Kool lastekirjanduses, lastekirjandus koolis


Avaldaja:Madli Leikop25. Oktoober 2016

Eesti Lastekirjanduse Keskus ning Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus korraldasid 25. oktoobril seminari „Kool lastekirjanduses, lastekirjandus koolis”. Kuidas toimub koolis lugemisvara valik, millised tekstid on alati koolikirjanduse nimekirjas olnud?

Ja muidugi kõige tähtsam: mida teha selleks, et lugemine ei oleks lastele pelgalt sund?

Lisaks vaadeldi kooli kujutamist lastekirjanduses: kuidas peegeldub kool noortele suunatud ilukirjanduses, millised on erinevused kooli kujutamises algupärase ja tõlkekirjanduse vahel, milliseid õpetajatüüpe võib lastekirjanduses kohata.

IMG_3735.JPG  

Pirita Majandusgümnaasiumi klassiõpetaja Mare Müürsepp kinnitas oma sõnavõtus, et hea lugeja kasvab vitsata. Sõnapaar kohustuslik kirjandus tekitab kohe tõrke, soovitusnimestik kõlab juba paremini. „Algklassides ei ole kohustuslikku kirjandust, kui keegi nii arvab, siis ta on eksiteel,“ sõnas Mare Müürsepp. Tema sõnul soosib uus õpikäsitus igati vabalugemist ehk lapse vaba valikut, mida ta loeb. „Meie teiega ka ju valime, mida loeme. Vahel jätame raamatu pooleli, vahel meeldib üks autor, vahel teine. Miks peaks laps lugema teisiti kui teised inimesed? Kui teha lastele kohustuslikuks lugeda 50 aastat vana kirjandust, millal ta siis tänaste raamatuteni jõuab?“ küsis esineja saalisolnutelt. Samas oli Mare Müürsepp kindlalt seda meelt, et tõeline klassika tuleb lasteni viia, see on kirjanduse tundmise tuum. Ta sõnas, et koolid võiksid oma kooli õppekava sees välja nuputada oma kooli lugemisprogrammi. „Kui kõik loevad klassis ühte ja sama raamatut ja kõik vastavad ühte ja sama raamatut, siis ei saa keegi midagi uut teada,“ rõhutas ta taas ja taas valikuvõimaluste tähtsust. 

IMG_3739.JPG

Tartu Herbert Masingu Kooli kirjandusõpetaja Andrus Org mõtiskles teemal, kas noortekirjandus kõnetab koolinoori. Mida on selle sajandi noorteromaanidel noortele öelda, kuidas seda kirjandustunnis esile tuua? Noortekirjanduse plahvatuslik kasv viimase pooleteise kümnendi vältel on tekitanud olukorra, kus koolilektüüriks võib nii õpilane kui ka õpetaja valida kõike meelepärast, huvide- ja võimetekohast. Mida valida ja kuidas loetud noorteromaani koolis käsitleda? „Võimalus on vaadata noorteromaani eetika kontekstis, valgustada kõlbelisi dilemmasid, et kujundada noortes väärtushoiakuid. Noorteromaan on väärtuste käsitlemiseks märksa parem materjal kui mis tahes eetikateooria,“ sõnas Andrus Org. Ta rõhutas, et õpetaja peab ära andma autorluse, st ei pea õpilasele näpuga ette näitama, mis järelduseni tuleb jõuda. Õpilasele peab jääma mulje, et ta ise teab seda. „Teine võimalus on näidata, kuidas üks noortekas on tehtud, mil viisil on see tekstimaailm konstrueeritud ning millisena see paistab võrdluses mõne teise noorteteosega,“ ütles esineja. „Teose lugemine on aeglane õppimine, tähtis on väärtustega tegelemine, kujutlusvõime kasvatamine, mitte sisukontroll.“

IMG_3740.JPG  

Jaanika Palm Eesti Lastekirjanduse Keskusest vaatles oma ettekandes, kuidas kajastub koolielu viimase aja lastekirjanduses. „Kuigi suurem osa lapsi veedab enamuse oma ärkveloleku ajast koolis, ei mängi kool tegevuspaigana märkimisväärset rolli ei viimaste aastate algupärases ega tõlkelastekirjanduseski. Vaid mõnel üksikul juhul on kooli või sellega seonduvat mainitud, veel vähem on aga teosed, mis laste kooliskäimise faktile enam tähelepanu pööravad,“ sõnas Jaanika Palm. Ta käsitles lähemalt inglise kirjaniku David Almondi jutustust „Minu nimi on Mina” (2016) ning tema kaasmaalase Andy Mulligani romaani „Ribblestrop” (2015), samuti Põhjamaade autorite algkoolilastele mõeldud sarju: Rose Lagercrantzi Dora-lugusid („Minu õnnelik elu”; „Mu süda hõiskab ja naerab”, „Kui ma olin õnnelik”; 2014–2015) ning Timo Parvela Ella-lugusid („Ella ja sõbrad 1”, „Ella ja sõbrad 2”, „Ella Lapimaal”, „Ella ja rokkstaar”, „Ella merereisil”; 2013–2016). 

IMG_3744.JPG  

Koolielu neis raamatutes paistab väga erinev alates muhedast ja lapsi isegi üleliia hoidvast õpetajast ja kooli armastatavatest lastest ning lõpetades koolikiusamise ja õpetajatega, kes õpilaste erinevusi üldse ei tunnista. Igaüks võis kaasa mõelda, kas ja mis käis ka meie kooli kohta, kuhu suunas tuleks liikuda. 

Veel käsitleti ettekannetes ühe kirjandusõpiku sündi (kuidas viia kokku autori ideed, laste ootused ja õppekava nõudmised), gümnaasiumiõpilaste lugemust (noored loevad küll, aga teistmoodi ja teisi asju kui veel kümmekond aastat tagasi), õpetaja kujutamisest lastekirjanduses (Paunvere koolmeistri Lauri sarnast karakterit enam ei leia, pigem annavad kirjanikud järele kiusatusele õpetajast karikatuur teha), kuidas on Underit ja Tuglast kooliprogrammis käsitletud.

Seminar „Kool lastekirjanduses ja lastekirjandus koolis“ jätkas 2013. aastal algatatud populaarset seminarisarja „Laps kirjanduses”. Varasematel aastatel on arutletud selle üle, millised raamatud ja autorid mõjutavad noort lugejat, käsitletud lapstegelase olulisust, Põhjamaade lastekirjandust ning tsensuuri ja tabusid tänapäeva lastekirjanduses.

Autori fotod. 

Samal teemal: