Esimestel aastatel huvitas teda eelkõige, kuidas eesti noored internetti kasutavad ja kuidas ennast seal presenteerivad. „Nägin suhtlusvõrgustikes postitusi ja pilte, mis tekitasid küsimusi, miks noored nii teevad, mida nad ometi mõtlevad, kui sellised pildid üles panevad,“ ütles Andra Siibak oma ettekandes projekti „Targalt internetis“ aastakonverentsil Tartus. „Mind huvitab nähtamatu auditoorium sotsiaalmeedias. Kas ja mil määral eesti noored oma privaatsusest sotsiaalmeedias hoolivad? Kes moodustavad noorte arvates selle auditooriumi, keda nad silmas peavad, kui oma postitusi teevad? Milliseid kasutajatüüpe on nad Facebooki keskkonnas kohanud?“

Vaata ka Madli Leikopi usutlust Andra Siibakuga. Video: Kalle Kulbok, EENET.

Isiklikke andmeid ikkagi jagatakse

2010. a EU Kids Online uuring leidis, et eesti noored on äärmiselt aktiivsed sotsiaalmeedia kasutajad. 88%-l 13–16-aaastastest on mõnes suhtlusportaalis oma profiil olemas. „Erinevalt teistest Euroopa noortest jagavad eesti noored üsna aktiivselt oma privaatseid andmeid. Sotsiaalvõrgustiku profiil on paljudel noortel „avatud“ ehk privaatsussätteid rakendatud ei ole,“ sõnas Andra Siibak kuulajatele.

Suhtlusportaal kui pesumasin

Ta nentis, et viimased aastad on toonud suhtlusportaalide kasutajaskonda totaalse muutuse. Noored ei näe suhtlusportaale, sh ka Facebooki enam kui ainult nende endi suhtluspaika. Nad mõistavad, et Facebookis on ka täiskasvanud: õpetajad, tööandjad, lapsevanemad, treenerid, politsei. Ehk siis isikud, kelle noored liigitavad „košmaarseteks lugejateks“ ja kellega kõike ei soovita jagada. „Tegime 2010. aastal fookusgrupi intervjuusid gümnasistidega. Õpilased ütlesid, et suhtlusportaalid on nagu pesumasin: sinna tulevad kokku kõikmõeldavad riidetükid, mis on erinevat värvi ja erinevast materjalist. Kui need segunevad, juhtub noorte arvates kahtlaseid asju,“ rääkis Andra Siibak.

Missugune kasutaja sina oled?

Facebooki kasutajad (ja nähtamatu auditooriumi) jagavad noored üsna must-valgelt. Mõned näited.

Üliagar kasutaja ongi sõna otseses mõttes üliagar kasutaja, kes teeb Facebookis kõike hästi palju. Ta on huvitatud, et saaks võimalikult palju positiivset tagasisidet ja kommentaare.

Edvistaja jaoks on kõige tähtsam endast ilusate fotode üleslaadimine. Edvistaja teeb seda maniakaalselt, noorte hinnangul kuni kümme korda päevas. „See kasutajatüüp on eelkõige naissoole omane. Mis ei tähenda, et meessoost kasutajad edvistamisega ei tegeleks: neile meeldib näidata, et nad omavad õiget tehnoloogiat. Mis siiski ei tähenda, et sisu, mida nad Facebookis loovad, oleks kvalitatiivselt kõrgemal tasemel,“ selgitas Andra Siibak noorte nägemust sotsiaalvõrgustiku kasutajatüüpidest.

Või siis näiteks tigedad kasutajad, kes on kõige ja kõigi suhtes liiga kriitilised, nad solvavad teisi ja põhjust, miks nad nii teevad, ei ole.

Omaette liik kasutajaid on noorte jaoks vanainimesed ja ekstra vanad inimesed. „Vanainimesed – no 16–17-aastase jaoks on kolmekümne-aastane ka juba ühe jalaga hauas,“ muigas Andra Siibak.  „Aga ekstra vanad inimesed on vanaemad-vanaisad, keda tuntakse sõprade kaudu, näiteks minu sõbra vanaema on Facebookis.“

Normaalseid on ka

Kas normaalseid kasutajaid siis Facebookis ei olegi? On ikka. Noorte arvates need, kellega nemad kõige rohkem suhtlevad, ongi normaalsed kasutajad. Normaalne kasutaja teeb kõike normaalses koguses: kommenteerib, postitab, jagab linke ja pilte, aga Facebook ei ole tema elu.

Kuidas on muutunud suhtumine nn nähtamatusse auditooriumisse? Varem tajusid noored, et postituste lugejad on samasugused nagu nemad, eakaaslased, kellega võib suhelda ja käituda nagu parasjagu pähe tuleb. Nüüd on tekkinud hulk ebasoovitud lugejad, kes ei peaks kõike nägema ega teadma: õpetajad,  personalitöötajad, vanemad, turvaorganistasioonid.

Salasõnumid ja selektiivne info

„Enam kasutatud privaatsusstrateegia noorte jaoks on selektiivne info jagamine,“ selgitas Andra Siibak konverentsil osalenutele. „Noored on sotsiaaalmeediat kasutama õppides teadvustanud,  et erinevatel platvormidel on erinevad silmapaarid, kellele nad  kõigest hea meelega ei räägi. Seetõttu kustutakse ära mõningad postitused, mõningad fotod. Teine on enesetsensuur: noored valivad sõnu, millisel platvormil mida rääkida. Näiteks MSN-is omavahel üks-ühele suheldes on võimalik olla avatum, Facebookis on auditoorium lai, nad arvestavad, mida ja kuidas jagavad. Kolmas strateegia on salasõnumid. Olukorrast, mida paar-kolm sõpra teavad-tunnevad, antakse teada näiteks laulusõnade abil. Teistele ei ütle need midagi, vajalikud inimesed tabavad mõtte koheselt,“ rääkis Andra Siibak.

„Targalt internetis“ aastakonverentsi läbiv teema oli „Minu jalajälg internetis".

Samal teemal: 

• "Targalt interenetis" konverents keskendus noortele ja sotsiaalmeediale
• Koolielu õppematerjalid: internetiturvalisus