Augusti lõpus peeti Käsmus Põhjamaade Ministrite Nõukogu korraldamisel Loovusfoorumit. Kuigi üritus ise toimus mõnda aega tagasi, ei ole loovusest rääkimiseks kunagi halb aeg.

Loovusfoorumi avasõnas märkis Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktor Berth Sundström, et nõukogude süsteem ei soosinud loovust, kuid nüüd on vastupidi. Tuleb haarata ideid ja neid veelgi paremaks teha, mitte aga kopeerida. Õige oleks teha „päris oma kaubamärk“ teha ning õppida ükteise vigadest ja edust.

Loovuse ekspert Paul Collard Suurbritanniast tõi välja, et kultuur ja looming peaksid olema koolis olulisel kohal, mitte näiteks reede õhtul viimastes tundides. Kultuuri ja loominguga tegeledes läheb paljudel õpilastel käitumine ja motivatsioon paremaks. Collard rõhutas, et koolis on vaja paindlikkust ja grupitöid tuleb  vääärtustada. Loovus aitab tema sõnul muuta kooli keskkonda. Näiteks oli Collardi mõte osta Suurbritannias üks vana lennuk, mis kohandati klassiruumiks. Õpilased pidid ise vana lennuki ja ka sisekujundaja leidma, mis pani erinevad klassid koostööd tegema.

Paul Collard. Foto: Tõnis Riisalu/norden.ee.

Kasvatamine heaks inimeseks
Õpilaste kasvatamine suurepärasteks inimesteks on Collardi hinnangul hariduse rolliks. Irene Käosaar haridus- ja teadusministeeriumist pidas oluliseks õpetaja eeskuju, sest õpetajat vaadatakse just tegude, mitte üksnes sõnade järgi. 

Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi direktor Andres Laanemets nentis, et loovusega tegelemine võtab aega, mida pole lihtne leida.  Lihtsam on sageli keelata kui lubada. Tema arvates tuleks õpetajatesse investeerida, et nad oskaksid loovalt õpetada “Tähtis on jõuda ka nende õpetajateni, kes ei ole praegu siin“.

Vähem reegleid
Irene Käosaar leidis, et ka õppekavas on võimalik olla loov: õppekavas olevad eesmärgid tuleb läbi lugeda, aga kuidas täpselt nendeni jõuda, on iga õpetaja enda otsustada. Andres Laanemets leidis, et kooli juhtkonnast oleneb palju. Mida vähem reegleid, seda loovam õhkkond ja kodud on õnnelikud, kui laps on õnnelik. Laanemets toonitas: “Ei ole keskmist lapsevanemat, iga lapsevanem on erinev“.

Käosaar pidas oluliseks, et kool ja lapsevanem ei oleks erinevatel pooltel, vaid teeksid koostööd ja et lastevanemate koosolek ei oleks vaid õppeedukuse, käitumise ja raha arutamise koht.

Armasta last sellisena nagu ta on
Norra Keyserløkka ja Ola Narri lasteaia õppealajuhataja Ida-Christine Hansen rääkis Norra lasteaedade näitel argiõnnest. „Last tuleb armastada just sellisena nagu ta on, mitte vaid saavutuste järgi,“ sõnas ta. Argiõnn koosneb tema arvates hoolest, turvalisusest, usust lapse võimetesse ja lähedusest.

Ta pidas oluliseks, et lapsel oleks sõpru, kas või üks ainuke. Sotsiaalsete oskuste õpetamine, täiskasvanute lähedalolu ja mängimine on lapsele argiõnne seisukohast olulised. 1 -3-aastane laps tahab süles istuda ja kogeda füüsilist lähedust. 3–5-aastane vajab eelkõige vaimset lähedust, kus õpetaja suunaks, aitaks suhelda, mängiks põrandal, tegutseks koos, oleks olemas lapse jaoks. Tuleb õpetada last teistega arvestama, eriti head on väikesed rühmad lasteaias. Lastega võiks arutada, mis teeb neid õnnelikuks/nukraks. Lapsed võiksid õpetaja abiga leida, mis on vahet kurbusel ja vihal. Samuti võib lasta lastel oma perekonna pildi kaasa võtta - see annab lapsele turvalisuse tunde.

Sotsiaalsete oskuste olulisus
Hanseni sõnul võib teha ka ekskursiooni ühe lapse juurde koju, mis lastele tavaliselt väga meeldib. Olulisel kohal Norras on sotsiaalsete oskuste õpetamine - mängud, kus õpitakse demokraatiat ja seda, et alati ei saa võita.

Rollimängudes õpetatakse erinevaid tundeid väljendama. Lastele on vaja õpetada konflikti lahendamise oskust ja küsida neilt endilt, kuidas seda teha - millised on lahendused teatud konflikti puhul. Hansen lisas, et õpetaja peab lapse jaoks olemas olema.

Kolleeg tundi vaatama
Tallinna ülikooli haridusteaduste doktorant Gertrud Kasemaa soovitas õpetajatel vahel kutsuda kolleeg oma tundi vaatama, et pärast arutada, mida võiks teisiti teha. Samas leidis ta, et õpilaste muredele ja rõõmudele ei tohiks õpetajad liialt kaasa elada. Kasemaa tõdes, et koolides on meesõpetajate puudus, pole mehe eeskuju. Õpetaja soost ei olene sellegipoolest õppetulemused.

Agneta Möller-Salmela, foto: Tõnis Riisalu/norden.ee.

Soomes raamatukoguhoidja ja õpetajana töötav Agneta Möller-Salmela rääkis, et laste lugema meelitamiseks on parimad klassikalised muinasjutud. Lastele tuleb lugedes pakkuda midagi silmale, koos pilte vaadates võib taskulambiga mõnda pildi kohta esile tõsta; ette lugedes võiks ka käpiknukkudega loo jutustamisele kaasa aidata. Oluline on, et laps leiaks raamatu, mis talle meeldib, selleks peavad raamatukoguhoidjad lastele raamatuid tutvustama. Möller-Salmela õpetas, kuidas valida lapsele sobiva raskusastmega raamat. Selleks tuleks vaadata, kui palju on leheküljel lapsele tundmatuid sõnu. Üle viie tundmatu sõna ühel leheküljel on liiga raske. Paras oleks kolm võõrast terminit lehekülje kohta. Möller-Salmela tõdes kurbusega, et lapsed ja raamatud ei leia teineteist, kui pole suunajat.

Suur tänu Loovusfoorumi korraldajatele!

Autor: vabakutseline ajakirjanik Tiina Kilkson