Viimased aastad on toonud haridusse diskussioone tekitanud mõiste – (uus) muutnud õpikäsitus. Ehkki muutunud (uue) õpikäsituse kriitikud rõhutavad, et tegemist ei ole millegi uuega ning uue õpikäsituse sarnased vaated on aktuaalsed olnud juba aastakümneid, ei ole selle vilju seni märgata. Muu hulgas takerduvad üldhariduskoolid ühiskonnas levinud arvamuse taha, et koolis on kõik hästi ja kool ei saagi praegusest palju erineda. Kas peakski?

Tõepoolest, kui pöörata pilk PISA poole, siis tundub, et kõik ongi korras – Eesti õpilased on kindlalt maailma parimate seas! Samal ajal terendab uhke PISA pingerea taustal ohumärke: PIAACi uurimus viitab sellele, et PISA tulemuste harjal püsimine kestab vaid lühikest aega pärast kooli lõpetamist ning langus on teiste riikidega võrreldes kiireim. Eesti haridussüsteemi suured mured on seotud õpilaste vähese koolirõõmu ja õpetajakutse madala staatusega ühiskonnas. TALISe uuringu andmetel tajub vaid 14% õpetajatest, et ühiskond nende ametit väärtustab. Suur surve eliitkoolidele on selge märk usalduse puudumisest tavalise kooli vastu.
Seega osundab PISA Eesti õpetaja oskusele hästi ära õpetada, kuid õpilaste õpioskused, loovus, ettevõtlikkus ja uudsetes olukordades kombineeritud oskuste kasutamine jäävad välja kujundamata.

Loe edasi siit.

Allikas: Sirp, 18.09.2014.