Uurimused, mis võrdlevad erinevate riikide haridussaavutusi, on väga populaarsed. Nende pinnalt järelduste loomine muutub aga aina raskemaks.
Lapsevanemad uurivad tulemusi põhjalikult. Õpetajad protestivad nende vastu. Poliitikud on rahul, kui tulemused on head ja süüdistavad oma eelkäijaid, kui need on kehvad. Tulemusnäitajad on hariduspoliitilises debatis nõudnud omale keskse rolli. Sellised statistikal põhinevad heitlused on tegelikult üsna hiljutised nähtused.
OECD on avaldanud PISA (Programme for International Student Assessment) tulemusi 15-aastaste õpilaste võimete kohta alates 1997. aastast kolme aastase intervalliga. TIMSS (Trends in International Mathematics and Science Study) on viinud läbi uuringuid 9 ja 13-aastaste õpilaste seas alates 1995. aastast iga nelja aasta järel. 2011. aastal sattus see toimuma samaaegselt viieaastase vahega teostatava PIRLS (Progress in International Reading Literacy Study) uurimusega, mis hindab 9-aastaste lugemisvõimeid alates 2001. aastast.
Tõlgedamise küsimus
Kriitikud ütlevad, et see kõik on vaid läbilõige - statistika võib näidata, mis toimub, aga ei peegelda põhjuseid nende taga. Üks uustulnuk proovib nüüd asja veidi süvendatult avada. Pearsoni “õppimiskõver” kasutab küll olemasolevat statistikat, kuigi lisab sellele kriteeriumid nagu lõpetanute määrad, täiskasvanute kirjaoskus ja kooliõpingute tulemuslikkus.
See meetod ei muuda küll edetabeli tippu - Soome, Lõuna-Korea ja Hong Kong säravad seal endiselt, neile järgnevad Jaapan ja Singapur, aga teised muudatused on võrdlemisi suured. Suurbritannia tõuseb nende näitajate puhul kuuendaks, kuigi PISA järgi on Inglismaa (ilma Šotimaa ja Walesita) lugemisoskuselt 25. kohal ja matemaatikas 28. kohal.
Pearsoni tulemus rõõmustas britte. Muudatus tuleneski peamiselt teistest näitajatest, mis võttis arvesse koolijärgset haridusteed. See kiidab ülikoole, aga viitab ka sellele, et kes ei lähe edasi õppima, nendega on kehvemad lood.
Tulemused sisaldavad teatud hoiatust. Inglismaa kehvad tulemused PISAs on statistika tõlgendused. Uuel uuringul on näiteks väljakutseks arvestada Singapuri või Hong Kongi puhul seda, et parimad õpilased võivad õppida hoopis välismaal.
Mõju hariduspoliitikale
Küsimusi tekib isegi heade tulemustega riikides. Jaapani poliitikud muretsevad oma tulemuste pärast Hiina, Singapuri ja Lõuna-Koreaga võrreldes. Nad kaaluvad uuesti laupäevast koolipäeva, millest loobuti kümmekond aastat tagasi. Kahe koolilapse isa Nobuo Yoshioka hindab Jaapani kooli keskendumist põhioskustele: “Kõik lapsed oskavad lugeda, kirjutada ja teha põhitehteid matemaatikas.” Aga talle ei meeldi tuupimine, mis arvatakse olevat oluline heasse kooli sisse saamiseks ja õpetajad, kes õpetavad ilma kire või rõõmuta. Järeleandmatu sund kõrge kirjaoskuse tagamisel on võtnud paljudelt Aasia õpilastelt lugemisrõõmu.
Haridusuuringute tulemuste mõju on suurim jõuka demokraatiaga riikides, kes kardavad, et nende õnn hakkab pöörduma. Prantsusmaa asetub õppimiskõvera järgi 25. kohale. Peale 2000. aasta kehva tulemust PISA’s on Saksamaa süsteem näidanud juba ka edusamme (näiteks Saksimaal), kuigi jääb senini alla Poolale. Katharina Kolb, Berliinis õppiva teismelise ema ütleb, et ühtse riikliku süsteemi puudumine on mure: “See, et Saksimaal tulemused paranevad, ei tähenda Berliinis midagi.” Isegi riiklikud lõpueksamid on piirkonniti erinevad.
Poliitikud toetuvad oma reformikavade argumentides rahvusvahelise statistikale, aga edu komponendid on enamasti liiga erinevad, et seda välja kanda. Sir Michael Barber, Pearson’i haridusjuht, ütleb et kooli struktuuride ja tulemuste võrdlus on nõrk ja pole mingit alust arvata, et need on muutunud paremaks 1990. aastatega võrreldes.
Parimad süsteemid erinevad teistest oma lähenemise poolest. Soome kulutab suure protsendi oma SKPst koolidele - maksab väikeste klasside õpetajatele suurt palka. Lõuna-Korea kulutab lausa pillavalt ning premeerib õpetajaid rikkalikult, et keskenduda parimate õpilaste drillimisele. PISA uuringute juht Andreas Schleicher ütleb, et mõlemal puhul on õpilastel kõrge ambitsioon ja vastutustunne. See võib tulla keskendumisest eksamitele või sotsiaalsest ühtekuuluvusest. Edukad riigid palkavad tihti suurepärased õpetajad, motiveerivad neid, jälgivad nende tööd ja vajadusel aitavad neid hädas.
Üheks järelduseks on, et rahvuslikud traditsioonid on olulisemad, kui haridussüsteem. Sõnum poliitikutele võiks olla, et riigi maine kujundamisel on oluline hariduse esile tõstmine. Riikides, kus tegeletakse haridusküsimustega järjepidevalt, rahulolu kasvab ja tulemused muutuvad üsna kiiresti. Paljude praeguste Aasia tugeva haridusega riikide õpilaste vanavanemad oskasid vaevalt lugeda ja kirjutada, samuti on Iisrael teinud jõudsaid edusamme matemaatikas ja lugemisoskuses. Numbrid ei räägi loomulikult kogu tõde, aga need võivad meid järgmiste sammude astumiseks kannustada.
Refereeritud: Economist, foto: Flickr
Samal teemal: