Seminaride sari „Võrgustik võrgutab“ alustas õppeaastat digipöörasust analüüsides


Avaldaja:Madli Leikop15. Oktoober 2017

HITSA seminaride sari „Võrgustik võrgutab“ alustas 12. septembril uut õppeaastat, pannes esinejad ja osalejad digipöörasuse üle mõtisklema. Digipööre, pöörane digi, pöörame digiks, digipöörane kool – just viimasest, Ilmar Tomuski raamatu pealkirjast said inspiratsiooni ka seminari korraldajad.

Päeva alustas Pelgulinna Gümnaasiumi IT-arendusjuht Birgy Lorenz, arutledes selle üle, miks ja kus näevad õpetajad digi kasutuselvõtuks õppetöös takistusi. „Kus me siis näeme, et digi tegelikult ka koolis aitab? Kui keskendume ainult probleemidele, saamegi ainult probleemid. Keskenduda tuleb lahendustele.“ Ta meenutas aastal 2014 tehtud küsitlust, kus selgus, et kõige suurem mure oli (ja on) vahendite puudumine. „Ei piisa, et lastel on nutiseadmed, kool peab enda omad muretsema. Aga isegi kui kool muretseb tahvel- või sülearvuteid sületäite kaupa, on tulevik ikkagi VOSK – võta oma seade kaasa,“ sõnas Birgy Lorenz. Kasvõi juba sellepärast, et kool ei saa igal aastal arvuteid välja vahetada, laste nutiseadmed vahetuvad aga küll, ja nii on võimalik tunnis kasutada uusimat tehnoloogiat. „Õppimise eesmärgil suunab nutiseadet kasutama ikkagi õpetaja, õpilased ise seda nii ei kasuta,“ ütles Lorenz. 

22365216_752513208267716_4285652952254991695_n.jpg

Probleem võib olla ebausaldusväärne tehnika – WiFi ei tööta, aku saab tühjaks, krediit on otsas. „Ega pabereid ei maksa lauasahtlisse peita, need peavad ka olema. Õpetajad kipuvad unustama, et igas tunnis peab olema plaan a, b ja c. Kui üks ei tööta, läheb käiku teine. Ei ole nii, et plaanisin digivahendeid kasutada ja kui seda ei saa, siis jääb tund ära,“ tuletas Birgy Lorenz meelde vanu häid õpetamise nippe. 

Veel nentis ta, et õpetajad ei ole alati ühes paadis: koolis on erinevas vanuses ja erineva töökogemusega töötajad. „Õpetaja tahab nutiseadmete kasutamisel abi, aga vahel ei juleta seda küsida. Haridustehnoloog koolis on hädavajalik, aga ka naaberklassi õpetaja saab aidata. See, et oma kooli õpetajad on digioskuste poolest kuulsad hoopis teistes koolides, ei olegi nii haruldane.“

Murekohaks pidas Birgy Lorenz ka seda, et tulemusi, kuidas digi on õppimist ja õpetamist muutnud, ei mõõdeta, ja see jätab mulje, et ega sellest digist kasu ei ole. 

Clipboard02.jpg

Konguta Kooli lasteaiaõpetaja Liisi Kitsnik rääkis digipöörde kogemusest oma esimesel praktikakohal ja Konguta Koolis. Tallinna Ülikool andis hea ettevalmistuse, kuidas kasutada IKT-vahendeid lasteaia õppeprotsessis. „Miks peaks väikeste lastega meedia sisu analüüsima? Seda tuleks õpetada kõigile, kes puutuvad kokku laste õpetamisega ükskõik kus,“ ütles Liisi Kitsnik. Ta planeeris oma esimesele praktikale väikeses maa-lasteaias ka meediakasvatust, aga eakas õpetaja kohapeal pahandas, et milleks lapsi lasteaias arvuti taha sundida, nad on kodus kogu aeg arvutis. „Praktika juhendajalt sain siiski positiivse tagasiside, muidu oleks julgus IKT-d õppetöös kasutada kaduma läinud,“ nentis Kitsnik. 

Konguta Kooli tööle minnes ootas ees hoopis teine õhkkond, seal julgeb noor õpetaja katsetada kõike uut. „Direktor oli väga poolt, et õpetaksin lastele erinevate vahenditega meedia sisu analüüsimist. Tehniliste vahendite rohkus koolis tuli mulle üllatusena. Konguta Koolis on kokkupuude IKT-vahenditega igapäevane. Tegutseda ja õpetada tuleb nii, et lapsed juhiksid nutiseadet, mitte nutiseade neid. Minu rühmas on 5–7-aastastel umbes pooltel nutitelefon olemas, tuleb õpetada, kuidas seda kasutada,“ tegi Liisi Kitsnik kokkuvõte.

Clipboard01.jpg  

Järveküla Kooli direktor Mare Räis andis ülevaate, kuidas planeerida IKT-vahendeid kooli, mis pole tegevust veel alustanudki ja mis pärast alustamist igal aastal õpilaste arvu poolest muudkui kasvab. Järveküla Kool täiesti uue koolina ja uue hoonega just nii alustaski. „300 last eelmisel aastal, tänavu 500 last,“ tõi Mare Räis näiteks. „Paika tuleb panna baasväärtused, sest otsuseid tuleb teha kiiresti. Üks arusaam enne alustamist oli, et õpetajatele tuleb anda kätte võrdsed võimalused ehk klassides võrdne baasvarustus – projektor, tahvel, dokumendikaamera. Baasi oleme loonud kolme erineva riigihankega erinevates etappides. Summad on suured, mida oleme saanud uue koolina kasutada, aga raha peab minema õigesse kohta.“ 

Mare Räis rõhutas, et enne kui digividinaid ostma hakata, tuleb kollektiivis kokku leppida, mis see digiõpe on. „Infotehnoloogia tuleb kooliellu lõimida selliselt, et see muutuks märkamatult õppetöö osaks. Ja tegja peab olema laps, laps peab digivahenditega müttama, mitte õpetaja. Luua, mitte tarbida,“ sõnas Mare Räis. 

Seminaril räägiti veel virtuaalreaalsuse kasutamisest hariduses, muutuste juhtimisest, kuidas õpilased vastutama ja tööle panna, kas ja kuidas digipöörasus nakkab. Kõimettekanded on mõne aja pärast kättesaadavad HITSA kodulehelt. 

Fotod: HITSA, kuvatõmmis. 

Samal teemal: