Digihariduse ala sisustas laupäeval, 15. augustil Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus koostöös Väätsa Põhikooliga. Kohe kõrval oli uutmoodi õppimise ala, kus diskussioone korraldasid Noored Kooli, Innove ning haridus- ja teadusministeeriumi inimesed.

Fotol: Päeva jooksul jagasid huvilistele infomaterjale nii HITSA kui IT Kolledž. 

Õpiorg asus tõesti orus, festivali põhiala kõrval, nii et teravmeelsemad tõmbasid paralleele: ülal toimub muu elu, all ajab haridus oma asja. Aga orus oli mõttetööd soodustav rahulik keskkond, ja nagu festivalikorraldajate kokkuvõttest selgus: Õpiorg oli Arvamusfestivali üks suurema külastatavusega alasid.

HITSA alustas kell 10 robootika töötoaga „Õpime õppima“, kuhu oodati nii lapsi kui täiskasvanuid. Tegevused köitsid nii mõnegi Õpiorust läbijalutaja silma ja kõrva ning õige pea sai töötuba hoo sisse. Legoklotside abil õpiti efektiivse õppimise põhimõtteid ja tutvuti robootika algtõdedega. Lisaks demonstreeris Eesti noorte robootikameeskond, kuidas nende loodud robot täidab missioone Kuu maastikku meenutaval 3D-mänguväljakul, millega võisteldakse rahvusvahelisel robootikavõistlusel "Moonbots: A Google Lunar XPRIZE Challenge".

Fotol: Robootika töötuba. 

Esimene aruteluring otsis vastust küsimusele, kas Eesti haridust on tabanud digimürgitus?
Arutelus osalesid lapsevanem ja digiasjatundja Peeter Marvet, Virstu Kooli direktor Airi Aavik, Tartu abilinnapea Jarno Laur, Rakvere Gümnaasiumi saksa keele õpetaja Kalle Lina ning kõik kohalviibijad. Arutelu modereeris HITSA Innovatsioonikeskuse juhataja Ene Koitla.

Kohe diskussiooni alguses sai selgeks, et digimürgitust ei ole, selles olid nii esinejad kui kuulajad-osalejad üsna üksmeelel. Toodi välja, et pigem tuleks üle saada väärarusaamast, justkui digivahendite abil õppimine ja n-ö tavaline õppimine välistaksid üksteist. Et on kas üks või teine, aga mitte mõlemad koos ja koostöös. Digivahendid toetavad õppimist samamoodi nagu kudumisvardad käsitöötunnis või vesivärvid joonistamises, õpikutest-vihikutest rääkimata. Õpilasti ei tohiks suunata kasutama ainult ühte kindlat programmi, keskkonda, mängu vms (ehk seda, mida õpetaja ise oskab), see pärsib loomingulisust. Noored on nutikad, pigem tuleks neilt õppida, mis parasjagu digimaailmas populaarne on ja miks. Ning kuidas seda saaks õppimisse rakendada.

Fotol: Esimene aruteluring. Oleme digimürgitatud, ei ole digimürgitatud...?

Arutelu „Miks lapsed lähevad digimaailmast pöördesse?“ oli Arvamusfestivalil ilmselt ainus, mida viisid täies mahus läbi põhikooliõpilased. Väätsa kooli noormehed rääkisid, kuidas nad konkurssidel osalevad, kuidas tunnis IT-d kasutavad, miks nad oma koolitusfirma asutasid ja kuidas Väätsa TV-d teevad. Väätsa TV võttegrupp oli ka festivalil kohal.

Sten Perillus, Sten Erik Tuuleveski, Riko Tepo Teppan, Jürgen Ilves ja Johannes Martin Saar lõid tänavu juunis minifirma Digitund, et koolitada õpilasi ja õpetajaid digimaailmas toimetama. „Võtame oma koolist kaasa portsu iPade ja läheme mõnda teise kooli või lasteaeda õpetama, õpilaselt õpilasele või õpilaselt õpetajale. Oleme oma firmas kasutusele võtnud ka VOSKi - võta oma seade kaasa, ehk siis mitte meie ei võta iPadi kaasa, vaid õpilased võtavad oma nutiseadme kaasa,“ selgitas Sten Perillus. Firmale saab praegu hoogu juurde anda Hooandjas.

Fotol: Väätsa kool kuulajatega kogemusi jagamas. Noormehed olid vahvad ja asjalikud rääkijad. 

Poisid olid kaasa toonud ka endi ehitatud laheda sõiduriista - traigi. Kolmerattaline ratas tuli välja nii lahe, et selle autorid said kevadel HITSA digiloovtööde konkursil „Lahe asi“ III kooliastmes 2. koha.

Sellele, miks lapsed lähevad digimaailmast pöördesse, oli noormeestel raskem põhjendust leida kui selgitada, millest nad pöördesse lähevad, mis on nende jaoks huvitav, mis paneb tegutsema, mida nad infotehnoloogiat kasutades õppinud on. Nende jaoks ei ole küsimust, kas kasutada õppetöös digivahendeid või mitte, olemaski; nende jaoks on digimaailm igapäevane loomulik (õppe)keskkond.

Fotol: Arutelud vaheldusid töötubadega. Kõige pisemad õppisid, kuidas hambaharjast robotit teha. 

Päeva viimase diskussiooni eel tekkis väike kartus, kas õhtusel ajal kuulajaid ikka tuleb. Tegelikult kujunes arutelu „Digimürgitatute tulevik: kuidas õppida täna nii, et oma töökohta homme arvutile mitte kaotada?“ kõige osavõturohkemaks ja küsimiste-sekkumiste poolest kõige elavamaks.

Arutelus otsiti vastuseid küsimustele, kas tänane haridus arvestab tulevikuühiskonna vajadustega; kas ja kui, siis mis valdkonnas võivad robotid inimtööjõu välja tõrjuda; mida saab inimene täna ise teha, et ta ka viie, kümne, kahekümne aasta pärast tööturul konkurentsis oleks. Arutelus osalesid Kristjan Rebane Tallinna Tehnikaülikoolist, Priit Raspel Riigi Infosüsteemide Ametist, Tiina Seeman firmast Zave Media, Kaarel Kotkas ASist Jalax ning kõik kohalviibijad. Vestlusringi hoidis ohjes IT-ajakirjanik Henrik Roonemaa.

Tugevalt jäid kõlama kaks mõtet: mitte kunagi pole olnud tööturul nii ennustamatut olukorda kui praegu. Raske on öelda, millise elukutse esindajate järele on nõudlus viie aasta pärast, rääkimata sellest, mis ametid üldse veel alles on (või on juurde tekkinud) kümne-kahekümne aasta pärast. Ebamäärase tuleviku vastu aitab kindlustada ümberõpe, täpsemalt – valmisolek pidevaks ümberõppeks. Pooleteisetunnise arutelu jooksul jõuti mõttearendustega koguni selleni, kas sõda on vältimatu ja äkki on töötegemine kui niisugune üldse aegunud nähtus; miks tuleks õppida klassikalist kirjandust ja kellele toob kasu iseliikuvate autode tootmine.

Fotol: Viimane aruteluring. Kas minu töökoht läheb robotile?

Kokkuvõttes oli tore ja mõttetihe, väga huvitav ja IT-vahendite kasutamise poolest eeskujulik koolipäev nagu Õpiorule kohane. Digimürgitust ei saanud keegi, digiasjanduses targemaks sai vast mõnigi. 

Fotol: Isegi nii pisikesi osalejaid kohtas digialal. Jänku-Jussi robootika töövihik näpus, nüüd võib minna robotit kokku panema. 

Fotod: Madli Leikop. 

Samal teemal:

• Eesti õppimis- ja õpetamispraktika vajab muutmist
• Tutvu Arvamusfestivali digihariduse ala kavaga!
• Festival kui saja organisatsiooni koostöö