Ma ootasin 14 aastat, et teha midagi, mida oleksin võinud teha oma esimesel õppeaastal – varjutada mõnda õpilaste tema koolipäeval, kirjutab Alexis Wiggins. See oli nii silmiavav, et ma tahaksin minna tagasi igasse oma klassi ning muuta minimaalselt kümmet asja – ülesehitust, tunniplaani, mõistmist.

Seoses oma uue tööga õpetajate treenimises pidin varjutama ja kaasa tegema kaks koolipäeva 10. ning 12. klassi õpilasega. Minu ülesandeks oli teha kõike, mida õpilased peavad tegema: kui tahvlil olid märkmed tunnist, pidin need kiiresti oma vihikusse üles kirjutama, kui keemiatunnis oli katsete aeg, tegin seda koos teiste õpilastega, kui oli kontrolltöö, siis pidin ka selle ära tegema.

Peamised õppetunnid, mida teada sain:

1.    Õpilased istuvad terve päeva ja istumine väsitab.
Ma ei suutnud uskuda, kui väsinud ma peale esimest päeva olin. Õpetajatena unustame selle sageli, sest seisame ja liigume tihti. Tunni lõpuks ei suutnud ma alla suruda haigutusi ning tahtsin kangesti liigutada ja ringutada.
Kui saaksin minna tagasi ja muuta oma tunde, siis teeksin seda:
-    Kohustuslik ringutamine poole tunni ajal
-    Paneksin korvpalli rõnga klassiuksele ja ergutaksin lapsi tunni alguses ja lõpus mängima
-    Kaasaksin igasse tundi liikumist ja tegutsemist nõudvaid ülesandeid

2.    Keskkooli õpilased istuvad passiivselt ning kuulavad 90% tundide ajast.
Viimaste tundide ajal rääkisid mu kaasõpilased harva, enamasti vaikiti seetõttu, et õpetaja rääkis, mõni kaasõpilane tegi ettekannet või lahendas tahvli ees rasket ülesannet jne. Niisiis, tegelikult veetsid õpilased valdava osa päevast passiivselt infot omistades.
Oma tundides muudaksin seda:
-    Pakuksin lühikesi loenguid käsikäes õpilasi kaasava tegevusega, sealjuures võimaldades neil ka füüsiliselt pisut liigutada.
-    Jälgiks taimeriga, et õpetaja monoloog liiga pikaks ei veniks.
-    Alustaksin iga tundi õpilaste küsimustega – segadust tekitanud eelmine tund või kodune lugemine jne. Õpilased peaksid kõik oma arusaamatuks jäänud küsimused tahvlile panema, et me saaksime neid koos läbi arutada.

3.    Sa tunned end pisut nagu tüütus kogu päeva vältel.
Ma kaotasin esimese päeva jooksul järje, kui mitu korda mul vait kästi olla ning tähelepanu teistele suunata. See on täiesti normaalne asi, mida teha, sest õpetajatel on kindel hulk aega ja seda peab kasutama arukalt. Kuid õpilasi varjutades hakkasin kaasa tundma neile, kellele järjepidevalt märkusi tehti. Sarkasm, kannatamatus ja tüütus on tee selleni, et tekiks sein õpetaja ja õpilase vahele.
Oma tundides muudaksin seda:
-    Leiaksin endas enam kannatust, et tegeleda õpilaste küsimustega, sest küsimused on head õpilaste paremaks tundmiseks ja omavaheliseks läbisaamiseks.
-    Seaksin endale eesmärgi  „ilma sarkasmita“ ning kaasaksin sealjuures ka õpilasi, kes viitaksid, kui olen olnud sarkastiline.
-    Kontrolltöid läbi viies jaotaksin aja selliselt, et testi alguses on kõigil viis minutit aega küsimusi esitada ning keegi ei tohi enne alustada.

Loe pikemalt siit.

Allikas: Washington Post.

Foto: Terje Lepp.