Terje Tuisk on õpilaste teadustööde konkursiga seotud selle algusest peale, alates aastast 2002. „Euroopa Komisjon on ligi 25 aastat korraldanud Euroopa noorteadlaste konkurssi. Seal saavad osaleda riiklike konkursside võitjad, žüriide poolt saadetud tööd.  Eestis taolist konkurssi ega tulemusi ei olnud,“ selgitas Terje Tuisk algusaegu. Euroopa Komisjoni vaiksel survel ja esialgu peamise eesmärgiga ka Eesti noorteadlased Euroopasse saata  2002. aastal  õpilaste teadustööde konkurss asutati. „Nüüdseks on see, mis siin Eestis toimub, olulisem kui Euroopasse saatmine,“ sõnas Terje Tuisk.

Konkursi algus oli vaikne, esimene kord laekus umbes 25 tööd. Tänavu oli neid 123, mida Terje Tuisk meeletuks kasvuks siiski ei pea.  „Aga kvaliteedis on olnud suur kasv. Koolid väga valivad, kelle töid nad meile saadavad. Eks natuke ka kardetakse, sest konkursi tase on suhteliselt kõrge. Üritame neid julgustada, et saatke ikka töid,“ ütles Terje Tuisk.

Ja siiski on 123 suur arv, kui mõelda, et tegu on ikkagi teadustöödega…

„Aga kui mõelda, kui palju kohustuslikus korras koolides uurimistöid tehakse… Muidugi, kooli uurimistöö eesmärk on rohkem protsessi õppimine:  kuidas püstitan eesmärki ja kuidas selleni jõuan, kuidas töö vormistan. Selle käigus saavad õpilased palju erinevaid oskusi. Uurimistöö tegemine, mille tulemus huvitaks ka kedagi teist peale minu enda või selline eesmärk, mis huvitaks laiemat ringi inimesi, siis selles mõttes jah, 123 on suur arv,“ on Terje Tuisk nõus.

Kas õpilaste teadustööd saavadki alguse n.ö kohustuslikus korras, kõik algabki koolis teha kästud uurimistööst? Sealt tärkab huvi, huvist saab teadusetegemine?

„Nii ja naa. Mõnel on huvi enne kui kohustus. Mõnel jälle on kohustus ja siis satub selline teema, mis huvitab ja õpilane saab ka juhendaja, kes teda innustab. Veerand töödest, mis meile esitatakse, on põhikoolist, mis tähendab, et juba seal teevad lapsed päris tõsiseid asju, kui neil on huvi. Gümnaasiumis on ka selliseid noori, kes esitavad töö meile mitmel aastal järjest; tähendab see üks töö areneb, õpilasel on aega süveneda. Nii et jah, need päris head tööd tulevad kas aastatega või ikkagi teadlaste juhendamisel. Meie aitame leida teadlaste seast juhendajaid, kui õpilased selleks soovi avaldavad.  Koolis on seda probleemi raske leida, mida ka tegelikult oleks vaja uurida. Teadlased võtavad noored oma uurimisgruppi, nad lasevad neil teha jõukohaseid ülesandeid, aga ikkagi tulemusele suunatult, nii et noored näevad teaduse tegemise protsessi. Samas on õpetaja roll koolis suur, sest kui lapsel on huvi mingi probleemi vastu ja õpetaja seda huvi ära ei tunne, siis need tööd jäävadki kooliseinte vahele.“

Mis huvi on ühel tõsisel teadlasel kooliõpilane juhendada võtta?

„Peamisi põhjuseid on kaks – missioonitunne ja endale järelkasvu tekitamine, sest kust need uued teadlased muidu ikka tulevad. Paljudes uurimisgruppides, töörühmades, teadussuundadel on praegu tegelikult vananev teadlaskond, ja kui ei ole järelkasvu, siis võibki mõni teadussuund hääbuda. Koolides laste arv väheneb ja lõpetajate arv väheneb, võitlus parimate peade nimel on päris karm, kõrgkoolid üritavad võimalikult vara parimad  hõivata, et noored tuleksid pärast lõpetamist seda valdkonda õppima just nende juurde.“

Aga nad ju ei lähe Tartu ülikooli õppima…

„Jah, eks nad ikka lähevad Eestist välja, kui on võimalused olemas. Minu meelest ei ole kõige olulisem see, et nad teeksid teadust just siin, Eestis. Pole ju olemas kitsalt Eesti teadust, on teadus, kus lahendatakse inimkonnale olulisi probleeme. Kus nad oma potentsiaali kõige paremini ära kasutada saavad, see ei olegi nii oluline. Kui neil side Eestiga säilib, siis nad tulevad siia tagasi, “ oli Terje Tuisk kindel.

Kas tänavuse õpilaste teadustööde konkursi tase oli kõrge?

„Tase oli erinev, juba sellepärast, et uurimusi oli alates 6. klassist. Aga gümnaasiumi tipus oli ikka selliseid töid, millest mina aru ei saanud,“ tõdes Terje Tuisk muiates. „Kohati on meil raskusi retsensentide ja hindajate leidmisega, sest teemad lähevad niivõrd spetsiifiliseks ja detailseks. Nii et tase on üsna kõrge, jah. Ja üsna palju oli ka integreeritud teemasid. Näiteks hästi tore oli ühe Narva poisi töö, kes uuris looduspilte Eesti kirjanike loomingus. Ta tekitas geograafilise seose kirjeldatu ja tegeliku koha vahel, et kui palju on kirjanik kirjeldanud reaalset ja kui palju on väljamõeldut. Narvast tuli seekord vene õppekeelega koolidest palju eesti keele ja kirjanduse alaseid töid, see oli tähelepanuväärne.“

Auhinnad on tänaseks jagatud, esikohad selgunud, erpreemiad samuti. Mille järgi te otsustate, kes on väärilised Eestit esindama väljaspool?

„Ühe lapse saadame Ameerikasse konkursile, mis 10 korda suurem kui Euroopa oma, ligi 1500 last on koos oma teadustöid esitlemas  (tegu on ülemaailmse noorte teadusmessiga Intel ISEF 2013 Phoenix’s Ameerika Ühendriikides).  Kolm last lähevad Euroopa konkursile. Valime nad välja potentsiaali järgi ikkagi. Üks asi, kuidas ta selle töö teinud on, teine asi, kas sellel tööl on tõsiselt võetav eesmärk, kas probleemil on tulevikus potentsiaali, kas on mõtet seda edasi uurida. Ja kui hästi laps ikkagi aru saab, mida ta teeb, st kui palju tööst on õpetaja, palju ta enda tehtud. See tuleb konkursi II voorus, kus nad peavad oma töid kaitsma, väga hästi välja: kes loeb lihtsalt paberilt maha ja küsimustele vastata ei oska, kes valdab vabalt valitud valdkonda. Üldiselt on meie tipud täiesti Euroopaa tasemel ja on ka USAs maailmakonkursil välja paistnud. Kui lapse silm särab ja huvi uurimisteema vastu on, siis on šansid täiesti olemas,“ tõdes Terje Tuisk.

2012. aasta õpilaste üleriigilise teadustööde konkursi tulemused leiab siit

Koolielu avaldab lähiajal pikemad intervjuud kahe võitjaga: Jaan Tootsiga Tallinna reaalgümnaasiumist ning Anna Maria Punabiga Hugo Treffneri gümnaasiumist.

Foto: Madli Leikop, Koolielu arhiiv