"Hooliv klass" õigustab oma nime


Avaldaja:Madli Leikop01. Veebruar 2015

“Hooliv klass” on programm, kus koolitatakse õpilasi ja õpetajaid, et klassist saaks üksteisest hooliv meeskond. Pilootprojektis osalenud noored leidsid kokkuvõtteid tehes, et muutused on näha, koolipäevad on toredamad, meelolu sõbralikum.

„Hooliva klassi“ algatas SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo, pilootprojekt kestis septembrist detsembrini 2014. Jaanuari lõpus tehti kokkuvõtteid, tulemustest ja kogemustest rääkisid osalejad Keila koolist, Kostivere koolist, Turba koolist ja Tallinna Mustamäe gümnaasiumist.

Programm on mõeldud just 6.-7. klassi õpilastele. Selles vanuses noored loovad aktiivselt suhteid ja õpivad suhteid hoidma, keerulistes suhtesituatsioonides käituma. Pikemaajalise tulemusena toetab programm noorte õpimotivatsiooni ja koolirõõmu tõstmist, koolikiusamise ja koolist väljalangevuse vähenemist. Programm jätkub ka tänavu, info uue projekti kohta pannakse veebruaris kodulehele http://mitteformaalne.ee/koolitusprojektid/hooliv-klass/

"Hooliva klassi" pilootprojektis vaadeldi klassi meeskonnana, mida juhib klassijuhataja. Aga klassijuhataja vajab klassis muutuste elluviimiseks tuge, nii tuli moodustada aitajate-toetajate-nõuandjate ring (nt huvijuht, sotsiaalpedagoog, psühholoog, aineõpetaja, õppealajuhataja, kohaliku noortekeskuse või noorteühingu noorsootöötaja, lapsevanem). Projekti käigus toimusid koolitused nii klassijuhatajatele ja tugimeeskondadele kui noortele.

Kostivere kool

Kostivere kooli 6. klassi juhataja Ranele Raudsoo on väga rahul, et nad otsustasid projekti kandideerida ning osalemisvõimaluse said. Soov oli klassisiseseid sotsiaalseid suhteid paremaks muuta ja väga tähtis Mina asendada hoolivama Meiega.

Ranele Raudsoo: Kostivere kooli 6. klassis õpib 13 õpilast ja julgen väita, et veel mõni aeg tagasi oli klassis selgelt moodustunud liidrite grupp, sidemeeste grupp ja ka tõrjutute grupp. Puudus üksteisega arvestamise oskus, ei tehtud meelsasti meekonnatööd õpetaja poolt määratud gruppides ja igaüks oli põhiliselt ainult enda eest väljas! Minu arvates oli klassis nõrk Meie Tunne. Et klassisiseseid sotsiaalseid suhteid paremaks muuta, otsustasin kandideerida programmi „Hooliv klass“. Sellest programmist sain teada tänu usinale lapsevanemale, kes mulle keset suve meili saatis, et äkki olen huvitatud koos lastega kandideerima. Sealne eesmärk oligi just see, mida vaja oli, ehk siis õpetada oskusi ja pakkuda kogemusi, mis aitavad luua klassist hooliva meeskonna. Mõtlesin siis, et miks mitte, proovime ja vaatame, mis saab.

Mulle tundub, et lapsed võtsid projekti üsna hästi omaks. Protesti osalemise suhtes ei olnud ja pigem oldi põnevil, mis nüüd toimuma hakkab. Klass käis lastele mõeldud kahepäevases laagris ja õpetajad kaks korda kahepäevasel tugimeeskonna koolitusel.

Esimese suurema arusaama projekti olemusest saidki lapsed Kloogaranna laagris, kus nad toodi teadlikult mugavustsoonist välja ja pandi olukordadesse, millesse ise tavaliselt ei kipuks. Laagris pidid kõik üksteisega arvestama, üksteist aitama ja kuulama, et etteantud ülesanded õnnestuksid. Koolis oli iga nädal klassijuhataja tunnis erinev tegevus, mis toetas püstitatud eesmärgini jõudmist. Mängisime, lisaks tegime ühiselt süüa, käisime seikluspargis ja arutlesime, kuidas meil on läinud ja kuhu me oleme jõudnud.

Tugimeeskonnale mõeldud koolitused sisaldasid väga palju mitteformaalseid meetodeid, mida klassiruumis kasutada. Käidi läbi grupiprotsessid ja -faasid, erinevad suhtlemistehnikad ja väga palju mänge, kuidas üht või teist olukorda lahendada. Õpetajatel on lastega ühine kogemus ja arusaam, milline on hooliv klass ja kuidas hooliva klassi õpilased ning õpetaja omavahel suhtlevad ning käituvad.

Praeguseks hetkeks oleme jõudnud klassiga sinnani, et meeskonnatööd klassis tehakse kõigiga. Loomulikult, kui on võimalus ise endale meeskond kokku panna, siis kõiki ei taheta valida, kuid kui õpetaja määrab õpilased meeskondadesse, siis arvestatakse sellega ja tullakse olukorraga toime.

Järgmine suur muutus, mis minu meelest on toimunud, on see, et lapsed on üksteise suhtes hoolivamad ja tähelepanelikumad. Nad märkavad üksteist. Selle muutuseni oleme jõudnud ilmselt laste laagris toimunud tunnustähtede jagamise süsteemi abil. Laagris pani iga päev üks laps ühele oma kaasõpilastest tunnustähe hooliva ja abivalmis käitumise eest. Tõime selle süsteemi ka kooli kaasa, ehk siis kolmes tunnis – matemaatikas, eesti keeles ja loodusõpetuses panevad lapsed tunnustähti kaasõpilastele, kes nende meelest olid abivalmid, hoolivad ja teistega arvestavad.

Õpilased tunnevad ennast koolis paremini. Neile meeldib rohkem õppida ja nad saavad üksteisega paremini läbi. Seda väidan heaoluratta vastuste põhjal, mille viisin läbi projekti alguses ja projekti lõpus. Vahed ei ole küll väga suured, kuid muutused on toimunud!

Olen väga tänulik, et mul ja minu klassil oli see suurepärane võimalus selles programmis osaleda ja läbi selle muutuda hoolivamaks, sõbralikumaks ja üleüldse paremaks inimeseks.

Mustamäe gümnaasium

Tallinna Mustamäe gümnaasiumi 6. klassi juhataja Kaire Pihelgas ütles, et tema klass jõudis projekti juhuse tahtel – psühholoog soovitas, nemad kandideerisid ja saidki osalema. Mitte et klassis midagi väga valesti oleks, aga võistlusmoment kippus vahel suureks minema ja siis jäid hoolivus ja teiste märkamine tahaplaanile.

Kaire Pihelgas: Osalema sattusime juhuse tahtel – koolipsühholoog suvel kirjutas ja pakkus välja, et võiksime proovida. See andis mulle hea võimaluse mõelda oma klassi peale sügavuti. Meil ei olnud mingeid suuri muresid, klass saab ilusasti õppetöös hakkama, suhted õpetajatega on korras. Samas on meie klass hästi võitlusvalmis, sageli võisteldakse omavahel ja vahel kiputakse unustama just hoolivus ja märkamine – seda läksimegi koos otsima. Klassile idee meeldis, aga ega nad vist päris alguses ei saanudki aru, mida neilt oodatakse.

Eks ikka tulid kaasa lisaülesanded - oli vaja aineõpetajatega rohkem koostööd teha, kokku panna tugimeeskond, leida aega rohkem klassiga tegelemiseks. Aja leidmine oligi kõige suurem kitsaskoht.

Koolitused oli väga inspireerivad – palju huvitavaid võtteid, meetodeid, mida proovida. Hea oli näha ja kuulda teiste koolide kogemusi. Mõnus tunne oli koos kolleegidega teha rühmatöid – sain aru, et koostöös leiab lahendusi paljudele muredele.

Klassi laager oli päris põnev, kuigi ka väsitav. Lastele pakuti erinevaid rühmatöid. Kõige paremaks pean seda, et näidati neile, kui toredad klassikaaslased neil on. Särama lõid ka need õpilased, kes koolikeskkonnas sageli varju jäävad, sest õpitulemused ei ole kõige paremad. Paljud said proovida juhirolli, milles nad olid üllatavalt head. Füüsilised tegevused nii õues kui sees vaheldusid aruteludega, kus räägiti lahti tugevaid külgi ja analüüsiti puudujääke. Lapsed jäid laagriga väga rahule.

Minu kui õpetaja jaoks oli projektist väga palju kasu, sest suurt osa õpitust/kogetust saan kasutada ka teiste klasside peal. Ma ise märkan rohkem, võtan aega tunnustada neid, kes on seda väärt (ja mitte ainult õppetükkide tundmises, vaid ka muus). Kasu on märgata ka suhetes kolleegidega – proovin neid rohkem innustada ja kiita. Tugimeeskonnaga on tekkinud hulgaliselt ideid, kuidas projektis kogetut paremini rakendada koolitöös.

Ei saa öelda, et klass oleks kui ümber sündinud, aga nad teavad, millest me räägime, kui on midagi valesti. On tekkinud parem läbisaamine. Paljud õpilased teavad nüüd, et ka nemad on tähtsad (see paneb nende silmad särama).

Minul on oma klassi üle hea meel, et nad said projektis osaleda. Mul on hea meel oma kooli tugimeeskonna üle, et nad olid ja on mu selja taga. Eriti suur tänutunne on mul korraldajate ja koolitajate vastu, sest nad vedasid hoolivuse projekti, mis on väga suure tähtsusega järjest enam edule ja materiaalsusele keskenduvas ühiskonnas. Üheskoos leidsime, et hoolivus on nagu nakkushaigus – kui juba üks põeb, siis pole teistel ka enam pääsu!

Projektipoolne vaade

„Hooliva klassi“ programmijuht Marit Kannelmäe-Geerts ütles, et pilootprojektis osalenud klassid valiti välja koolide sooviavalduste põhjal ning valikut tehes peeti silmas, et klassid oleksid võimalikult erinevad nii suuruselt, asukohalt kui klassis valitseva sisekliima osas. Kandideerimise tingimuseks oli klassijuhataja motivatsioon ja tugimeeskonna olemasolu.

Marit Kannelmäe-Geerts: Soovijaid oli mitu korda rohkem kui saime kaasata ja neli kooli oli arv, mida pilootprojekti plaanisime.

Arengu ja õpimotivatsiooni eelduseks on turvaline ja üksteist mõistev õpikeskkond. Seetõttu keskendub programmi üks osa noorte meeskonna väärtuste kujundamisele ning teiseks on plaanis tegeleda tugivõrgustiku professionaalsuse tõstmise ja koostöö toetamisega koolituste kaudu.

Klassidele suunatud koolituspäevadel osales korraga üks klass, koolituspäeva viisid läbi kaks koolitajat, kellest üks oli antud kooli mentoriks. Koolituspäev oli disainitud vastavalt klassi spetsiifilistele vajadustele, kusjuures läbivaks oli grupiprotsessi toetamine klassikollektiivis. Kõik koolitused põhinesid mitteformaalse õppimise põhimõtetel ja kasutasid noorsootöö lähenemisi ja meetodeid.

Mentorlustundide eesmärk oli klassijuhataja toetamine positiivsete muutuste märkamisel, ellukutsumisel ning hoidmisel, tuginedes klassijuhataja enda ressurssidele. Mentoritena tegutsesid projekti koolitajad. Igal klassijuhatajal oli oma mentor, kes oli ühtlasi ka üks klassile suunatud koolituspäeva läbiviijatest.

Et aru saada, kas valitud lähenemised ja metoodika aitas tõeliselt klassis muutust saavutada, tegeleti jooksvalt ka mõju hindamisega. Klassi hetkeseis kaardistati programmi sisenemisel ning programmi lõppedes ning võrreldi andmeid omavahel. Sisend klassi hetkeseisu kohta saadi nii õpilastelt endilt, klassijuhatajalt kui ka kõikidelt klassiga töötavatelt õpetajatelt. Lisaks hetkeseisundi kaardistamisele toetasid mõju hindamist ka klassijuhatajaga läbi viidud mentorlustunnid ning tugimeeskondade koolitused.

Võib isegi ütelda, et pilootprojekt õnnestus rohkem kui 100%, me ei julgenud nõnda suuri muutuseid oodata. Projekti mõju mõõtmiseks rakendati heaolu ja käitumisteadlikkust uurivaid küsimustikke (nn heaolu märklaud), mille vahendusel koguti andmeid 66 õpilastelt ja 28 õpetajalt enne programmi algust ja programmi lõpus.

Üheksast enesekohasest väitest kuue puhul ilmnes õpilaste grupi keskmistes hinnangutes positiivne muutus, mis peegeldas suuremat teadlikkust enda sotsiaalsetest oskustest, oskuste kõrgemat taset ja subjektiivset heaolu.

Samasuunalist positiivset arengut peegeldasid ka muutused õpetajate hinnangutes, mis anti klassi käitumist ja heaolu kirjeldavatele näitajatele. Kokkuvõttes tajusid õpetajad klassi käitumise muutust suuremana kui õpilased muutust oma oskustes. Samas tajusid õpilased suuremat positiivset heaolumuutust seoses õppimise meeldimise ja koolis viibimisega kui õpetajad oodata oskasid. Pilootprojektis osalenute suuline tagasiside kinnitab samuti käitumismuutusi.

Lisainfo programmi "Hooliv klass" 2015. aasta projekti kohta avalikustatakse veebruaris. Liitumine toimub samuti kandideerimise kaudu, liituda saab 4-5 kooli ja kandideerimine on avatud seekord ka väljaspool Harjumaad olevatele koolidele. Täpsem info juba õige varsti meie kodulehel: http://mitteformaalne.ee/koolitusprojektid/hooliv-klass/

Foto: Koolielu arhiiv.

Samal teemal:

 

Haridus- ja Noorteamet