Ühtset klassi ei saa luua ainult õpetaja


Avaldaja:Madli Leikop25. November 2019

Keila Kooli pedagoog Leelo Tamkivi on algklasse õpetanud 25 aastat. Naise enda sõnul on õpetajate jumal teda hoidnud. Kõikide aastate jooksul on tema kõrval seisnud toetavad lapsevanemad, kes on aidanud luua klassi oma peretunnet. Vanemate kaasamist kooliellu peab kogenud koolmeister väga oluliseks.

Miks tuleb vanemaid kaasata kooliellu?

Ma arvan, et säärane koostöö aitab klassi vormida ja kujundada. Läbi selle tuleb teadmine, millised on vanemate hoiakud ja soovid. Kui need ühtivad õpetaja omaga, siis kindlasti kujuneb klassikollektiiv ühtlasemaks, sellises klassis on kõikidel tore olla. Lapsed peavad tunnetama, et kodu ja kool on ühisel meelel. See on väga oluline. Raske on siis, kui kodu nõuab ühte ja õpetaja teist, lapsel tekib segadus, ta ei tea enam, kuidas käituda. Suhe õpetaja ja vanemate vahel peab olema avatud, dialoog on tähtis. Abi peab julgema küsida nii õpetaja kui lapsevanem. Kui midagi ei meeldi või on halvasti, siis tuleb seda öelda otse, viisakalt,
mitte ründavalt. Ainul nii saab klassis tekkida oma peretunne.

Lapsevanem saab olla nii aktiive kui passiivne. Kumb on õpetaja seisukohalt parem?

Üliaktiivsed vanemad võivad olla väsitavad. Liigne passiivsus pole samuti hea. Kõik peab olema tasakaalus. Parim variant on koolielust ja lapse arengust huvitatud vanem, kes tuleb asjadega kaasa ja samas pakub ka ise ideid välja. Mina ootan alati, et ema-isad annavad omapoolseid ideid. See näitab, et vanem on tõesti huvitatud. Olen arvamusel, et vanemad ei pelga koostööd kooliga, pigem on tegemist ajaressursi puudumisega. Algklassides vanemad ikka veel tulevad ja osalevad koolielus. Müts maha nende ees.

Hiljuti palusite vanemaid appi 2. c klassile tunde andma. Kui pikalt enne kaalusite ja mõtlesite?

Kooli uksed peavad lapsevanema jaoks alati lahti olema. Ka minu tund peab olema selline, kuhu julgen vanemad lubada. Kui palusin neid appi tunde andma, siis ma isegi ei mõelnud sellele, et nüüd nad ju näevad, kuidas lapsed tunnisituatsioonis käituvad. Andsin lapsevanematele juhtnöörid. Samas rõhutasin, et kõike võib muuta ja tegutseda vastavalt olukorrale. Sel päeval õpetajaks kehastunud emad said läbi viia täpselt seda tundi, mida nad soovisid ja nii nagu tahtsid. On äärmiselt positiivne, et sain pakkumise lausa viielt vanemalt,
kuigi reaalset oli vaja ainult kolme „uut õpetajat.“

Milline oli nii laste kui õpetajaks olnud vanemate tagasiside?

Lapsed ei saanudki aru, et see oli pisut teismoodi koolipäev. Nende jaoks olid klassikaaslaste emad sel päeval õpetajad ning selles ei olnud midagi imelikku. Vanemate tagasiside oli põnev. Ühe ema jaoks oli uskumatu, kuidas tunnis võib situatsioon pidevalt muutuda. Kuidas tuleb pidevalt olla valmis reageerimiseks, ei saa eeldada, et kõik sujub kindlat rada pidi. Teine ema oli positiivselt üllatunud, et selles vanuses lapsed oskavad juba iseseisvalt tööd teha, saavad aru, mis neile öeldakse.

Clipboard01.jpg

Kas julgeksite seda veel kord proovida?

Kindlasti. Säärane kogemus on ka vanemale kasulik. Ta näeb klassi töö situatsiooni ning enda last sootuks teises olukorras. See võib olla silmi avav. Eriti nende natukene krutskitega laste puhul. Kodus on ju lapsed teistsugused. Väga võimalik, et sageli just ebakindluse ja hirmu tõttu ei julgeta vanemaid tundidesse kaasata. On ju ettearvamatu, kuidas klass võib käituda. Me ei tea, kuidas vanem suhtub sellesse, mida ta klassi ees seistes näeb. Hästi lihtne on õpetajat hukka mõista, et too ei suuda tunnis korda tagada. See on hea, kui vanem saab omal nahal ära proovida, kuidas on seista 24 rübliku ees, panna nad kõik üheaegselt lugema,
kirjutama, töötama. Minu arvates on see hea kogemus nii õpetajale kui vanematele.

Loo ja fotode autor on Keila Kooli kommunikatsioonijuht Kadri Pihelo.

Samal teemal:


 

Haridus- ja Noorteamet