Möödunud nädalal viibisid European Schoolneti juhitava SENnet (The Special Educational Needs Network) projekti  raames Kopenhaagenis ka SENneti Eesti koordinaator Merje Pors Tiigrihüppe Sihtasutusest ja logopeed Pille Tina-Kuusik.

Kopenhaagenis on 57 munitsipaalkooli ja 11 erikooli, praegu õpib erikoolides kokku 4,5 protsenti Kopenhaageni lastest. Võrreldes Eestiga iseloomustab Taanit suur kultuuriline mitmekesisus: aastate jooksul on Taanisse sisse rännanud väga palju erineva kultuuritaustaga inimesi. Näiteks ühes koolis, mida külastasime, õpib lapsi 50 eri rahvusest.  Ka teisest kultuurist pärinemine ja taani keele rääkimine teise keelena (mitte emakeelena), on olulised faktorid, millega õpetaja arvestama peab.

Oluline tugipersonal
„Hariduslike erivajadustega (HEV) laste aina suurem kaasamine tavakoolidesse  on suur poliitiline debatt – küsitakse, kas muudatus on selleks, et kulusid kärpida?“ tunnistas Majbrit Møller Kopenhaageni linnavalitsusest. Samas ta kinnitas, et vähemasti Kopenhaagenis ei ole erivajadustega laste arvelt kulusid kärbitud.

Kopenhaagenis on seni tehtud kaasamisalane koolitus suurele osale õpetajatest ja linnas on kuus nõustamiskeskust, mis annavad nõu, kuidas HEV-lapsi tavakoolides kaasata. Erinevalt Eestist töötavad koolides ka sotsiaaltöötajad. Lisaks töötavad koolides psühholoogid ja eripedagoogid, kes nõustavad õpetajaid ja vanemaid, kuidas selliseid õpilasi paremini kaasata. Tihti seisab klassi ees kaks õpetajat, seda eriti taani keele ja matemaatika ainete puhul. Sellest õppeaastast on kahe õpetaja  olemasolu aina tavapärasem, nii püütakse tagada laste  kaasamine ning toetada ka õpetajaid.

Külastasime kahte Kopenhaageni kooli: Tove Ditlevsens Skole ja Blaagaard Skole. Mõlemad on munitsipaalkoolid, neist esimeses on eraldi klass aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega lastele, teises aga on mitu klassi düsleksiaga õpilastele. „Kopenhaageni koolide õhkkond tundus olevat vaba ja sundimatu. Õpetajad ja õpilased olid kui partnerid, ka õpilastel oli võimalus valida,“ märkis Pille Tina-Kuusik. „Palju oli näha projektõpet – õpilane sai ise valida, millega, kuidas ja kus ta teeb tööd. Kas iseseisvalt tunnis või leidis rahulikuma koha mujal koolimajas, näiteks koridoris.“

Blaagaard Skole eelkooli ruum paistis silma oma värviküllase ja rõõmsa ilmega.

Eestist tulnuna oli üllatus muidugi ka see, kui palju suurem on seal meesõpetajate osakaal. „Kopenhaagenis sai oma silmaga näha võrdõiguslikkust. On varemgi kuuldud, et valitsuses on pooled naised,  aga oma silmaga näha, et erikoolis on enamus õpetajaid mehi, oli elamus!“ osutas Pille Tina-Kuusik.

Tähtis see, mis toimub peas
Külastasime düsleksiaga õpilaste tunde ning nägime, et klassid on nende puhul väiksed, 5-8 õpilast. Näiteks 5. klassi tunnis oli viis õpilast: kolm poissi ja kaks tüdrukut. Parasjagu oli käsil taani keele tund ning tutvuti Punamütsikese muinasjutuga. Kõigil õpilastel oli ees sülearvuti, mille vastavad programmid aitavad düsleksiaga õpilasel materjali paremini omandada. Lapsed kuulasid kõrvaklappidest muinasjuttu ja samal ajal vaatasid ekraanile, kus värviliseks läks see sõna, mida parajasti ette loeti.

Lapsed Punamütsikese muinasjuttu kuulamas.

Sama kooli ajalooõpetaja ütles meile hiljem, et ei ole vahet, kas kuulad kõrvadega või näed silmadega, oluline on see, mis toimub su ajus. Seega tähtis on lastes huvi tekitada ja uut omandada aidata, leides selleks sobivad meetodid ja vahendid.

Iga õpilase potentsiaal
Tove Ditlevsens Skole põhilise mõtte ütleb ära nende kodulehekülg: oluline on välja tuua iga üksiku õpilase potentsiaal. Koolis on üks eraldi klass aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega lastele, kus õpivad koos erinevas vanuses lapsed.

Meiega rääkis oma õpingutest 9. klassi tüdruk Maria, kelle vanemad oma pärit Kolumbiast ja Ecuadorist. Aspergeri sündroomiga tüdrukul on eriline anne keelte peale: lisaks oma emakeelele hispaania keelele räägib ta ka taani, inglise, prantsuse ja itaalia keelt. Maria inglise keel on hämmastavalt hea ja ta osales kohtumisel ka tõlgi rollis, vahendades SENneti projektis osalejatele õpetajate juttu. “Olen väga häbelik, vahel tahaksin olla nähtamatu või ära joosta. Osaledes tavaklassi tunnis, häirivad mind vahel teised väga – nad räägivad liiga valjusti, kisa on ümber nii palju,“ rääkis Maria, ise samal ajal oma sõrmes olevaid sõrmuseid mudides. Ta märkis, et tema klassis on mitmeid noori, kes on teatud alal väga andekad – nii nagu tema keelte alal või tema klassivend infotehnoloogias.  Aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega lastele on keskendumine raskem ning nii vajavad nad teatud aja tagant lühikesi vaheaegu. Maria osaleb tasapisi ka tavaklassi tundides, kuid seda siis, kui ta selleks tõesti valmis on. Enamasti alustatakse lihtsamatest tundidest nagu kehaline kasvatus ja ujumine ja sealt edasi liigutakse ka teistesse tundidesse. Mariale on igakülgseks abiks tema tugiõpetaja, kes teda nõustab ja tema arengut jälgib.

Taani koolides paistiski silma see, et õpilaste ümber on piisavalt inimesi, kes märkavad erinevaid vajadusi ja aitavad nende ilmnemisel parimal võimalikul moel. Mõistetakse, et iga last tuleks jälgida eraldi ning lapse heaolu jaoks on äärmiselt oluline ka hea koostöö vanematega, millele püüavad kaasa aidata kooli sotsiaaltöötaja ja psühholoog.

Blaagaard Skole õpilastele on loodud head tingimused tundide vaheajal lõõgastuda. Fotod: Merje Pors

Samal teemal:

• Pikaajaliselt haiged Belgia lapsed peavad Bedneti abil kaaslastega sammu
• Eureka kool Belgias keskendub düsleksikute õpetamisele
• Itaalias õpib enamik erivajadustega lastest tavakoolides
• HEV-õpilase õpetamine nõuab õpetajalt lisaressurssi
• Õppevara: erivajaduslik