Haridust omandavate laste osakaal on Indias aasta-aastalt küll kasvanud, kuid endiselt laiutab seal suur lõhe hariduse kvaliteedi osas. Jõukamad vanemad panevad oma lapsed erakoolidesse, paljud riigikoolid maadlevad aga rahaliste raskuste, õpetajatepuuduse ja viletsate õppimistingimustega. Indias on erinevatel andmetel kuni 8 miljonit last, kes ei alusta üldse kooliteed. Suur osa lastest jätab kooli pooleli, eriti kehvas olukorras on tüdrukud, kellest paljude haridustee piirdub tihti alg- või põhikooliga. Suur osa tüdrukuid abiellub varakult ning nende põhiliseks rolliks jääb kodu ja perega seonduv.

Maarja käis Indias seoses rahvusvahelise Teach For All võrgustiku aastakonverentsiga. Võrgustikuga, kuhu teiste seas kuulub ka Eesti programm Noored Kooli, on tänaseks liitunud 27 riiki. Maarja astus Noored Kooli programmi 2010. aastal ning jätkab Viimsi kooli inglise keele õpetajana ka täna, mil ta on Noored Kooli vilistlane. Teach For India programmis osalejad õpetavad just neis India koolides, kus õpivad vaesematest peredest lapsed. Konverentsil osalejad said võimaluse neid koole ja seal õppivate laste peresid külastada. Osalejad jagati väikestesse gruppidesse ning kõikide gruppide peale külastati kokku 20 kooli.

Mitte kohustus, vaid võimalus

„Külastasime ühe kooli 3. klassi tundi, seal õppis 39 last ühes klassis. Mul oli eelarvamus, et seal ei saa niikuinii õppetööd toimuda, on vaid lärm. Tegelikult aga kõik toimis ja lapsed õppisid just sellepärast, et nad on aru saanud: see on väärtus, kui nad on koolis ja saavad võimaluse õppida,“ sõnas Maarja.

„Kui rääkida tunni läbiviimisest, siis õpetaja väga palju kaasas õpilasi. Samuti arendati juhtimisoskusi, näiteks enne vastama hakkamist pidi laps ise kaaslaste tähelepanu võitma, öeldes: „One, two, eyes on me!“ (eesti keeles „Üks-kaks, pöörake silmad minu poole!“ – toim.).  Palju tehti ka paaristööd,“ lisas ta.

Selle 3. klassi tüdrukuga harjutas Maarja (pildil) sudokude lahendamist. 

Klassiruumis puudusid IKT-vahendid, mida me Eesti koolides juba nii tavaliseks peame. „See ei takista absoluutselt – nad kasutavad palju seinapinda – joonistavad sinna postreid, matemaatika valemeid jne. Klassis on kriiditahvel, lapsed teevad märkmeid vihikusse ja väikestele tahvlitele.“ Samas Maarja kolleeg külastas New Delhi äärelinna kooli, kus lastel ei olnud laudu ega toolegi. Teach For India õpetaja oli ühte klassi organiseerinud vähemasti bambusmatid, millel lapsed istuda said. Kõrvalklassis pidid lapsed aga betoonpõrandal istuma ning tollel päeval ei ilmunud selle klassi õpetaja töölegi. „Selle klassi õpilased vaatasid teise klassi aknast sisse sellise pilguga, et tahaks ka õppida.“

Päevi, kus õpetaja kooli ei ilmu, on aasta jooksul palju. Õpetajad ei teata sellest ette – nad jätavad lihtsalt kohale tulemata ning  üldiselt ei toimu ka ühegi tunni asendamist. Sellele ei järgne ka mingeid karme sanktsioone, sest Indias on õpetajatest suur puudus, nende palk on alla riigi keskmise ja üldiselt sellele ametile tormi ei joosta.  

Esimene söögikord: koolilõuna

Üks tavaline koolipäev sealses koolis näeb välja nii, et tunnid algavad kell 8 või 9 ning esimene pikem paus on lõunal. Koolikella ning kindlaks määratud vahetunde ei ole ning õpetaja teeb väikse pausi siis, kui näeb selle järele vajadust. Koolilõuna on paljudele kõige vaesemate piirkondade lastele esimeseks toidukorraks päevas, enne seda on nad tihtipeale vaid teed joonud. Kui kauaoodatud söögipaus käes, võtavad lapsed oma kodust kaasa võetud kausid kotist välja ning toidujagaja tõstab sinna pudruportsu. Sööklat või koolipuhvetit külastatud koolides ei olnud ning lõunat söödi klassiruumis. Pärast söögipausi jätkuvad tunnid kuni pärastlõunani.

Konverentsi ühe päeva ülesandeks oli teada saada, mida India perekond väärtustab. Ülesande täitmiseks jagati osalejad paaridesse ja saadeti õpilaste peresid n-ö varjutama.

Sellesse klassiruumi mahtus õppima 36 õpilast ning just selle klassi õpilase perekonda sai Maarja n-ö varjutada.

Perekonna külastus tõi ärevust nii võõrustajatele kui ka külalistele. „Mina ja teine konverentsi delegaat, kellega ühe perekonna kodu külastasime, küsisime pereemalt, kas ta inglise keelt räägib. Naine raputas pead. Tema küsis, kas me hindi keelt räägime, aga vastasime eitavalt,“ meenutas Maarja. Perekond kutsus kokku naabrid, lootuses, et keegi oskab tõlgiks olla. Leiti ka mees, kes olevat kolledžis õppinud ja peaks rohkem inglise keelt oskama, kuid paraku piirdus tema oskus kahe sõnaga. Lõpuks õnnestus tõlgina kasutada pereisa sõpra. Perekond elas kvartalis, kus suurem osa elamuid olid ühetoalised. „Kodu oli 5x5-meetrine ruum, savipõrandaga, toas olid riiul, külmkapp, väike kraan ja voodi, kus magavad koos ema-isa ja 4 last. WCd elamus ei olnud. Kui lähed uksest välja, näed lahtist kanalisatsiooni, mis on nende jaoks WC,“ jutustas Maarja.

Selles veendus Maarja aga kindlalt, et selle perekonna vanemate jaoks on haridus väga oluline. „Nad ei taha, et nende lapsed peaksid samasugustes oludes elama.“

Nagu pildilt näha, siis õpilased vastamist ei pelga.

Jõudes Eestisse, näitas Maarja Indias tehtud pilte ka oma 5. klassi õpilastele. „Tahtsingi Eesti lastele näidata, et vaadake, millistes tingimustes India lapsed on ja mis võimalused on teil. Aga nemad ütlesid, et teeme ka nii, et meil pole pinke ja laudu! Kuid kui panin nad mõtlema, et kuidas oleks, kui terve aasta ei oleks pinke ja laudu, siis nad jäid kõhklema.“ Maarja pani lapsed arutlema, et mis oleks, kui nad poleks 5 aastat koolis käinud. „Siis nad ütlesid, et nad ei oskaks lugeda ja kirjutada, ei oskaks teistega suhelda, ei oleks viisakad, nad ei saaks minna ülikooli ega saaks head tööd. Nad jõudsid selleni, millest kõigest nad puudust tunneksid, kuid neil läheb kiiresti meelest ära, kui heades tingimustes nad on. Eesti lapsed tunnevad, et nad peavad koolis käima, Indias on lastel võimalus koolis käia. See on mõtteviisi muutus.“

Mis on see, mille Maarja endaga konverentsilt ja India koolides käimisest kaasa võtab? „Kõik on võimalik – see on kindlasti see, mille ma endaga konverentsilt kaasa võtsin. Kui vahel on raske olukord, kus mõtlen, et selle õpilasega ei jõua vist kuskile, siis tegelikult jõuan, kui järjepidevalt tööd teha.“

Sissesõidutee kooli.

Loo autor: Merje Pors
Fotod: Maarja Urb