Ta esines õpetajatele  koolitustsükli „Koolieksami eksamiülesannete koostamine ja hindamine” lõpuseminaril Tallinnas.  ESFi programmi „Üldhariduse pedagoogide kvalifikatsiooni tõstmine 2008-2014“ toel toimunud koolitusel said 20 pilootkooli välja töötada komplekseksami eristuskirja ja näidiseksamitöö. 20 aastat Saksamaal õpetajana töötanud  Ingrid Pietzschi kuulates oli hea võrrelda, mis on mujal tehtud ja kui kaugele oleme meie eksamimuudatustega jõudnud.

Saksamaal korraldab iga liidumaa oma hariduselu ise. Seega on üks probleeme see, kas ja kuidas on abiturientide eksamitulemused kogu Saksamaal võrreldavad.  Ingrid Pietzsch tutvustas lähemalt abituuriumis õppimist ja eksameid Saksamaa liidumaal Saksimaal.

Kaks kohustuslikku süvakursust

Saksimaal loetakse gümnaasiumiosaks 11. ja 12. klass, kusjuures neid võetakse kui tervikut: õppetöö korraldus on sama, õpetatakse ühesuguse metoodika järgi, eksamid on sarnased. See erineb tunduvalt õppetööst, mis toimub kuni 10. klassini. Gümnaasiumiosas lüüakse klassid kui niisugused lahku ning õppetöö toimub kursustena: on süvakursused ja põhikursused. Süvakursuse aineid on viis tundi nädalas, põhikursuse aineid kuni kolm tundi nädalas. Iga gümnaasiumiõpilane peab valima kaks süvakursust. Neist üks on kas saksa keel või matemaatika ja teine üks koolis õpetatavatest võõrkeeltest, ajalugu või füüsika. Nii tekivad kursuste valikul  huvitavad kombinatsioonid. Ühel süvakursusel on õpilaste miinimumarv 10, maksimum tohib olla 20. Kui mõnele kursusele registreerub vähem kui 10 õpilast, siis seda kursust ei avata. Põhikursustel on rühmade suurused vastavalt 12 ja 24. „Kõige aluseks on kooli enda võimalused,“ rõhutas Ingrid Pietzsch. „Õpilasel ei ole õigust nõuda, et mina tahan just seda ainet õppida, siis tuleb lihtsalt kooli vahetada ja seda ka tehakse.“

Õppekoormus on 11. ja 12. klassil  35 tundi nädalas, ja näiteks saavad õpilased valida, kas õpivad religiooni (usulistel põhjustel) või eetikat (kui usuga seoseid ei ole), samamoodi kas muusikat või kunsti. Kõiki muid harjumuspäraseid aineid – kehaline kasvatus, keemia, bioloogia jm – on kaks tundi nädalas.

Hindamissüsteem on kardinaalselt erinev

Saksimaa hindamissüsteem erineb Eesti omast niivõrd, et seda oli kuulajatele raske lühidalt selgitada. Numbrilised hinded on Saksamaal üldse vastupidi kui meil – 1 on väga hea ja 6 on nii kehv, et enam kehvem olla ei saa.

Saksimaal hinnatakse gümnaasiumiõpilaste õppetulemusi punktidega vahemikus 0-15.  Igale punktile vastab mingi hinde väärtus. Lisaks võetakse lõpetamisel arvesse  kõik gümnaasiumi jooksul saadud numbrilised hinded ja lõppkokkuvõttes, keeruliste teisendamiste tulemusena, kogub iga abiturient kooli lõpuks teatud arvu punkte. Maksimum on 900 punkti, mis vastab hindele 1 ehk siis suurepärane tulemus, ja miinimum on 300 punkti, mis vastab hindele 4 ja on üsna nõrk tulemus. Kes kogub vähem kui 300 punkti, see kooli ei lõpeta. Kõik muu jääb selle kahe vahele.

Eksam: ei kerge ega raske

Gümnaasiumi lõpus sooritavad abituriendid viis eksamit, neist kaks suulist ja kolm kirjalikku.  Süvakursuste kirjalikud eksamid koostab ministeerium, süvakursuste suulised eksamid valmistab ette kool ise. Eksamite aluseks on ühtsed eksaminõuded (EPA-Normen), need võtab vastu kultuuriministrite konverents.

Põhimõtteliselt peavad õpilased eksamil näitama, et nad on vastavas aines pädevad. Neil peavad olema struktureeritud teadmised, iseseisev mõtlemis- ja töövõime, nad peavad nägema ka ainest kaugemale. Neil peab olema ainest arusaamine, nad peavad suutma andmeid taasesitada ja analüüsida. See kõik peab kajastuma ülesannete täitmisel, st eksamitööd peavad olema koostatud nii, et õpilastel oleks võimalik oma parimaid võimeid ja teadmisi näidata. Muidugi pole see õpetajatele kerge, ette tuleb valmistada palju eksamiülesandeid. Näiteks keeleeksamil tuleb jälgida, et tekstid oleksid aktuaalsed, samas piisavalt lühikesed. "Tuleb jälgida, et eksamiülesanne ei oleks liiga kerge ega liiga keeruline," tegi Ingrid Pietzsch kokkuvõtte.

Foto: Koolielu arhiiv.