Allar Veelmaa saatuse otsustas legendaarne matemaatikaõpetaja


Avaldaja:Kristi Semidor09. November 2010

Allar Veelmaa on aktiivne õppematerjalide looja ning jagab oma loodud materjale hea meelega kolleegidega. Edu saatis Veelmaad ka Koolielu õppematerjalide konkursil „Täna samm, homme teine“, mille žürii otsustas tema töö „9. klassi matemaatikakursuse kordamine SMART-tahvli materjalide abil“ hinnata esimese koha ja 20 000 krooni vääriliseks. Vestlesime Allar Veelmaaga õpetajaks olemisest, matemaatikast ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiast.

Miks tahate olla õpetaja?
Kõikidest lastest ei saa suuri teadlasi ja veel vähem matemaatikuid. Minu ülesanne õpetajana polegi noortest inimestest vormida pisikesi ja suuri matemaatikuid, kuid eluks vajalikud põhitõed tuleb kõigil selgeks saada. Kuidas seda teha nii, et matemaatika ei muutuks lapsele vastikuks, selles ongi õpetajatöö võlu.
Õpetajaameti juures köidab mind töö loomingulisus. Pole kaht sarnast päeva, aastatest kõnelemata. Rõõmu teeb see, kui laps hakkab aru saama asjadest, mis tema jaoks nii müstilised tundusid. Vahel võtab see päris kaua aega ja nii mõnigi kord ei piisa ainult koolitundidest. Õpetajatöö on juba kord selline, et mõnele lapsele tuleb otsida järjest keerukamaid ülesandeid, teisele aga väga pikalt seletada seda, miks aknaruudu mõõdud tuleb võtta millimeetri täpsusega. 
 
Kuidas jõudsite matemaatikani?
Minu esimesed sammud sellel teel olid üsna okkalised. Mäletan, et teises klassis õppides koostasin ühe koolivihikutäie harjutusülesandeid oma koolikaaslastele. Õpetaja vaatas seda ja ütles, et paljusid ülesandeid ei saa lahendada. Tegelikult sai küll, kuid mõne ülesande vastuseks tuli negatiivne arv ja see õpetajale ei meeldinud. Oma tõsised esimesed „triibulised“ sain siis, kui läksin õppima Haapsalu I Keskkooli. Siin tuligi välja, mis vahe on ühel ja teisel õpetajal. Minu õpetajaks oli Haapsalus juba tema eluajal legendiks kujunenud Mati Kammiste. Tuli välja, et minu eelnevad teadmised ja oskused olid nii viletsad, et ma ei suutnud klassikaaslastega kuidagi ühele järjele jõuda. Kammiste vaatas mind ja vangutas pead. Tema lemmikväljendiks oli: “Vaadake, ega ma hinnete summat saa teile veerandiks panna, ehk mõtleme midagi välja.“ Mõtleski, otsis oma portfellist mõned raamatud ja soovitas neid uurida – ehk on kasu. Üks raamat oli Piskunovi „Diferentsiaal- ja integraalarvutus“, teisi kahjuks ei mäleta. Igatahes selle veerandi sain „kolme“, järgmised kaks juba „neljad“ ja eksami tegin „viie“ peale. Sellega oli minu saatus ka otsustatud. See, mida polnud ükski õpetaja suutnud 9 aastaga, tegi üks mees poole aastaga. Nii juba kord on, et õpetaja tõeline suurus avaldub tema tegudes, mõni teine oleks Mati Kammiste asemel käega löönud.
 
Mida märgistab Teie jaoks presidendi reaalainete eripreemia saamine?
Mina tõlgendan seda niiviisi, et preemia saab küll üks inimene (lihtsalt statuut näeb niiviisi ette), aga selle kaudu jagub tunnustust paljudele teistele, kellega koostööd on tehtud. Mul on heameel oma tänusõnad edasi anda paljudele tänastele ja endistele kolleegidele ja koostööpartneritele. Väga raske, et mitte öelda võimatu, oleks olnud seda kõike ilma nendeta saavutada, mida sel aastal presidendi reaalainete eripreemia vääriliseks peeti.
 
Poleks olnud Mati Kammistet, ei oleks ma matemaatika õpetaja. Kui Tõnu Tõnso poleks asutanud Mathema OÜ-d, oleks paljud Tõnuga koos kirjutatud raamatud jäänud ilmumata. Tänu Tiigrihüppe Sihtasutusele on mul olnud võimalus koostada mitmeid elektroonilisi õppematerjale ja nende koostamisse haarata ka oma õpilasi. Matemaatikaõpetajate üleriigilistel kokkusaamistel on korduvalt olnud võimalus üles astuda päevakohastel teemadel (uued õppematerjalid, õppekava, riigieksamid jms). EMS Koolimatemaatika Ühendus eesotsas Hele Kiiseli ja „Tiigrimatemaatiku“ Sirje Pihlapiga on „süüdi“ selles, et 2008. a. anti mulle Gerhard Rägo medal.
 
Ka keskkond, kus ja mille abil õpetada, on väga oluline. Loo koolis on sellest aru saadud ja endised koolijuhid Vello Varik ja Sirje Laansoo tegid kõik selleks, et võiksin oma klassi häbenemata seda tutvustada mistahes riigi matemaatikaõpetajale. Täna kooli juhtiv Ants Rebane on reaalainete õpetamise prioriteedi selgelt välja öelnud, seega söandan ka tulevikule julgemalt vastu minna.
 
Kokkuvõttes tahan öelda, et presidendi reaalainete eripreemia ei ole minu jaoks märk mingi etapi läbimisest, pigem tähendab see seda, et Loo koolis tehtud tööd on märgatud.   
 
Teie materjalid on kenasti internetiavarustest leitavad ja abiks paljudele. Kuidas ise sellesse suhtute, kas materjale on hea jagada? Kui sage jagaja olete näiteks Matemaatikaõpetajate virtuaalses kogukonnas, kuidas Teile istub virtuaalne koostöö?
Matemaatikaõpetajate virtuaalse kogukonna veebilehestik sündis tänu Laine Aluoja initsiatiivile. Mõned aastad tagasi ohverdasime Sirje Pihlapiga oma suvepuhkuse ja tegime algust Mottwikiga. Tänaseks on Matemaatikaõpetajate virtuaalse kogukonna veebilehte oluliselt edasi arendatud (lisandunud on ajaveebid,  programmi Wiris tutvustus jms, unustatud pole ka vene keelt kõnelevaid matemaatikaõpetajaid).
 
Õppematerjalide jagamisel on väga tähtis see, et ülespandud materjal oleks igati korrektne. Seepärast vaatame iga pakutud õppematerjali enne ülespanekut hoolega üle, et õpetaja, kes ühte või teist materjali kasutab, ei peaks hakkama vigu parandama.
 
Õppematerjalide jagamine, nagu seda http://mott.edu.ee-s tehakse, on igati tervitatav. Nii täidame need lüngad, mida ükski õpik teha ei saa. Selge on ka see, et üks õpetaja üksinda kõike teha ei jõua. Nii et kui kellelgi on arvuti kõvakettal mõni tema meelest hea õppematerjal, siis võib selle julgelt ühiskasutamiseks välja pakkuda.
 
Minu koostatud õppematerjalid on kõik Mottwikis kasutatavad. Seal on nad erinevate teemade juures, kunagi tegin oma veebilehe http://www.allarveelmaa.com, ka seal on minu koostatud materjalid üleval.
 
Igapäevaselt olete õpetaja rollis. Aga milliseks õppijaks ennast peate, millal midagi viimati õppisite?  
Viimane positiivne kogemus on matemaatikaõpetajate suvepäevadelt Värskas. Kui koos on 140 õpetajat üle Eesti, siis on võimatu, et uusi mõtteid ja ideid ei teki. Paljud asjad tuleb läbi mõelda ja siis otsustada, kas x koolis on ühte või teist ideed otstarbekas (võimalik) rakendada. Hämmastav on see, kui kiiresti arendatakse kõikvõimalikke tehnilisi vigureid, mille abil õpetamist elavamaks muuta. Olen siin solidaarne kolleegidega, kes ütlevad, et seda kõike on vaadata ilus (interaktiivsed tahvlid, tarkvara jms), aga kui koolidel raha pole, siis on hea, kui õpikuid ja kriiti osta saab.
 
Olete aktiivne konkurssidel osaleja – mis paneb Teid seda tegema, koolis ju niigi kiire ja päevad tööd täis?
Konkurssidest olen siis osa võtnud, kui mul on mõni realiseerimata idee ja matemaatika tegemiseks sobiv keskkond. Halb on siis, kui 90% ajast kulub tehniliste probleemide lahendamisele. Õnneks on matemaatika tegemiseks olemas ka mõistlikke töökeskkondi – näiteks eXe.
 
Õige see on, et konkursitööd saavad tehtud hilistel õhtutundidel, aga see aeg ongi mõtlemiseks ja töötegemiseks kõige sobivam aeg – ümberringi vaikus ja keegi ei sega.
 
Kuidas Teile tundub, kas kaasaegset tehnoloogiat ja tavapärast koolikultuuri on võimalik omavahel mõistlikult ühendada, arvestades kui aeglaselt haridusparadigma muutub?
On ikka, aga siin sõltub väga palju õpetajast. Kui ta lepib kriidi ja tahvliga ning arvab, et sellest piisab, siis ei muutu midagi. Õpetaja on just see inimene, kes peab vahel ka koolijuhile selgeks tegema, miks ühte või teist asja vaja on. Päris selge on, et 21. sajandi alguses 19. sajandi meetoditega enam õpetada pole eriti mõistlik. Tiigrihüppe Sihtasutuse toel on saanud korraldada matemaatikaõpetajatele väga palju kursusi, kuidas uued ideed reaalselt rakenduvad, eks see sõltub ikka õpetajast ja kooli võimalustest. Kui arvuteid kasutatakse vaid e-kooli täitmiseks ja arvutiklass on muutunud mängupõrguks, siis mingist kaasaegsest õppest juttu olla ei saa. Minu meelest on kõige olulisem lapse arendamine, see, milliste meetodite ja vahenditega seda tehakse, ongi õpetaja professionaalsuse küsimus. 
 
Viimasel ajal räägime palju lugeritest, kas neid on võimalik Eesti koolis kasutusele võtta, millal see võiks juhtuda? Kuidas nende sisse võiks tekkida mõistlikku sisu, näiteks matemaatikas?
Lugerite teemal oli mul Tiigrihüppe Ideelaadal vestlus Sirje Pihlapiga. Rahva Raamat müüb neid hinnaga ca 3900 kr, mõnes arvutipoes on ka odavamaid saada. Ma ise olen selles suhtes ettevaatlik ja ootan, kuni lugereid veidi täiustatakse ja nende hind muutub taskukohaseks.
 
Kuna lugerit saab kasutada ka nii, et teksti loetakse ette (esialgu küll ainult inglise keeles), siis minu meelest saavad keeleõpetajad seda väga edukalt kasutada. E-õpikutest on meil juba pikka aega juttu olnud, tegudeni pole veel jõutud. Varem või hiljem jõuame selleni, et kooliõpikud on valdavalt e-kujul, see ei tähenda muidugi seda, et paberõpikud üldse ära kaoks. Probleem on siin selles, et erinevatel põhjustel pole e-raamat kõigile vastuvõetav.
 
Lugeri kasutamine matemaatikaõppes on tegelikult ääretult lihtne, sest üheks kasutatavaks failiformaadiks on pdf. E-raamatus on kõikvõimalike muudatuste tegemine väga lihtne, paberõpiku puhul kahjuks tuleb oodata järgmist trükki.
 
Lugeri kasutamine on koolis võimalik, ma näen hetkel vaid kahte takistust – hind peab olema koolile vastuvõetav, olemas peavad olema õppematerjalid, mida lugerisse laadida. Ma ei usu, et õpikute trükkimisest elatuvad kirjastused lahke pilguga lugerite kasutamisse vaatavad. Aga ehk ühendavad õpikute kirjutajad oma jõud ning leiavad võimaluse e-raamatute tegemiseks (autorihonoraride probleem peaks olema seadusandlikult lahendatav)...

PS. Järgmine õppematerjalide konkurss „Täna samm, homme teine II“ on alanud http://koolielu.ee/pg/info/readnews/49652

Küsis Kristi Kasper-Semidor
Lisatud 9. novembril 2010

Haridus- ja Noorteamet