Ma olin 14-aastane ja käisin Tartu Mart Reiniku Gümnaasiumi 7. klassis. Õppeaasta lõpus korraldati Võrtsjärve ääres looduslaager. Laagri korraldajad olid õpetajad Lauri Mällo, Margus Pedaste ja Ese Torim. Seal sain ma esimest korda putukaid püüda ja neid nõela otsa panna, isegi see pakkus mulle huvi, sest ega nende püüdmine, surmamine ning nendest kollektsiooni tegemine pole just kõige lihtsam. Õpetaja Margus Pedaste tutvustas meile fotograafiat, tal oli suur kotitäis fototarvikuid, millest ei teadnud ma veel midagi. Kõigile anti ülesanne teha pilte, et neid hiljem koos vaadata ja kommenteerida saaks. Tegime ka väikse võistluse, kellel on kõige parem pilt. Mina sain II koha ning sellest see kõik alguse saigi. 

Laagris sain ka pisiku putukakollektsiooni tegemiseks. Vanemad arvasid, et mis selles kogumises ikka nii rasket, kuid asi lõppes sellega, et käisime soos putukaid püüdmas nii päeval kui ka öösel. Öösiti sai suur voodilina püsti pandud, prožektor peale suunatud ning oodatud. Praegu on mul umbes 90 erinevat liiki putukaid. Kuid nüüdseks olen kogumise lõpetanud ning neid hoopis pildistama hakanud.

Esimeseks digikaameraks oli mul Canon Power Shot A620. Sellegagi sai häid pilte või õigemini jäädvustusi teha. Siis mõtlesin, et tahaks teha fotosid, mille kvaliteet oleks parem. Ema-isa olid sellega nõus ning saingi endale peegelkaamera Pentax K 200D koos kahe objektiiviga.

2009. aastal osalesin ühel loodusfoto konkursil, kus mingeid tulemusi ei saanud. Ausalt öeldes ei lootnud ka. 

Esimese tunnustuse oma piltidele sain http://ilm.ee kaudu - Nädala pilt. Üldjuhul ma inimesi eriti ei pildista, aga kui seda teen, siis ainult kõrvaltvaates, kui nad n-ö tegevuses on. Nädala pilt. Nüüd käin Tartu Tamme Gümnaasiumi loodusklassis. See pilt on lodjaga luha peal sõites tehtud.

Siin on üks http://ilm.ee-s nädala linnuks saanud pilt, lehte kerides on veel 3 minu pilti, kuid kahjuks pole internetis fotode kvaliteet just kõige parem.

Talvel on hea pildistada metskitsi, kes on karjadena põlluservadesse kogunenud. Jällegi oli soov saada paremat fotovarustust, kuid seekord mõtlesin, et piisab teisest objektiivist. Kuid see objektiiv, mille välja valisin, oli väga, väga kõrge hinnaga. Mõtlesin, et kui ma järgmiseks talveks selle kätte tahan saada, siis on viimane aeg hakata raha koguma. Oma taskuraha, mida ma vanematelt sain, kasutasin võimalikult vähe, hoidsin kokku iga senti. Suvel läksin tööle, sain esimese iseteenitud raha. Aga objektiivi ostes sai see ka hetkega laiaks löödud. Nüüd siis on minu üheks objektiiviks Sigma AF 120-400mm f4,5-5,6.

Ühel päeval tulid koolis kaks klassiõde minu juurde ja küsisid, kas tahaksin osaleda fotokonkursil „Talvevalgus“, mis toimub Melliste algkoolis. Ma ei osanud sellest midagi arvata. Enamus pilte olid lihtsalt endale tehtud, siis aga mõtlesin:  miks mitte oma pilte ka teistega jagada.

Praegu imestan isegi, et olen viimasel ajal fotodega palju aktiivsemalt tegelema hakanud.
Igatahes, saatsin sellele konkursile mõned oma fotod. Konkurss kestis 1. novembrist kuni 17. detsembrini 2010 Melliste algkoolis. Ma teadsin, et see pole eriti suur võistlus, aga võitsin I koha ning ka eripreemia. Autasuks sain Rahvaraamatukogu kinkekaardi ja Sven Začeki raamatu „Värvide lend“.

2011. aastal osalesin konkursil Looduse Aasta Foto 2011. Sinna võis saata 15 fotot. Ma otsisin oma parimad pildid välja, kuid minu enesekriitika piltide suhtes on nii suur, et suutsin välja valida 14 fotot. Võitjate väljakuulutamine toimus 24. aprillil Estonia kontserdimajas. Kuna minu sünnipäev on 25. aprillil, siis mõtlesin, et see oleks üks minu parimaid sünnipäevakingitusi. Kokku saadeti 11 325 pilti 1850-nelt autorilt. Sellist autorite arvu nähes mõtlesin, et minul siin küll midagi loota pole. Kuid ükspäev, halvas tujus koolist tulles, istusin arvuti taha ja vaatasin oma meile. See oli päeva parim hetk – ma sain kutse auhindade jagamisele. Algul ei suutnud seda uskudagi, pidin selle kolm korda läbi lugema. Siis avastasin, et olen teisegi kutse saanud. Arvasin, et meilid on kogemata topelt saadetud, kuid põhjalikumal lugemisel sain aru, et mitte ainult üks, vaid hoopis kaks minu saadetud pilti on saanud tunnustuse ning trükitud ka uues Loodusfoto Aastaraamatus 2011. 

Käisin siis autasustamisel. Üks minu foto noorte katekoorjas oli Metsa-aasta poolt tunnustatud pilt. Seal sain Eesti Metsaseltsi eriauhinna (ilus raamitud tunnustuskiri, nüüd on see ilusasti seina peale pandud). Teise pildi olin kogemata saatnud üldkatekooriasse, kus enamus saatjatest olid täiskasvanud (peamiselt mehed). See pilt sai žürii poolt tunnustuse. Päris uhke tunne oli seista koos kogenud fotograafidega suurel laval.

Varsti algab suvevaheaeg ning leidub rohkem vaba aega pildistamiseks. Suvel tõuseb päike väga varakult, kui tekib soov pildistada päikesetõusu, siis peab väga varakult ärkama, kuid kõik on ettevõtmise asi.

Liina Kirsimägi, Tartu Tamme Gümnaasiumi õpilane
Koolielu
Lisatud 9. mail 2011