Auhinna, mida annavad välja haridus- ja teadusministeerium, Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Teadusagentuur, sai Viimsi kool õpilasteaduse arendamise ja teadmiskeskuse Collegium Eruditionis loomise eest.

Loodusteadused huvitavad õpilasi

Õpetajatöö ja õpilasteaduse koordinaatori tegevus on Peeter Sipelga jaoks tihedalt seotud. „Hea on, et puutun nende õpilastega, kes on teadusetegemisest huvitatud,  pidevalt kokku. Ma näen nende huvisid, kes milles on andekam, kes mida rohkem soovib teha, ja leian nii võimalusi ning edastan infot, kus nad saaksid oma andeid edasi arendada,“ rääkis Peeter Sipelgas.

Kaks aastat tagasi hakkas ta koos füüsikaõpetajaga algklassiõpilastele tegema praktilist loodusteaduste ringi, kus lapsed saaksid lihtsamaid katseid teha. Esialgu mõeldi, et kui tuleb 20 huvilist kokku, on hästi. Aga tuli 40! „Nii hakkas see aasta aastalt kasvama. Tegime kooli juurde teadmiskeskuse Collegium Eruditionis, mis ladina keeles tähendabki  annete arendamise keskust. Minu juhendada on teadusring „Taibu“, mis on mõeldud 2.–5. klassi õpilastele. „Taibus“ käib praegu 130 õpilast,“ selgitas Peeter Sipelgas.

Huvilisele koht laboris

130 õpilast jagunevad kaheksasse gruppi, neli gruppi ühel nädalal ja neli järgmisel. Lisaks juhendab Peeter Sipelgas ka eksperimentaalse loodusteaduse ringi 5.–6. klassi õpilastele, kus rõhk on uurimuslikul õppel ja kasutatakse Vernieri andmekogujaid. See sunnib küsima, kas ringijuhendamist tasustatakse ka või tegutseb õpetaja puhtalt entusiasmist? „Otseselt keegi ei tasusta, aga oleme saanud Eesti Teadusagentuuri toetuse ja selle eest on võimalik veidi töötasu maksta. Lastele on ring sümboolse tasu eest, eesmärk on, et iga õpilasel, kes ringi tuleb, on oma töökoht laboris, ta saab ise teha kõiki asju. Kui lapse silm pärast katset särab, siis see on õpetajale kõige suurem tunnustus,“ lausus Peeter Sipelgas.

Tema sõnul on koolides on palju muusika-, tantsu-, kunstiringe, puudust tuntakse  loodusteadusest, tehnoloogiast , täppisteadustest. Viimsi kooli teadmiskeskuses on lisaks veel matemaatikaringid, arhitektuuriring, multimeedia- ja robootikaring, Rebase Ruudi loodusring ja palju-palju teisi võimalusi, vt kooli kodulehelt.

Ringide juhendajad ei ole ainult oma kooli õpetajad, on ka Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli tudengid. „Minu ülesanne on olnud ka see, et Viimsi kool on saanud kõigi Eesti ülikoolide koostööpartneriks. Kes teab, võib-olla tulevad need tudengid kunagi meile õpetajaks,“ loodab Peeter Sipelgas.

Erialalt on Peeter Sipelgas põhikooli loodusainete õpetaja, Viimsi keskkoolis annab ta keemiatunde 8.-11. klassini. Ainetundide arvu poolest on see päris paras koormus, lisaks veel 12b klassi juhatamine. „Kui Viimsi kooli tööle tulin, siis sel ajal kui uus maja avati, 2006, pandi mujalt tulnud lastest kokku eraldi väike klass, 16 õpilast. Täna oleme saanud Viimsi kooli kõige suuremaks klassiks, 34 õpilast.“

See on suur hulk noori, kes nädala jooksul teie keemiatunnist läbi käib. Kuidas te jõuate iga õpilaseni, nagu ühe hea õpetaja puhul eeldatakse?

„Nagu õpetaja peaks jõudma, jah… See on väga keeruline, eriti sellise klassi suuruse juures, kus mul on 24+ õpilast, gümnaasiumis korraga 35 õpilast klassiruumis. Esimene veerand läheb puhtalt selle peale, et õpid õpilasi tundma. Kes aines tugevamad on, eks neile saab midagi juurde anda, kes vajavad järelaitamist, nende jaoks teen konsultatsioone. See igaüheni jõudmine on väga ilus illusioon..“

Aga klassijuhataja roll?

„Klassijuhataja rollid erinevates kooliastmetes on niivõrd erinevad. Olen püüdnud olla ennekõike partner, kelle poole võivad lapsed murede-rõõmudega pöörduda. Olen õnnelik, et mul on hästi toredad lapsevanemad. See on tõesti klassijuhataja suur õnn, kui lastega saad kaasa toredad vanemad.“

Töötate õpetajana 10, 15, 25 aastat… Inimesele väljastpoolt võib paista, et näe, ei teegi karjääri. Kuidas selle karjääriga ikkagi on?

„Olen olnud tegelikult ka koolidirektor (Peeter Sipelgas töötas Võsu koolis – toim) Inimesed on erinevad. Mõne jaoks on oluline, et jõuaks positsioonilt kõlava nimetusega ametini. Minu jaoks on oluline, et saaksin end teostada. Et leiaksin tegevuse, mis tekitab minus rõõmu, hea tunde, et ma naudiksin seda tegevust. Haridusmaastikul on võimalik selliseid kohti leida, karjääri tegemiseks ei pea direktoriks hakkama. Kui aineõpetaja leiab lisaks õpetamisele oma töösse veel mõne nüansi, tegevuse, mis talle rõõmu pakub, siis see on super.“

Samal teemal:

• Keemia õppematerjale Koolielus
• Martin Saar: koolide konkurents minu maailmapilti ei mahu
• Koolielu konkurss tõi juurde uusi juhendeid tööks digiandmekogujaga