Jutuajamise käigus saan teada, et füüsikaga on Jaan Tootsil üsna sama lugu, tänu olümpiaadidele ning treeninglaagritele on kooliprogramm juba läbitud ning tunnis osalemine ei ole vajalik. Keemiaga, mis äsja läbi sai, olid lood nii ja naa: mõni teema nõudis kohalolekut, mõni mitte.  Küsin Jaanilt, kas bioloogia, keemia ja füüsika ongi tema suurimad lemmikud?

„Võib öelda, et need jah, meeldivad kõige rohkem. Ma ei teagi, kuhu see piir täpselt tõmmata, olümpiaadidel käin ka matemaatikas, geograafias, samuti lingvistika huvitab mind, aga need kolm meeldivad ikka kõige rohkem.“

Kirjandus ka mahub sinna kuskile vahele?

„Aeg-ajalt ma sinna tundi ikka satun. Saan hakkama küll,“ muigab Jaan.

11. klassi lõpus riigieksamitega otsest möllu veel ei ole, Jaan sõnab, et keemia ja geograafia riigieksami teeb ta siiski nüüd juba ära. Aga järgmisel aastal – kas valid kõik eksamid riigieksamid?

„Kas just kõik, aga pigem mõni rohkem jah kui ainult kohustuslikud.  Just sellepärast, et tahaks loodusainete eksamid ära teha.“

 Kas võtad osa kõikidest olümpiaadidest,  mis Eestis toimuvad?

„Mitte kõikidest, paljudest.“

Kas pigem õpetajad suunavad  või tahad ise minna?

„Eks alguses suunasid õpetajad. On ju teada, et olümpiaadidel käib korduv seltskond: teatakse, et olümpiaad toimub, ja lähevad kohale. Seda suunamist on ilmselt mida hiljem, seda vähem, nüüd ollakse juba ise huvitatud.“

Mida aineolümpiaadil osalemine annab, on see pidev teadmiste proovilepanek? Või soov võita?

„Kindlasti on mõlemat. Aga see on ka harjumus ja lihtsalt tore asi, mida teha, seltskonna poolest kasvõi. Olümpiaadidega käivad kaasas kõik need treeninglaagrid; kui olla asjast huvitatud, siis on ka laagrid huvitavad.“

Võidutöö sündis laboris

Andeka inimesega intervjuud teha on ühtaegu kerge ja raske. Kerge, sest jututeemadest puudu ei tule; raske, sest tahaks ikka võrdväärne vestluspartner olla. Aga oma väheseid teadmisi koolipõlve-aegsest bioloogiatunnist ma ei püüdnudki varjata, siin ütlesin otse, et selgitatagu nüüd mulle võimalikult lihtsalt, mille eest teadustööde konkursil I preemia tuli. Töö pealkirja olin targu märkmikusse kirja pannud:  „Neurl1 valgu tuumatranspordi mehhanismide uurimine“.

Jaan alustab selgitusest, miks ta üldse sellise teema valis. „Üks asi, mis mind huvitab ja kus on võimalik midagi suhteliselt hästi uurida, on molekulaarbioloogia ja sarnased valdkonnad. Sel hetkel, kui oli vaja valik teha, rääkisin õpetaja Kersti Veskimetsaga, kes aitas mul Tallinna tehnikaülikoolist  juhendaja leida. See teema on TTÜs uuritav valdkond. Mida mina uurisin, oli selline asi, mida nad oleksid ühel hetkel pidanud ise ka tegema.“

Aga teema konkreetsemalt…

„Kui mitte midagi enne ei tea, siis…,“ on Jaan siinkohal natuke nõutu. „Tööd kirjutades suunasin nii, et väga hea tahtmise korral gümnaasiumilõpetaja peaks sellest aru saama. Loomulikult on vajalikud spetsiifilised eelteadmised, töös endas ma ei saanud neid kõiki seletama hakata. Üldiselt uurisin, kuidas toimub valgu transport raku tuuma.“

Noore teadlase ülevaade oma tööst oli põhjalik  ja teaduslik, samas huviga jälgitav. Kirja saab siinkohal siiski üldine kokkuvõte.

Selleks et rakk funktsioneeriks normaalselt, peab iga valk paiknema rakus õiges kohas. Raku tuuma pääsemiseks on valkudel teatud aminohappeline järjestus. „Uurisin ühte valgu osa, seal paiknevaid arvatavaid järjestusi, mis võiksid vastutada selle valgu osa tuuma transportimise eest. Hüpotees oli, et muteeritud valguosa ei saa  tuuma minna, samas kui metsik-tüüpi valk saab tuuma minna,“ rääkis Jaan. Katsed, katsed ja veelkord katsed TTÜ geenitehnoloogia instituudi laboris, lisaks loomulikult pingeline mõttetöö  andsid üllatava tulemuse -  hüpotees osutus valeks. „Fluoresentsmikroskoopia  näitas muteeritud osakesi tuumas. Järelduseks võib öelda, et on olemas seni identifitseerimata järjestused, mis on vajalikud valgu tuuma transpordiks. Ei ole välistatud, et arvame üldse midagi valgu raku tuuma transportimise kohta valesti. Pigem on olukord selline, et me lihtsalt ei tea, mis järjestused tuuma sisenemise eest vastutavad,“ arutles Jaan. Miks see nii oluline on? Siinkohal selgitas õpetaja Kersti Veskimets, et uurides imetajate valke, kandub kõik ka inimesele. Kui valkudega on probleeme, on üsna tõenäolised terviseprobleemid. Nii et kõike tuleb vaadata üldisemas kontekstis.

Kui palju tunde sa laboris veetsid?

„Huvi pärast pidasin arvestust, see peaks jääma vahemikku 50-60 tundi, suurusjärk on umbes selline.“

Kui palju oli töö juures juhendamist vaja?

„Laboris on loomulikult see, et enamus töövõtteid ei olnud tuttavad. Muidugi ma teadsin, mida teha tahan, aga enamus asju on laboris niivõrd spetsiifilised, et neid ei ole võimalik välja mõelda eelneva teadmiste ja kogemuseta. Juhendaja ütlebki näiteks, mis lahust ja mis kontsentratsiooni ma ühel või teisel hetkel kasutama pean. Detailid on need, mida ei ole võimalik niisama välja mõelda. Selles suhtes oli juhendamist päris palju, aga julgen kinnitada, et sain ise ikka aru, mida ma seal teen.“

Tallinna reaalkooli 11. klassi õpilane Jaan Toots kooli bioloogiaklassis.

Juhendaja Mari Sepp: teadustöö eeldus on uudishimu

Jaan Tootsi teadustöö juhendaja oli TTÜ geenitehnoloogia instituudi molekulaarbioloogia õppetooli doktorant Mari Sepp. Pärisin, kuidas juhendaja iseloomustaks Jaani teadustegevust – kas see on omaealiste õpilaste seas suur erand?

„Teaduse tegemise esimeseks eelduseks on uudishimu ja seda Jaanil jätkub. Näiteks ei leppinud Jaan uute meetodite õppimisel kunagi pooliku seletusega, tema jaoks oli oluline toimuvatest protsessidest täpselt aru saada. Lisaks oskusele küsida õigeid küsimusi on Jaanil ka täpsust ja kindlat kätt, mis on eksperimentaalses teaduses väga oluline. See iseloomujoon võimaldas Jaanil piiratud aja jooksul edukalt läbi viia palju erinevaid katseid, näiteks roti embrüonaalsete närvirakkude kultuuride valmistamine on tehniliselt päris keerukas. Ka katsete tulemustest järelduste tegemisel ei jäänud Jaan hätta. Isegi kui püstitatud hüpotees ei leidnud kinnitust, leidis ta alternatiivseid võimalusi, mis võiksid saadud tulemustele aluseks olla ja mida oleks vaja järgnevate katsete abil edasi uurida. Eks iga gümnaasiumiõpilane on mõnes mõttes suur erand, igaühel erinevad huvid ja eeldused, aga paistab, et Jaanil on nii huvi kui ka eeldusi selleks, et tulevikus loodus- ja täppisteaduste vallas väga edukalt tegutseda.“
 
Kui palju ja mis suunas tuli teil Jaani töö valmimisel juhendada?

„Juhendamine on vastutusrikas töö ja ega juhendatava andekus seda lihtsamaks tee, pigem ikka vastupidi. Minu ülesandeks oli suund kätte näidata, kas siis kirjandusega tutvumisel, eksperimentide teostamisel või uurimistöö vormistamisel, ülejäänu tuli teha ikka Jaanil endal. Minu jaoks oli Jaani juhendamine väga tänuväärne kogemus, sest tore on töötada koos inimesega, kes haarab uusi teadmisi lennult, teeb kõike pühendunult ning on iseseisva ja loomingulise mõtteviisiga.“

Ja missugune kasu on sellest tööst TTÜ-le?

„Jaanile sobiva uurimisprojekti valikul pidasime TTÜ molekulaarbioloogia õppetooli professori Tõnis Timmuskiga silmas, et see oleks kasulik ka meie labori teadustegevuse edenemisele. Molekulaar- ja rakubioloogia on suhteliselt kallis ala, niisama ilma teadusliku küsimuseta ühtegi katset teha pole mõtet. Jaani uurimistöö tulemused moodustavad osa suuremast teadusprojektist ning on aluseks edasiste katsete planeerimisele. Kunagi jõuavad need tulemused mõne rahvusvahelise teadusajakirja kaante vahele.“

Õpetaja Kersti Veskimets: lisaülesandeid otsib Jaan ise

Teine Jaan Tootsi juhendaja oli tema bioloogiaõpetaja Kersti Veskimets. Intrigeeriv küsimus – mida teeb õpetaja siis, kui mitte midagi ei ole enam õpilasele õpetada?

„Bioloogias ongi nii, et mina ei ole teda sundinud ega kohustanud tunnis käima, sest kui inimene on rahvusvahelise olümpiaadi kandidaat, siis ma tean tema teadmiste taset. Vesteldes Jaaniga, nähes tema töö taset,  hindan ma seda nii kõrgelt, et ta tõesti ei pea siin tunnis istuma. Ma ei ole ka lisaülesandeid andnud, sest neid on ta endale ise otsinud.“

Kas andekus on kohe äratuntav?

„Andekus tuleb lapsega kaasa ka siis, kui ta kooli vahetab.  Reaalkooli tulime me mõlemad Tallinna tehnikagümnaasiumist, nii et olin Jaanist varem kuulnud, aga põhikoolis ma teda ei õpetanud.  No kohe esimesel päeval klassi tulles ei ole võimalik kellestki midagi ära tunda. Keskmisest andekamad hakkavad tasapisi mõnegi tunni ajal välja paistma. Ikkagi väljendusoskusest algab kõik, kuidas asjadest aru saadakse, kuidas inimene oskab tähele panna, millest räägitakse.  Ja andekus ei ole ainult see, kui hästi sa asju jagad ja aru saad. Andekus on see, et sa oskad oma head arusaamist kasutada.  Ma ei hinda mitte üksnes andekust, vaid sinna kõrvale töökust ka. Väga andekas inimene ilma töökuseta ei jõua kuskile, ikka need kaks käivad koos.“

Jaan, kas on maailmas mõni kindel teadlane, kellega koos tahaksid töötada?

„Hetkel kedagi konkreetset küll ei ole. Tänapäeva teadus on üldse selline, et väga raske on ainult ühe teadlase poolt uuritavast huvituda. Tänapäeva teadus on vähe ainult ühe teadlasega seotud. Võib-olla 80 aastat tagasi oleks saanud rääkida, et on üks teadlane, kes ühe valdkonnaga tegeleb ja ta teeb seal palju, aga tänapäeval see nii ei ole. Ühel inimesel üksinda tundub olevat vähem võimalusi midagi suurt ära teha.“ 

Sinu plaanid pärast gümnaasiumi lõpetamist?

„Päris täpselt veel ei tea. Soovid muidugi on, võimalustest tean.  Mõtlen välismaale, USAsse või siis Oxbridge´i (Oxfordi ülikool, Cambridge´i ülikool) minna.  Otsus tuleb teha aasta varem, aga kindlat ei ole veel midagi.“

Loe lisaks: Lapse silm peab teadust tehes särama

Foto: Madli Leikop