Eesti Lugemisühingu juhatuse esinaine Maili Vesiko-Liinev, mis ajast te ise lugemisühinguga seotud olete?

„Kui käisin Tallinna ülikoolis (õppisin eripedagoog-nõustajaks), siis oli minu õppejõud Meeli Pandis, kes tol ajal juhtis lugemisühingut. Tema tegi mulle ettepaneku hakata juhtima „Lugemispesa“ projekti, see oli täitsa uus asi.  24-aastaselt mul mingit juhtimiskogemust ei olnud. Võtsin pakkumise vastu, tagantjärgi võib rahvatarkust meelde tuletada, et julge hundi rind on ikka rasvane. Sellest ajast jäingi lugemisühinguga seotuks, 2006. aastal valiti mind juhatuse esinaiseks.“

Kas ühingu juhtimine on hooajaline või igapäevane töö?

„See on küllaltki igapäevane töö, mis hooajati võib tihedamaks muutuda.  Kirjadele vastamised, helistamised, nõuküsimised on igapäevased tegevused. Kui on suuremad üritused tulemas, siis on ka tööpäevad kiiremad.“

Kui suur on täna Eesti Lugemisühing?

„Veidi üle 200 liikme. Kas võiks suurem olla? Oleme selle peale mõelnud, aga meile ei ole tähtis see, et oleks võimalikult palju liikmeid, vaid et oleksid inimesed, kes asjast huvituvad.“

Kas liikmed on valdavalt õpetajad?

„Jah, valdavalt tõepoolest, ehkki me ei piira, kes võib liikmeks astuda: on lapsevanemaid, teadlasi, logopeede. Ühesõnaga need, keda huvitab kirjaoskuse areng.“

Kumb huvi peab suurem olema, et lugemisühingu  liikmeks tulla – kas huvi lugemise vastu või lugema õpetamise vastu?

„Arvan, et need ei välista üksteist. Tihtipeale küsitakse meie nimetuse kohta, et ahhaa, kas te olete lugemisklubi. Nimi – Eesti Lugemisühing – võib natuke segadusse ajad küll. Aga me ei tule kokku raamatuid lugema, vaid me arendame kirjaoskust;  toetame inimesi, kes alles õpivad lugema või kellel on lugemisraskused. Peaks vist vastama nii, et koondame neid, kes tahavad teisi õpetada, teisi toetada. See on väga hea eeldus, kui sul on õpetamise kogemus. Olen ise koolitajana tegutsenud ja tähele pannud, et need inimesed, kellel on oma lapsepõlvest lugemise või lugemaõppimisega seotud negatiivne kogemus – lugemaõppimine oli sundus, kohustus; neil oli raske lugema õppida  ja lugemisrõõmu on nad oma elus avastanud hiljem – nemad on tihtipeale paremad õpetajad kui need, kes ütlevad, et olen eluaeg armastanud lugemist, ma ei saa aru, mis neil lastel viga on, et nad ei loe! Neil ei ole seda mälestust, et lugemaõppimine võib olla ka negatiivne kogemus.“

Kuidas te oma ühingu kaudu saate lugemaõppimist toetada?

„Toetame nii lapsi kui täiskasvanuid, ehkki hetkel on tegevused  kujunenud nii, et rohkem küll lapsi. Projekt „Lugemispesa“  hõlmab eelkooliealisi ja algklasse. Põhikoolile on mõeldud projekt „Lugeda on mõnus“. Aga meil on düsleksia osakond eraldi ja on lugemisraskuste projekt, mille käigus pööratakse tähelepanu ka täiskasvanute lugemisraskustele.“

Projekt “Lugeda on mõnus” on Eesti koolide õpilaste ja neid juhendavate õpetajate vabatahtlik liikumine, mis kestab igal õppeaastal septembrist juunini. Projekti käigus loetakse põnevaid raamatuid ning toimub loetud raamatute arutelu itnterneti vahendusel. Projektil on oma kodulehekülg aadressil  http://www.lom.edu.ee
Projekt "Lugemispesa" algatati 2004. aastal eesmärgiga  anda õpetajale võimalus saada uusi teadmisi ja oskusi sellest, kuidas kohandada lugemiskeskkonda lasteaias ja algkoolis ja  muuta raamatud, lugemistegevused lastele huvitavaks.

Lugemispesa projekt on jätkuvalt populaarne, kes teil seda projekti nii jõuliselt toetab?

„Need inimesed, kes seda teevad! Nad on entusiastid. Esimesel aastal toetas meid rahaliselt Hollandi suursaatkond. Tänu sellele läks projekt nii suurelt käima. Viimastel aastatel oleme väikest toetust saanud Hasartmängumaksu Nõukogult. Aga lugemispesa süsteem on välja mõeldud niivõrd hea, et see lihtsalt toimib. Ja võidavad kõik, nii lapsed, õpetajd kui lugemispesa eestvedajad – lugemispesa mentorid saavad koolitamiskogemuse, nad saavad teha asja, millesse nad usuvad.“

Statistika kohta ütleb Maili Vesiko-Liinev, et algusaastatel peeti tõesti arvet,  kui paljud on  läbinud lugemispesa koolituse. „Kui magistritöös uurisin lugemispesasid, siis selgus, õpetajatest pooled, kes olid käinud lugemispesa koolitusel, ei teinud tegelikult pärast lugemispesa, vaid traditsioonilise lugemisnurga. Nii et ega me ei tea reaalselt, kui palju on koolides-lasteaedades lugemispesasid, aga koolituste põhjal võib öelda,  et peaks olema üle kahe tuhande. Samas kuulen siit-sealt, et meil on ka lugemispesa, või helistab keegi, et me ei ole projektiga liitunud, aga kas me võime teha lugemispesa. Muidugi võib!“

Kas lugemispesa on kohalikku päritolu või imporditud idee?

„See on täiesti Eesti asi, Eesti Nokia. See on mõeldud lugemisühingu liikmete ja juhatuse poolt välja, selle nime pani Meeli Pandise tütar Made Pandis, kes ka meie ühingus aktiivselt tegutseb.“

Olete proovinud ideed eksportida ka, või vähemalt tutvustada raja taga?

„Jah, oleme tutvustanud, ja huvi on olnud, nii et sooviksime tõesti ideed rohkem eksportida, aga pigem on see ressursside taha jäänud.“

Lugemisühingu kaudu puutute lugemise ja kirjutamisega seotud muredega kokku igapäevaselt. Mida ütlete,  on meil 100%  kirjaoskajad inimesed? Kõik lapsed oskavad lugeda ja kirjutada?

„Statistika ütleb, et nii see ju on. Ise arvan, et suur küsimus on, kas lapsed loevad meelsasti? Üks asi, et nad oskavad lugeda, teine – kas nad loevad heal meelel. Näen, et kui lugemisest tehakse tõsine ja tähtis asi, kui eelkooliealisi nö kiirendatud korras õpetatakse lugema, treenitakse, et nad saaksid koolikatsetele, siis siin tekivad probleemid. Lapsed loobuvad, nad ei taha lugeda. Öeldakse, et tänapäeva laps loeb vähem. See ei ole õige, ta loeb lihtsalt rohkem internetis!

Minu murekoht on, et võiksime täiskasvanutena olla teadlikumad ja teha lastele lugemise meelega atraktiivsemaks, mitte viibutada sõrmega, et miks sa raamatut ei loe, miks sa nii palju arvutis oled. Täiskasvanud ei tohiks teha lugemisest nö „püha lehma“.“

MTÜ Eesti Lugemisühing on 20 aastat tulemuslikult tegutsenud. Mis on teie edu saladus?

„Olen täiesti kindel, et saladus peitub inimestes, kes ühingu töös kaasa löövad. Juba kui ühing loodi, olid seal juures inimesed, kes oma tegevusse uskusid. Mina olen juhina oma prioriteediks pannud inimeste motiveerimise ja tunnustamise. Kui inimene midagi teeb, siis tema töö saab tunnustatud, kas helistan ja tänan või annan meilitsi tagasisidet. Tunnustus on väga oluline.“

Eesti Lugemisühingu kodulehelt leiab info sünnipäevaürituste kohta.

Fotol on lugemispesa eralasteaias Naba Tallinnas (Koolielu arhiiv).