arutavad Tallinnas tuleviku töö ning kutsehariduse tuleviku üle
• Eesti Euroopa Liidu eesistumise hariduskonverents valgustas tulevikuõppimist

Lisaks praegu tegutsevatest koolidest saadud materjalile on oma kogust näitusele trükiseid andnud mitu bibliofiili nii Tartust kui ka Tallinnast. Esindatud on trükitud, mitmesugusel viisil paljundatud ja ka väga haruldased käsikirjalised väljaanded.

Eelmise sajandi alguse klassi- ja kooliväljaannete initsiatiiv lähtus tihti õpilastelt endilt, seejärel saidväljaandajaiks põhiliselt koolide kirjandus- või humanitaarringid, kuhu enamasti kuulus juhendajana ka õpetaja. Alates 1950. aastate lõpust, kui koolialmanahhe taas avaldada lubati, hakkasid ilmuma näiteks 2. keskkooli „Kutsuv rada“, 8. keskkooli „Tipa-Tapa“, veidi hiljem 1. keskkooli „Sulesepad“. Selle aja kooliväljaannetes on oma „nooruse helinad“ kõlama seadnud näiteks Mati Unt, Mihkel Mutt jpt.

Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis on almanahhidele ja ajakirjadele lisandunud kooliajalehed, paljud neist internetis. Nii koolide ajalehed, ajakirjad kui ka almanahhid jäävad oma reportaažide ja kroonikaosaga ka koolide ajaloo oluliseks jäädvustajaks. Kooliväljaannetes on läbi aegade olnud tähtis osa õpilaste illustratsioonidel. Näitusel on väljas umbes sadakond nimetust, „Miilangute“ ja „Karuohakate“ kõrval näiteks ka „Cool Stuff“ ja „Jeesus  Christofon“.

Näitusega kaasneb praeguste Tartu kooliõpilaste omaloominguvõistlus „Tartu on...”, kuhu 4.–12. klassi õpilastelt laekus 70 tööd.  Viieliikmeline žürii hindas töid kolmes vanuserühmas. Võistlusel  pärjatud õpilasi auhinnatakse ja õpetajaid tänatakse enne näituse avamist kell 16 linnaraamatukogu saalis. Võistlusest teeb ülevaate raamatukogu direktor Asko Tamme, auhinnad annab kätte Tartu linnapea Urmas Klaas, loetakse ette esile tõstetud tööd.

Võistlust on auhindadega toetanud Eesti Rahva Muuseum, Aura Keskus, Tartu Elektriteater, Tartu Tähetorn, Teaduskeskus Ahhaa, Emajõe Lodjaselts, Tagurpidi Maja, Tartu linn, Rahvusarhiiv, kirjastus Aasta Raamat OÜ,  Tartu Ülikooli Kirjastus, ajakiri Eesti Loodus ja Tartu  Linnaraamatukogu.

Allikas: Tartu Linnaraamatukogu info. Foto: Koolielu arhiiv. 

Samal teemal:

• Soome lasteteatri etendus "Sünnipäevapidu kummitusele" Tartu Mänguasjamuuseumis
• Tartus heidetakse valgust Astrid Lindgreni raamatute populaarsuse saladusele

Esimest korda räägiti teadushuvihariduse olulisusest ETAgi teaduskommunikatsioonikonverentsil „Anname teadushuvile võimaluse“ 2013.  aastal. Toona oli juttu teadushuvi olulisusest ja terminit teadushuviharidus kasutati esimest korda. Täna tundub teema  igapäevane, on toimunud rohkelt arenguid ning valdkonda on palju uuritud – mõned probleemidest on jäänud ja esile on kerkinud uued väljakutsed.

Sel korral tehakse kokkuvõtte vahepeal toimunust ja vaadatakse kolme märksõna – KOOSTÖÖ, MITMEKESISUS, KVALITEET – valguses otsa valdkonna tänastele väljakutsetele ja võimalikele lahendustele.

Konverentsile on oodatud teadushuvihariduses tegutsejad ja nende toetajad koolidest, ülikoolidest, kohalikest omavalitsustest, ettevõtetest ning need, kes seda valdkonda alles enda jaoks avastavad.

Konverentsi lõpus antakse üle 2017. aasta Eesti teaduse populariseerimise auhinnad.

Konverents toimub 22. novembril Tallinnas, Balti jaama paviljonis, algusega kell 10:00.

Palume ennast registreerida hiljemalt 15. novembriks 2017 aadressil  Konverents 2017  

Allikas: ETAGi info. Foto: Koolielu arhiiv. 

Samal teemal:

• Teadlaste öö festival Tartu Kivilinna Koolis
• Noorteühingud saavad oma tegevuseks taotleda riigieelarvelist toetust

• Bratislavas toimusid eTwinningu töötoad kaasamisest
• Kaasa kolleeg eTwinningusse!