Reedel Tartus Dorpati konverentsikeskuses peetud teabepäeval märkis Tartu Hariduse Tugiteenuste Keskuse juhataja Ana Kontor, et oluline on õpetaja enda huvi koolituse vastu. „Kui õpetaja küsib – „miks ma pean“, siis see koolitus ei aita,“ usub Kontor. Ta soovitas luua hea praktika jagamise koolid, kus kogemustega õpetajad saaksid oma teadmisi ja oskusi jagada. Samuti oleks tema hinnangul koolidesse vaja rohkem tugispetsialiste, kes oleksid hariduslike erivajadustega õpilastele ja nende õpetajatele abiks nii tunnis kui tunniväliselt.

Tartu Hariduse Tugiteenuste Keskuse psühholoog Tõnu Jürjen nentis, et õpetajaks tuleks valida vaid need inimesed, kellel on vajalikud hoiakud ja väärtused selleks tööks. Arvestades seda, et hariduslike erivajadustega õpilasi õpib palju ka tavakoolides, vajavad tema sõnul kõik õpetajad rohkem koolitust arengupsühholoogiast ja laste psüühikahäiretest.

Tartu Ülikooli Haridusteaduste Instituudi eripedagoogika programmijuht Kaja Plado kinnitas, et õpetajakoolituse programmis on hariduslike erivajadustega teema küll sees, kuid ainult ülevaateteemana. Reaalsest õpetusest, kuidas hariduslike erivajadustega laps ära tunda ja kust abi otsida, jääb tema sõnul praegu puudu. „Kus on need piirid, mida me õpetajalt nõuda saame? Ühes samas klassiruumis samal ajahetkel ühel õpetajal ei ole võimalik realiseerida kahte erinevat õppekava,“ osutas Plado.

Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna nõunik Tiina Kivirand teatas, et hariduslike erivajadustega laste õppekorraldus on käesoleval aastal ministeeriumi kümne kõige tähtsama prioriteedi seas ning alustatud on HEV õppekorralduse põhimõtete kontseptsiooni koostamisega. Dokumendis määratletakse kohaliku omavalitsuse ja riigi vastutus, koolivõrgu teema jne. „Üldises plaanis oleme ühiskonnas jõudnud kokkuleppele, et hariduslike erivajadustega õpilased õpivad üldjuhul elukohajärgses koolis, spetsiifilisemaid tingimusi vajavad lapsed aga erivajadustega õpilaste koolis,“ osutas ta.

Foto: Dreamstime