Koolide loodud infosüsteemid on kasutajasõbralikud
Oma kooli töötajate loodud õppeinfosüsteeme tutvustasid Loo Keskkooli direktor Ants Rebane, Tartu Decartes’i Lütseumi sisevõrgu arendaja ja informaatikaõpetaja Tõnis Eelma ning Tallinna Inglise Kolledži direktor Toomas Kruusimägi. 

Koolide esindajad unistasid ühtsest süsteemist, kuhu sisenedes saab kätte kogu vajaliku info, kuna see on liidestatud kõigi vajalike andmebaasidega, unistuste infosüsteemi kasutajaliides peaks olema intuitiivne – nii lihtne, et iga inimene mõistab süsteemi kasutada, sisaldab vastavalt kooli vajadustele lisatavaid mooduleid jne.

Koolides loodud infosüsteemide plussiks peeti kiiret reageerimisvõimalust endale oluliste lisamoodulite loomisel, need on kasutajasõbralikud, sest on tehtud just koolirahva vajadusi arvestades. Miinuseks arvati amatöörlikku maiku, probleemiks võib olla ka oma kooli töötajate loodu jätkusuutlikkus, ainsa sisevõrgu arendaja ajapuudus. Kuna infosüsteem asub kooli serveris, pole lihtne seda huvilistele „edasi anda“ ehk serverist välja tõsta.

Koolitarga loomisel lähtuti ideoloogiast, kus kõik osalised saavad anda hinnanguid koolis toimuvale olulisimale protsessile ehk õpilaste tublimaks ja targemaks saamisele. Õpetaja hindab õpilast, õpilane hindab õpetajat, õpetajad omakorda saavad anda hinnangu juhtkonna tegemistele. Alates 4. klassist täidavad õpilased tagasiside küsitlusi, mille põhjal saab kool kokkuvõtteid, aga võib-olla ka personali puudutavaid otsuseid teha. Ants Rebane rõhutas, et ega siis õpetajate kohta käivas küsitluses pingereas tagumisi õpetajaid automaatselt lahti ei lasta. Koolitarka kasutab praegu kuus kooli.

Rebase hinnangul on õppeinfosüsteemi ehk elektroonilise asjaajamise juures oluline, et õpetajad oleksid selle kasutamiseks hästi ette valmistatud ning oskaksid lisaks andmete sisestamisele potentsiaalse süsteemi kõiki võimalusi kasutada (nt õppematerjalide kasutamine ja loomine jne).

Kuluaarides kõige täiuslikumaks peetava Tartu Descartes’i Lütseumi sisevõrgu looja Tõnis Eelma jäi selle kommentaari peale tagasihoidlikuks ning leidis, et kõige parem infosüsteem on hoopis Tartu Kutsehariduskeskusel, tema kooli süsteemi olevat vaja veel täiustada.

Descartes’i sisevõrk on e-kooli analoog. E-kooliga mitte liitumise algseks põhjuseks oli koolis kasutusel olev perioodideta õpe, kursuste algused ja lõpud erinevad ministeeriumi seatud veeranditest. Sisevõrgu arendamisel lähtuti kasutamise lihtsusest, bürokraatia vähendamisest, märksõnadeks olid ka läbipaistvus, koostöö ja info parem levik. Koostöö on Descartes’i õpetajate jaoks väga oluline, seetõttu on ka kõikide õpilaste hinded õpetajatele nähtavad. Algne „kõige integreerimise“ soov on vähenenud, kuna näiteks Tartu linnal on ühtne koolide dokumendihalduse süsteem, üht-teist muudki saab sisevõrku liidestada.

Oluliseks peab Eelma kooli sisevõrgu moodulitest hindamise ja hinnete statistika moodulit, veebipõhiseid küsitlusi nii õpilastele, õpetajatele kui ka lapsevanematele. Hetkel väga aktuaalne uurimistöö teema on nende koolis tähtis juba alates 1996. aastast. Uurimistöö moodulis on võimalik õpilasel tööd esitleda, olemas on teemapank, võimalik on leida töö hindaja, õpetaja ja juhendav õpetaja saavad arutleda töö üle. Sisevõrgus on veel õppematerjalide hoidla, valikkursuste moodul (gümnaasiumiõpilastele pakutakse välja 40 kursust, õpilased saavad oma eelistusi määrata, mille järgi lisatakse populaarsemad kursused tunniplaani), sotsiaalpäevikud (töövahend klassijuhatajale, sotsiaalpsühholoogile ja teistele asjaosalistele – nii näeb iga õpilase kohta, millal on temaga viimati tegeldud vm).

Ka praegu ei mõelda Tartu Decartesi’i Lütseumis e-kooliga liitumisele, pigem suunatakse jõud oma sisevõrgu edasiarendamisele. Tõnis Eelma arvates on aga raske alahinnata läbimurret, mille saavutas e-kool õpetajate arvutikasutuses ja kooli-lapsevanema suhtluses. See, et e-koolil on alternatiive, on Eelma arvates väga tore.

Tallinna Inglise Kolledži direktor Toomas Kruusimägi tutvustas oma kooli Stuudiumit, millega saab tutvuda aadressil http://www.stuudium.com.

E-kool ei soovi muutuda mammutiks 
Lisaks räägiti seminaril e-kooli uuendustest, selgitati EHISe ja eKISi töötamise põhimõtteid.
Koolitööde ASi ehk e-kooli esindas Ene Lindemann, kelle sõnul soovisid koolid 2002. aastal administratiivset süsteemi, mis hõlbustaks infovahetust õpilaste ja lapsevanematega, korrastada kooli õppe- ja kasvatustöö alaseid dokumente, kergendada õpilaste arengu jälgimist. Viimane murranguline samm ei meeldinud, muidugi, õpilastele. E-kooli kasutajate arv kasvas kiiresti, paljud koolid olid „sunnitud“ selle lapsevanemate survel kasutusele võtma.

Ajal, mil kooli märksõnaks on koostöö, kool 2.0, õppimine ja õpetamine on muutunud, tuleb ka e-kooli kasutajatele pakkuda lisavõimalusi. Plaanid on e-kooli arendamisel suured: e-kool hakkab toetama töökavade tegemist, ülesannete digikujul esitamist õpilaste poolt, täiendkoolituse planeerimist, õpetaja töö analüüsi ja tagasisidet, õpilase individuaalse õppekava loomist, õpilase pädevustõendite kogumist ja esitamist, tegeldakse õppematerjalide hoidla arendamisega jpm.

Ene Lindemann ütles, et e-kool ei soovi muutuda mammutiks, mis kõigega natuke ja kehvasti tegeleb. Lindemann tegi ettepaneku kokku leppida, kuidas omavahel paremini infot jagada, nõuded selgeks vaielda ning kutsus üles kõiki osapooli, kes koolide õppeinfosüsteemiga tegeleda võiks, mugavustsoonist väljuma. 

Eesti Hariduse Infosüsteemi esindaja Margus Kärneri sõnul tingis EHISe loomise see, et erinevates registrites asuvaid andmeid polnud enam võimalik kokku panna, tekkis vajadus ühtse süsteemi järele. Tänaseks on EHISega liitunud 2000 asutust, kasutajaid on 5000. Andmeid on kogutud viis aastat, mis annab juba päris hea ülevaate näiteks õpilase õppeteest. Andmeid leiab õppurite, õpetajate, koolide, õppekavade/koolituslubade, lõpudokumentide, alaealiste komisjoni ja nõustamiskomisjoni otsuste kohta, alates alusharidusest kuni kõrghariduseni, lisaks huvi- ja täiskasvanuharidus (moodulid lasteaiast kuni täiendkoolituseni). Partnerid on pangad, töötukassa, sotsiaalkindlustusamet, riigieksamite andmebaas, kaitseressursside amet, rahvastikuregister jne.  Teenused näiteks ID-pilet, haigekassa, SAIS jms. Uuendustena on tulemas isikukaart http://eesti.ee registris, lõpudokumentide plankide haldus jms.

Eesti koolide haldamise infosüsteemist ehk eKISist rääkis Webware esindaja Klemens-Augustinus Kasemaa. eKIS loodi kooli igapäevaste haldustoimingute hõlbustamiseks. Peamiseks mooduliks on dokumendihaldus, lisaks on finantsarvestuse, koolitöö, personalihalduse, raamatukogu, varahalduse, vastuvõtu moodulid. Andmed on ja jäävad asutuse omandusse, keegi teine ei käi neid vaatamas ega muutmas, samas on võimalik andmeid ka avalikustada. eKIS sobib mistahes haridusasutusele, selle kasutamine on tasuta. Liitunud on 569 asutust, neist aktiivselt tegutsevad 230. Tallinna linn kasutab eKISi täies mahus (ka lasteaiad).

Andmetest oleks kasu kõigil 
Infosüsteemide esitlustele järgnenud paneeldiskussioonis kippusid nii mõnedki saalis viibinutest esialgu e-kooli sügisesel ilmnenud tõrgete osas aru pärima, kuid siis õnnestus jõuda ka põhiküsimuseni – kuidas minna koos edasi. Paneelis osalesid Tõnis Eelma, Ants Rebane, Toomas Kruusimägi, e-kooli esindajana Sten Soosaar, Margus Kärner ning Klemens-Augustinus Kasemaa.

Andmeid on vaja, sellega olid kõik osapooled nõus. Eelma sõnul ei maksa õpetajatel arvata, et tagasiside küsitluste eesmärk oleks kellegi järele nuhkimine. „Nende andmete põhjal saavad õpetajad oma töö kohta olulisi järeldusi teha.“ Saalist leiti, et andmetest peab ka kasu olema sellel, kes neid sisestab. Praegu kipub olema nii, et andmeid sisestad pidevalt, aga tagasi saad neid valikuliselt.

Eelma arvates ootavad koolid, et õppeinfo standardi loomisel võtaks riik initsiatiivi ja vastutuse. Näiteks, kui õpilane liigub koolist kooli, saaks tema andmed „kaasa anda“. Muidugi, kuna andmete hulk on metsik, pole see kõik, mõistagi, odav.

Ühtseid standardeid on vaja, nõustuti. Aga kust need peaksid tulema, kes peaks kellega kokku leppima, kes teeb reeglid? Kes on tellija? Koolid teavad ise väga hästi oma vajadusi, riik kooli kohta mitte nii täpselt.

Ene Lindemanni sõnul pole koolil vaja ühte üldist infosüsteemi, sest koolid on erinevad. Pigem on vaja ühte keskset kohta, kus koolid saavad oma andmeid hoida, ülejäänu saab liidestada. Näiteks kui kool ei soovi sellest ühtsest süsteemist raamatukoguteenust, siis pole tema jaoks see „ikoon“ ka nähtav.

Hinnanguliselt 70% õppeinfosüsteemide turust omab hetkel e-kool. Paneelis osalejad leidsid, et ega sellele turule enam palju pakkujaid ei mahu.

Seminaripäeva võttis kokku Kiili Gümnaasiumi Teabekeskuse juhataja Kersti Varblane, kes leidis, et infosüsteemide puhul on oluline märksõna paindlikkus – nii süsteemi kui ka inimeste paindlikkus – kui inimesed saavad omavahel kokkuleppele, saab muugi paika. Lähtuvalt erinevatest vajadustest tuleb otsustada, mida edasi teha.

Kool peaks saama edaspidigi otsustada, milliseid mooduleid valib, kelle teenust ostab.
Riik omakorda loob standardid, liidesed – see tuleb täpsemalt koos infosüsteemide omanikega ministeeriumis paika panna.

Ideaalis avaneks hommikul tööd alustaval koolijuhil arvutiekraanilt pilt, kust ta näeb kes parasjagu kusagil on, mis koolis toimub. Ka muud osapooled saavad kätte just neile vajaliku info.

Sel korral ei jõutud küll täpsemalt ära kirjeldada, mida kool vajab, küll aga said kohalviibijad tutvuda erinevate õppeinfosüsteemide lahendustega – ideid enda kooli sisevõrgu arendamiseks või mõtte, kelle infosüsteemiga liituda võiks.

Kiilis kuulas Kristi Semidor 
Koolielu
Lisatud 24. jaanuaril 2011