Kaldun liialdustesse (aga see on mulle juba nimega kaasa antud eripära), ent siiski loodan näidata, et arheoloogiat saab lõimida ja põimida praktiliselt riikliku õppekava (RÕK) iga ainega. Olen arheoloogiat õpetanud alates 2011. aastast Põlva Ühisgümnaasiumis ja alates sellest õppeaastast Tartu Tamme Gümnaasiumis humanitaarsuunale, lisaks täitus meie õpilastega kenasti ka arheoloogia valikkursuse õpperühm. Artiklis toon peamised lõimingu näited loodusteadustega, kuid põikeid tuleb ka teistesse valdkondadesse. Alljärgnevas ei pruugi alati õppeaine olla otseselt mainitud, kuid oma eriala äratundmisrõõmu leidub lugejale kindlasti. 

Kõigepealt, milleks arheoloogia kooli? Arheoloogia tundub õpilastele põnev. Seda ehk vastupidiselt ajalookursustele, mis küll iganenud käsitluse, kuid siiski jätkuvalt levinud arusaamade kohaselt on igav numbrite ja faktide jada – ehk justkui üksnes kronoloogia. Arheoloogiat seevastu ümbritseb müstiline loor, midagi saladuslikku. Arheoloogi saab võrrelda detektiiviga, kes lihtsalt uurib ammu ununenud asju ja toob päevavalgele aegade hämarusse vajunud intriige, näiteks kiviaja Romeo ja Julia, ja teadmisi. Arheoloogil on privileeg „sonkida“ kunagi elanud inimese eludes, kelle nimesid me tihtipeale ei tea. Kuid uurimise käigus tuleb välja intiimseid detaile – luude analüüsist saame järeldusi teha näiteks selle kohta, kas naine oli sünnitanud või lastetu, kas nad olid parema- või vasakukäelised, isotoopanalüüsidega saame teada, kas nad on elanud mageveekogu lähedal või käinud ka mere ääres, millist toitu nad on söönud jne.

Minu doktoritöö juhendaja Donald Henson on arheoloogia kohta öelnud: „Arheoloogia katab kõik aspektid inimese elust sünnist surmani. /…/ arheoloogia on ainus allikas ligikaudu 97% inimkonna ajaloo kohta /…/ Läbi arheoloogiliste allikate saame katsuda neid esemeid, mida mineviku inimesed puutusid. Esemed vaikivad, nad vajavad interpretatsiooni/…/ See on arheoloogi töö esemed uuesti elama ja rääkima panna“ (2012, 12, 13). Arheoloogilised leiud võimaldavad justkui käepigistus kunagi elanud inimesega, me puudutame neid esemete kaudu. Arheoloogia oleks justkui üksnes humaniora valdkonna teadus, me räägime mineviku inimestega, kuid kõnelemise viisiks on mitmesugused loodusteaduslikud meetodid.

Arheoloogia areneb meeletu kiirusega. Õpetajana ja isegi arheoloogia doktorandina ei suuda ma kõigi uuendustega kursis olla, eelkõige laboratoorses arheoloogias. Arheoloogi saab võrrelda dirigendiga, kes juhib orkestrit, aga ise ei pruugi kõiki instrumente mängida. Ta peab teadma, milliseid analüüse saab teha, kuid ta ei tee neid kõiki ise, vaid saadab proovid laborisse, kust tulevad vastused, mida tõlgendada. Toon mõned näited, kuidas võiks arheoloogiat siduda erinevate RÕKis ette nähtud õppeainetega.

Tartus jäätmekastist leitud flöödi puhul arutlen õpilastega keskaegsest muusikast: kuidas see on arenenud, milliseid pille on veel leitud, võtame kõne alla näiteks šamaani trummid ja selle kaudu loome seoseid religiooniga.

Religiooni puhul tõstatan esemete tõlgenduse probleemi – kas ristripatsid hauas tähendavad kohe ristiusku? Nii liidan sinna juurde filosoofia ehk inimese maailmapildi.

Põnev on vaagida kohapärimuse, toponüümika ja arheoloogilise leiukonteksti seoseid – näiteks folklooris pajatatakse Nikluse mäest, mille otsas oli kirik: „Ühel päeval juhtunud kummaline lugu kirikus, sest laulatatud vend õega. Niisugune paaripanek oli keelatud ja otse laulatamise põnevamal momendil käinud kõva piksekärgatus ja kirik vajunud mäest alla orgu ja silmapilk tekkinud järv.“ (Lõuna-Eesti pärimusportaal). Seal asuvat muinsuskaitse all olevat kalmistut oli rüüstatud ja arheoloogid viisid läbi päästekaevamised, mille käigus leiti tõendeid kabeli olemasolu ja selle hävimise kohta – sulanud klaas viitab kabeli mahapõlemisele.

Need näited kaldusid peamiselt humanitaaria valdkonda, kuid Koolielu loodusainete kuu lõpu ning sotsiaalainete kuu alguse puhul kirjeldan põhjalikumalt arheoloogias kasutatavaid loodusteaduslikke meetodeid.

Kasutan prügikasti – mis siis, et tavaliselt meis teatud vastikustunnet tekitavat kogumisanumat -  stratigraafia õpetamiseks. Sealt hargneb lahti kaks suuremat omavahel põimunud teemablokki. Esiteks peab arheoloog teadma pinnase kihistusi tõlgenduste tegemiseks ning pinnase keemilisest koostisest sõltub materjalide säilimine. Teiseks, prügikasti sisu uurimine annab aimu inimese ökoloogilisest jalajäljest nii tänapäeval kui ka ammustel aegadel.

Geograafia- ja geoloogiaalaseid teadmisi läheb arheoloogil tihti vaja. Kaevamistel peab arheoloog teadma, missugune on looduslik maakoorekiht: näiteks Põhja-Eestis tuleb kiiresti vastu paekivi, aga Lõuna-Eestis võib päevade kaupa tulutult kaevata looduslikku savi-liivakivi pinnast ilma ühegi arheoloogilise leiuta. Varasem rannajoon on olnud paar kilomeetrit praegusest rannajoonest sisemaal, seega ei maksa kiviaegset asulakohta otsida mere äärest, vaid tuleb paar kilomeetrit sisemaale minna.

Lisaks tuleb teada ka keemiat ja füüsikat, leidude säilimine maapõues sõltub ju keskkonnatingimustest ja nende muutumisest ajas. Soise pinnase puhul on keskkond liigniiske, hapniku juurdepääs limiteeritud ja ka UV-kiired ei kahjusta sinna sattunud objekti (eset, materjali) nii kiiresti. Kuna ka temperatuur muutub vaid pindmistes kihtides, aeglustuvad selle tulemusena lagunemisprotsessid ja orgaanika, mis muul juhul tihtipeale hävineb, säilib sellistes oludes hästi. Üks kuulsamaid rabaleide on Taani 4. sajandist eKr pärinev mumifitseerunud Tollundi mees. Ka jää on hea looduslik konservaator,  suurepärane leid Alpidest pronksiaja Jäämees Ötz, kes tänu oma jääkirstule mumifitseerus ja on nüüd üks põnevamaid arheoloogilisi uurimisobjekte. Kõrbeliiv säilitab hapraid tekstiile, samuti on leitud isegi tuhande aasta vanuseid juuksesalke. Keratiini (vees lahustumatu valk, näiteks inimese karvades, nahas, küüntes) lämmastiku ja süsiniku isotoopide analüüsist saame näiteks teada, mida need inimesed sõid paar viimast kuud enne siit ilmast lahkumist. Ülal viidatud Paracase kultuuri matusepaikade leidude põhjal tuleb välja, et nad sõid peamiselt mereande, maisi ja ube (järeldused põhinevad C4 ja C3 fotosünteesitüübiga taimede analüüsil).

Keemilisi reaktsioone peame teadma ka arheoloogiliste leidude käitlemisel. Loomulikult on ülioluline teada, millele erinevad metallid reageerivad ja kuidas neid konserveerida. Baasteadmisi läheb vaja juba väljakaevamistel, kus arheoloogiline leid eemaldatakse talle omasest keskkonnast. Näiteks niiskest maapõuest võetud puit dehüdreerudes praguneb (katkevad vesiniksidemed tselluloosi kiudude vahel) ning kuivamisel tekkivad soolakristallid (nt savi koostises olevad alumiiniumi ja räniühendid) lõhuvad/mõrandavad keraamikat. Seetõttu tuleb väga hoolikalt jälgida, milline on leiu keskkond ja vastavalt sellele toimida.
Stratigraafia selgitamisel on abiks lihtne prügikasti-näide: teisipäevane prügi on ilmselt vanem kui neljapäevane. Samamoodi tekivad kihistused ajas – kui kõige esimene kihistus on kiviajast, mille järel inimesed paiga maha jätsid, kuid hilisrauaajal taasasustasid, siis vastavate inimtekkeliste kihtide vahele jääb looduslikult tekkinud kihistus.

Õpetamisel seesuguse selgitamisega alustades lasen õpilastel kirjutada paberile nende prügikasti sisu. Seejärel peab pinginaaber selle nimekirja põhjal kirjeldama, millise inimesega on tegu. Järgmisena arutame, mis säilib 10, 100, 500 ja 2000 aasta pärast ja kuidas saab säilinud jääke aja möödudes tõlgendada, kuidas info kahaneb aja jooksul, kuni pelgal vaatlusel pole midagi enam näha. Selle taustal analüüsime Tartu jäätmekastide sisu ja tõlgendame toonaste inimeste eluolu.

Ökoloogilise jalajälje jätmise juures arutleme meie endi tekitatud prügi ja selle säilimise üle. Samuti väärib intrigeerivat arutlemist, kas muinasaja inimesed olid loodussäästlikumad või oli neid lihtsalt vähem? Teame, et puude maharaiumine tollal tõi Inglismaal kaasa ökokatastroofi, kus surid välja suured kiskjad, mammutid kütiti viimseni maha ja alepõletamisega tehti maa kasutuskõlbmatuks. Inimesed aga liikusid edasi järgmistele aladele samal viisil elama. Homo sapiens tegi küll Homo neanderthalensis’ega „tsikipriki“, millele viitavad geeniuuringud, kuid sellest hoolimata suunas ta neandertallase igaviku radadele – nii jääb meie liigist üsna koletu eluka mulje. Võib-olla purustasin ülaltooduga teie pildi ökoloogiliselt käituvast muinasaja inimesest, kuid ta ei olnud „öko“, vaid tegeles ellujäämisega. Tänapäeva inimese ökoloogilise jalajälje raskust suurendavad kunstmaterjalid, tööstus ja inimeste arv planeedil.

Nüüd põnevate analüüside juurde. Ülalmainitud Jäämees Ötzi kohta saab isotoopanalüüsidest teada, et tema joodud vee mineraalid pärinevad tema leiukoha lähedal olevast orust. Ka Eesti leiuainest on tehtud isotoopanalüüse, näiteks 13. sajandi Kukruse kalmistu rikkalike panustega Kukruse emanda toidupoolis ei erinenud teistest Kukruse kalmistule maetutest ja ühetaoline toidusedel viitas paiksele eluviisile (M. Tõrv 2014, 7).

Teatud analüüside selgitamiseks õpilastele kutsun appi lahked spetsialistid, kes tegelevad sellega oma igapäevatöös. Hiljuti käis Tartu Tamme Gümnaasiumi arheoloogia tunnis Martin Malve, kes pani kaasavõetud pappkarpides lebavad luustikud kõnelema. Ta lasi õpilastel koljude põhjal arvata kadunukese sugu, näitas vanuse määramist hammaste põhjal ja kaariest, aga ka seda, milline näeb välja inimese kolju, kui ta on saanud mõõgahoobi või osutunud arsti poolt lahatuks. Luustike uurimisel, olgu see siis inimese või looma oma, tuleb tunda nende anatoomiat, haigusi, arengulugu. Mulle meeldib M. Malve ütlus: ma ei saa vaadata sarja „Kondid“, sest need on seal valesti lauale laotud.

Arheoloogia tunnis käis kaasaegseid meetodeid demonstreerimas Ragnar Saage, kes näitas 3D mudelite tegemist ja röntgenfluorestsents-spektromeetrit ehk XRF’i. Sellega saab määrata eseme keemilist koostist, mida tuleb arvestada näiteks leidude konserveerimisel.

Oma teadmiste puudujääke loodusteaduste vallas kompenseerin õppekäigu organiseerimisega Tartu Ülikooli arheoloogia labori võlumaailma. Seal tutvustatakse konserveerimist, näidatakse leidude hoiutingimusi ja leidude konserveerimist, monoliidi avamist, mikroskoobi all olevaid õietolmu näiteid - ja tegelikult kõike, mis on parasjagu teoksil. Hoolimata külalisesinejatele ja isegi labori õppekäikudele tunnen vajakajäämisi oma loodusteaduslikes teadmistes. Arvan, et niisuguse ajaloo, arheoloogia, loodusteaduste ja paljude teiste teadusharude teadmisi ja meetodeid lõimiva õppe võiks spetsialistid Eesti õpetajatele peagi pakkuda.

Kokkuvõtteks saab öelda, et arheoloog on renessansiajastu inimene, tal peavad olema väga laialdased teadmised nii Humaniora’st kui ka Naturalia’st. Õnneks saab ta saata osa proove  laboritesse ja tihe koostöö teiste teadusharudega mitmekesistab arheoloogiast saadavat infot. Arheoloogia on interdistsiplinaarne nii teaduses kui ka koolitunnis. Arheoloogia kaudu püüan ja soovitan lõimida erinevaid õppeaineid: nii religiooni, filosoofiat ja muusikat kui ka loomulikult keemiat, geograafiat, füüsikat ja bioloogiat. Siiani on niisuguse seoste mitmekesisusega õnnestunud õpilastel silmad tihtilugu särama panna, loodan, et see õnnestub edaspidigi.

D. Henson 2012, Doing archeology. A subject guide for students“
M. Tõrv 2014, 5. „Eksponaadi loomine“ Horisont.
Lõuna Eesti pärimusportaal 

Loo autor on  Tartu Tamme Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Liia Vijand. Foto: Koolielu arhiiv.

Samal teemal:

• Ühe minuti loeng: mida sõid inimesed 3000 aastat tagasi?
• Arheoloogid otsivad viise koolitundi pääsemiseks
• Mis tunnis võiks rääkida Struve kaarest?