Kuulajatel-kaasamõtlejatel, keda oli kogunenud rohkemgi kui Nukuteatri saal mahutas, 11. märtsil arvamusi-ettepanekuid jagus. Oodatuim ettekanne oli kindlasti haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo oma. Minister mõtiskles selle üle, millest viimane pool aastat tihedalt juttu olnud: muutusteta Eesti hariduskorralduses edasi enam ei saa.

«Eesti haridus on täna seisus, kus mitte keegi pole rahul. Hariduslik kihistumine Eestis kasvab: õpetajad ei ole rahul, õpilased ei ole rahul, ühiskond ei ole rahul. Nende ühiskonnagruppide rahulolematus on väga lihtsalt sõnastatud: palka oleks vaja õpetajatele maksta, koormus võiks väiksem olla, huvitav võiks koolis olla ja sellest, mis koolist kaasa saab, sellest võiks tulevikus tolku olla,» lausus minister Aaviksoo.

Eesti hariduskulud on ministri sõnul muu maailmaga võrreldes silmapaistvad: 7% SKPst. Samas õpetajate palkadeks läheb hariduskuludest vähem kui 40%. „Soomes on see protsent 52, OECD riikides keskmiselt 60. Oleks meil nii nagu Soomes, oleks õpetaja palk 1000 eurot kuus, kui nagu OECD riikides, siis rohkemgi,“ tõdes haridusminister. 
 
12 punkti, mis päästavad reformi

Jaak Aaviksoo loetles ka 12 põhipunkti, millest lähtudes ta eelseisvat haridusreformi ette valmistab ning mis on ka valitsuskabinetile esitatud.

1. Vastutus põhi- ja keskhariduse juhtimise, rahastamise ja korraldamise eest tuleb jaotada selgelt kohalike omavalitsuste ja riigi vahel.
2. Koolivõrgu kujundamisel suurendatakse riigi ja KOVide koostööd eelkõige läbi investeeringute suurema koordineerituse.
3. Koolivõrgu kavandamisel lahendatakse muuhulgas koolitranspordi ja õpilasmajutuse probleemid.
4. Keskharidust (nii üld- kui kutseharidus) tuleb käsitleda kui tervikut.
5. Põhikoolide ja gümnaasiumide rahastamine lahutatakse.
6. Üldhariduse ümberkorraldamise kava peab hõlmama ka hariduslike erivajadustega laste õppe korraldamist.
7. Õpetaja töö korraldamisel lähtutakse õpetaja ametist kui tervikust. Kindel kuupalk, ametipalk, mis sõltub kvalifikatsioonist ja töö tulemuslikkusest.
8. Suurendatakse koolijuhi rolli ja vastutust.
9. Haridusasutuste tegevuskulude planeerimisel seatakse esikohale õpetajate palgatõus.
10. Vaadatakse ümber õppevahendite hange ja korraldus.
11. Õpilaste õpi- ja õpetajate õpetamiskoormuse vähendamine.
12. ELi järgmisel finantsperioodil kavandatakse meetmeid eelkõige koolivõrgu ümberkorraldusteks ja õpetajate palkade kasvuks.

Isiksusekesksus on oluline

Tartu ülikooli professor Marju Lauristin tuletas kuulajatele meelde, et kool ei ole ühiskonnas eraldiseisev nähtus. „See, kuhu püüame Eesti kooli viia ja arendada, on peegeldus ühiskonna muutunud nõudmistest. Toimumas on põlvkondade vahetus, uus põlvkond näeb teistsuguseid probleeme, lähtub teistsugustest väärtustest,“ lausus Marju Lauristin. Tema sõnul on eriti oluliseks muutunud eneseväljendus. Isiksuse autonoomiat, isiksuse loomingulisust kasvatav ja arendav kool on aja nõue. See teadmine ühiskonnas küll krigiseb ja krigiseb, aga muutusteni siiski ei jõua. Miks? „Innovaatilisus tekib varases eas, mitte nii, et 40 aastat ei ole olnud nõus midagi muutma ja nüüd hakkan innovaatiliseks,“ tõdes ettekandja.

Alusharidus on kõige alus

Haridusteema on paljus Eesti jätkusuutlikkuse teema. „Me peame lähtuma iga lapse väärtuslikkusest Eestile, kogu kooli arengu seadma sellele alusel, kuidas meie lapsed sünnivad, kasvavad, kuhu liiguvad, mis neist pärast õpinguid saab,“ rõhutas ettekandja korduvalt isiksusekeskust.

Marju Lauristin rääkis ka alushariduse tähtsusest, sealt saab hariduslik kihistumine alguse. Lapsed tulevad erineva taustaga ja võimalustega kodudest, neil on erinev ettevalmistus, ja erinevus jätkub alushariduses. „See tekitab illusioone väga edukatest koolidest, kus tegelikult on taga väga edukad pered,“ lausus ettekandja.

Marju Lauristin tõdes ka, et õpetaja tunneb end Eesti ühiskonnas alla keskmisena, mis on täiesti lubamatu. "See madal enesepositsioneering ja kurtmine, et ühiskonna suhtumine õpetajatesse on negatiivne, on korrelatsioonis kuvandiga õpetajast, kes püüab täita kõiki talle pandud nõudeid," kõneles Lauristin. Et see muutuks, peaks ühiskond nägema õpetaja erinevaid rolle, kuid seda segab tugev aineõpetaja kuvand.

Ettekandja sõnul tuleb põhikoolis rohkem rõhku panna sellele, milline on õpetatavate ainete roll maailmas, teaduslikkus tuleb juurde gümnaasiumis. Samuti tuleks rohkem rõhku panna rõhku väärtuskasvatusele, sest see määrab suuresti, missuguseid otsuseid hakkame täiskasvanuna tegema.