Digihariduse ala sisustas laupäeval, 15. augustil Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus. Esimene aruteluring otsis vastust küsimusele, kas Eesti haridust on tabanud digimürgitus?

Arutelus osalesid lapsevanem ja digiasjatundja Peeter Marvet, Virstu Kooli direktor Airi Aavik, Tartu abilinnapea Jarno Laur, Rakvere Gümnaasiumi saksa keele õpetaja Kalle Lina ning kõik kohalviibijad. Arutelu modereeris HITSA Innovatsioonikeskuse juhataja Ene Koitla.

Jutt liikus kiiresti ühelt teemalt teisele, vahel ka teemavälisele asjale, mõtted läksid ruttu lendu ja kuulaja kõrv pidi ikka väga osav olema, et jõuaks kõike talletada. Mosaiikpilt kuuldust sai siiski kenasti kokku.

Kas Eesti haridust on tabanud digimürgitus? Arvamusi kuulajate seast:

 - Digimürgitusest küll rääkida ei saa. Digi kasutamine hariduses saab ainult paremaks minna.

- Sellele küsimusele tulingi siia vastust saama. Põnev oleks kuulda, mis seis on digiga koolis.

- Mürgitus on vale sõna. Vaimustus võiks olla ikka, digivaimustus. Seda võiks rohkem olla.

- Digimürgitust ei ole. Digivärk koolis on üsna algusjärgus, et seda hariduse kasuks pöörata, tuleb teha veel palju tööd. Õpilased ja noored on digimaailmale avatud, aga kool ja õpetajad ei ole sellest eriti vaimustatud. Kui koolituse välja kuulutame, tulevad õpetajad küll päris meelsasti kohale, aga kui arvutid avame, siis läheb takistuste rada lahti: kus on aku tühi, kus programm liiga aeglane, kus ei tunnista arvuti salasõna, kus ei tule üldse piltigi ekraanile.

- Kui vaadata õpilaste poolelt, siis digiasja võiks rohkem olla, kui vaadata õpetajate poolelt, siis muudatusi on liiga palju. Ega see, kui toome võimalikult palju tehnilisi vidinaid kooli, ei pane neid veel kasutama. Koolitus on oluline.

- Tooksin digimürgitusega sellise võrdluse. Kui inimene sööb naatriumit suurel hulgal, siis ta sureb ära. Kui kloriidi, siis samuti. Aga kui ta sööb naatriumkloriidi ehk soola, siis üldjuhul ära ikka ei sure. Lapsed on meil praegu naatrium ja programmid, mida digikeskkonnas pakume, on kloriid. Me ei pane last ja digimaailma kokku, vaid käsitleme eraldi. Me ei tea tegelikult, kuidas lapsed õpivad.

Kas Eesti haridust on tabanud digimürgitus? Ekspertide arvamused:

Peeter Marvet: Kõigepealt tuleks defineerida, mida digimürgituse all mõtleme. Kõige lihtsam seletus oleks, et kas õpilased tegelevad liiga palju arvutis olevate asjadega või mitte. Mina vaatan asja nii: me omistame erinevatele seadmetele võimet lahendada meie eest probleeme. Me kujutame ette, et sel hetkel, kui kooli tuleb arvuti, hakkavad probleemid infotehnoloogia kasutamisega iseenesest lahenema. Barjäär tehnika kasutuselvõtuks on inimestes ikkagi väga suur, organism ei ole valmis digividinaid nii suures ulatuses omaks võtma,  aga ma ei nimetaks seda digimürgituseks.

Kalle Lina: Ma ei usu digimürgitusse. Meie koolis oli neli-viis aastat tagasi kaks arvutiklassi, nüüd on järgi jäänud üks. On olnud tagasiminek, siin on asi kindlasti rahas. Kui minu õpilaste käest kunagi küsitakse, et kes sulle saksa keelt õpetas, siis ma ei taha, et nad vastaksid, et oli üks digivanake. Digivahendeid tuleb tunnis kasutada proportsioonis teiste meetoditega, ja mis kõige olulisem – inimene on ikka ka klassi ees.

Jarno Laur: Igal pool mujal on elu seost digimaailmaga ja tehnikat palju rohkem kui koolis. Mis puutub sellesse, et arvutiklasse jääb vähemaks, siis see on täitsa loomulik, ei peagi olema eraldi arvutiklasse, väga palju tööd tehakse ju nutivahendites, mis õpilastel kaasas on.

Airi Aavik: Õpilastel on vahendid tõesti kaasas ja kool võiks mõelda, kuidas neid vahendeid paremini ära kasutada. Miks ei võiks kooligi olla koht, kus meelelahutus ja teadmised on ühendatud. IT- lahendused annavad koolirõõmu palju juurde. Näiteks lihtne pildiotsing – arvutist leiab vajaliku pildi kordi kiiremini kui raamatutest, valik on suur ja õpilane leiab pildi talle kõige lähemal olevast seadmest. Koolijuhina näen, et õpetajaid tuleb palju motiveerida, et oleks rõõmu kasutada uusi nutivahendeid. Koolijuhina püüan eeskuju anda. Õpetajate rõõm kandub õpilastesse.

Õpetamismeetodid, mida kõrgkoolides omandatakse, on sarnased, aga iga õpetaja interpreteerib neid omamoodi. Kui hakata digiasja õpetajale n-ö söödavamaks tegema, siin on üks suur oht – sellise tunni ettevalmistamine, kus kasutatakse digivahendeid, võtab väga palju aega.

45-minutilise tunni ettevalmistamiseks võib vabalt minna kaheksa tundi. Mõelge ise, kumb võtab vähem aega, kas õppida luuletus pähe või teha luuletusest video? Viimane võttis õpilastel aega neli tundi, aga nad tahtsid seda teha.

Digivahedite kasutamisega seotud mõtteid teisest diskussioonist. Väätsa Põhikooli noormehed:

- Olen digist väga pöördes, sest saan sügisel lõpuks endale iPadi. Me ei õpi kindlasti ainult tahvelarvutitega, me oskame ka muidu kirjutada, aga iPadidega oleme mitmekülgsemad, oskame nii digimaailmas toimetada kui päriselus.

- Digivahenditega on poole huvitavam õppida. Ja koolikott on kergem.

Andres  Seire, Tallinna Tehnikagümnaasiumi haridustehnoloog, digiala disukssioonide kuulaja: Siit on meelde jäänud, missugust sisulist õppetööd noored teevad koolis seoses iPadidega. Praegu kuulsin küll ainult positiivset tagasisidet, õpilased leiavad isegi, et arvutimängud on neile kasulikud. Mina esitasin küll küsimuse, kas sõjakad veebimängud võivad noorele ohtlikud olla, aga nad leidsid, et seal on võistlusmoment sees ja see on kasulik. Mängud arendavad ka. Õpilaste endi tagasiside on positiivne, digivahendid arendavad nii koolis õppetööd kui kodus õppimist.

Samal teemal:

• Nutiseadme (liig)kasutus sõltub mõtteviisist
• HITSAs tehti kokkuvõtteid digitaalse õppevara pilootprojektist