Lühikokkuvõttest laureaaatide kohta võib lugeda: „Lea Maiberg on eesti keele õpetaja, kes on õpetanud eesti keelt vene õppekeelega lasteasutuses, tutvustades eesti kultuuri, kirjandust, muusikat, rahvakombeid, sümboolikat üritustel ja pidudel. Lea Maiberg on tutvustanud eesti keele õpet ja lasteaia tööd ajakirjanduses, on kirjutanud internetikeskkonna http://mudila.lastekas.ee leheküljele stsenaariume ja on mitme vene õppekeelega lasteaedade eesti keele õppematerjali kaasautor. Ta tegeleb erivajadustega lastega individuaalselt, peab tähtsaks toetada nii nõrgemate võimetega kui ka andekate laste suunamist ja huvi hoidmist.“

Kas tunnustus tuli teile üllatusena?

Lea Maiberg: „Jah. Minu kandidatuuri esitas lasteaia juhataja Marina Blitsõna, mina ei teadnud midagi. Juhataja sai ka esimesena teada, oli nii õnnelik: „Ma võitsin, ma võitsin!“ Tema tundis esialgu suuremat rõõmu. Minu jaoks oli see tõeline üllatus. Loomulikult on tegu suure tunnustusega, pikkamööda jõuab kohale. Eestlane ei kiida, ei rõõmusta kõva häälega, pigem vaikselt ja pikalt.“

Olete kogu aeg õpetanud lasteaias?

„Ei ole. Lõpetasin Tallinna Pedagoogilise Instituudi, teine lend, kes lõpetas eriala eesti keel ja kirjandus muukeelsetele koolidele. Mind suunati Loksa 2. Keskkooli, töötasin kaks aastat, siis jäin lastega koju. Olen korralik ema, kes on iga oma lapsega olnud kaks pool, kolm aastat kodus. Vahepeal töötasin ühes maapiirkonna lasteaias juhatajana. Aga siis kolisime Tallinna, läksin gümnaasiumisse õpetajaks. Noorema lapsega tekkis probleem, pidin hommikul väga vara välja minema, tema oli tänu sellele lasteaias esimene ja nuttis tundide kaupa. Kasvatajad ütlesid, et nii ei saa. Mina andsin siis koolis lahkumisavalduse ja tulin ära. Helistasin haridusoskaonda, ütlesin, kes ma olen, ja et mul on vaja tööd Mustamäel. Esimene inimene, kes helistas, oli meie praegune lasteaiajuhataja. Olin kohe nõus, tulin tööle.“

Aeg muudab teadmised tarkuseks

Kas kontarst õpetamise vahel koolis ja lasteaias on väga suur?

Lea Maiberg: „Tegelikult õpetamine on õpetamine. Õpetamisega on nagu söötmisega – me ei saa lõputult sööta ega süüa. Me peame vahepeal seedima ja mõnu tundma asjast. Õppimisega on sama, me peame andma aega, et teadmised muutuksid tarkuseks.“

Kui vanalt hakkavad lapsed lasteaias eesti keelt õppima?

„Alates kolmandast eluaastast. Nii näeb õppekava ette.“

Mida õpetatakse kolmeaastasele lapsele?

Siinkohal näitab Lea Maiberg piltlikult ette: „Käed, jalad, tantsime kõik lapaduud… Lapsel ei ole mitte mingit probleemi keele õppimisega. Kui tema tahab siia tulla, mängida, kui ta tahab seda mänguasja sealt akna pealt, siis ta ütleb: “Lea, anna…“.  Sest kui ta ei ütle, siis mina ei saa ju aru, mida ta tahab,“ kõlab muigel vastus.

Suhtletegi ainult eesti keeles, ka kolmeaastaste lastega?

„Põhimõtteliselt küll. Ainult kui ma võtan mingi materjali, ja näen, et laps tõesti ei saa aru, siis ma tõlgin. Väljendid, millest lapsel ei olegi võimalik oma teadmiste baasil aru saada, siis neid ma ka tõlgin. Suuremate lastega samamoodi. Sõnavara suureneb, laused muutuvad pikemaks… Kuna meil on kaks-kolm korda nädalas eesti keele tund, ja enamus kusagil mujal eesti keeles ei suhtle, siis see keelepraktika ongi siin. Mina olengi nende jaoks see eesti keel, see Eestimaa. Kuidas nemad minusse suhtuvad, siit tuleb ka suhtumine tervesse ühiskonda. Sellel aastal on mul ainult üks laps olnud, kes on öelnud, et Eesti on ilus riik, mille pealinn on Moskva. Üheksa aastat tagasi oli neid tunduvalt rohkem.“

Lasteaias pead tajuma iga liigutust

Tähekese lasteaias on üksnes vene perekondade lapsed?

Lea Maiberg: „Vene perede lapsed, on mõned inglise kodukeelega lapsed, aga näiteks on ka eesti perekond, kes toob juba oma teise lapse venekeelsesse lasteaeda, et laps õpiks vene keelt. Loodan, et asi selles suunas muutuks. Me ei oska enam vene keelt, aga suur Venemaa on meie naaber alati.

Puhtalt lasteaias töötan neljandat aastat, enne käisin paralleelselt ka koolis tunde andmas. Mis on koolis kergem – nad on suured inimesed, kes mõtlevad. Lasteaias pead tajuma iga liigutust, sa pead neid kogu aeg jälgima. Sa vastutad nende elu ja tervise eest. Koolis seda vastutust nii otseselt ei tunneta: poiss hilineb, no siis hilineb. Ise peab teadma. Siin on lastevanemate ees väga suur vastutus. Tähtis on lapsevanemad enda poole saada, nende usaldus võita, et nad saaksid aru: see, mida teeme, on hea.“

Kas on ka tõrkeid olnud, et miks minu laps peab eesti keelt õppima?

Lea Maiberg: „Seda ei ole mitte kunagi olnud. Esimestel aastatel tuli üks ema, kelle laps oli nelja või viie aastane, ja oli pahane, et  juba kolmandat kuud käib laps eesti keele tunnis ja absoluutselt ei räägi. Ema vestles minuga vene keeles. Küsisin, miks ta vene keeles räägib. Ema vastas, et neil oli koolis nõrk eesti keele õpetaja, ei saanud kooli lõpuks keelt selgeks. Ütlesin siis, et teie laps õpib eesti keelt alles kolmandat kuud, kaks korda nädalas kakskümmend minutit, ja juba küsite, miks ta ei tõlgi juriidilisi tekste? Lastevanemate ootused on tihti liiga suured, ja kui seda endale ei teadvusta, tekibki tunne, et ma peaksin vabandama. Tegelikult ei pea õpetaja vabandama selle pärast, et rohkem ei ole võimalik. Ja rohkem ei ole sellele lapsele vaja. Me ei saa tema pead lõhki ajada tarkustega, mida ta elus ei kasuta. Õnneks on lapsevanemaid, kes oma lapsele mängulist ja arendavat lapsepõlve soovivad, rohkem, ja nendega on ka väga meeldiv koostöö."

Kas lasteaiast lastega saadav kogemus on ainult positiivne?

„Positiivne on, et lapsed tahavad siia tulla. Kui nad mind näevad, siis küsivad, millal me tundi tuleme. Mul on 6-7 last individuaalõppel, kes on teistest natuke nõrgemad või andekamad. Tarka last tuleb juba praegu toetada ja anda talle materjali, milleks ta võimeline on. Kui nemad minu juurde tulevad, siis nad on õnnelikud, et saavad üksinda tunnis olla, omaette. Aga on ka asju, kus pead tunnistama, et sa ei suuda maailma parandada. Näiteks peredest tulevad probleemid, kui lapsele on kõik lubatud. Isegi kui vanem saab aru, et see, mis laps teeb, ei ole hea ja ilus, ta ikkagi kaitseb oma last. On ka  selliseid probleeme, kus lapsevanem ei taha aru saada, et võiks midagi teisiti teha. Näiteks minna lapsega arsti juurde.“

Kas õpetate lapsi eesti keeles rääkima või kirjutama ka?

„Rõhk on suulisel keelel. Lugemine on ju tehnika, need, kes on lugemise vene keeles selgeks saanud, hakkavad kohe lugema ka eesti keeles. Kirjutamisega samamoodi. Tähtis on, et see aeg, mil nad minu juures on, nende suu liiguks ja nad räägivad eesti keeles. Vähestel on mujal võimalust seda teha.“

Õppematerjalide tegemine aitab vormis hoida

Millal jõudsite õppematerjalide tegemise juurde?

Lea Maiberg: „Kui mind suunati Loksa gümnaasiumisse tööle. Esimene õpik, mille kaasaautor olen, ilmus 16 või 17 aastat tagasi, algklasside õpik. Mul on vedanud, ma saan teha seda, mis mulle meeldib. Saan kõik need asjad, mida mõtleme õpikusse panna, siin läbi proovida. Kui ülesanne ei sobi, ei lähe ka õpikusse. Võõrkeeleõpetajal on alati see probleem - oled lasteaias, põhikoolis või gümnaasiumis - et teema on alati ahtam kui keel ise.  Ei võta ju gümnaasiumis läbi kogu võõrkeelset kirjandust! Nii jääb materjal minu jaoks natuke vaeseks. Õppematerjalide tegemine, loengute pidamine, seminaride korraldamine aitab ennast vormis hoida.“

Palun mõned näited suurepärastest õppematerjalidest, millega ise ka rahul olete?

„Kõik teeme nii hästi kui antud momendil suudame. Ikka projektist projekti, ühe asja lõpetamine toob järgmise vajaduse esile. Viimatine õppematerjal on „Lauldes on õppimine tore“. See on üles ehitatud 80-le laulule, sissejuhatus on raamatus eesti ja vene keeles. Lisatud on selgitused, missugust sõnavara antud laulu juures kasutada, missugust mängu; on noodid, ja CD-plaadid nii fonogrammi kui laulu endaga. Muusikas on muudetud rütme vastavalt sellele, missugused välted eesti keeles on. Muusika on nn keelestatud. Lauludega tegelesid Priit Pajusaar ja Margarita Raun, mina ja Natalja Lunjova olime tekstide ja metoodilise juhendiga tegevad. Suurt abi ja nõu andsid toimetajad Leelo Kingisepp ja kogu projekti vedaja Ave Härsing. Neid laule on hea kuulata ka eesti lastel, väga ilusas, selges ja puhtas eesti keeles. Kui laps ei ole eesti keskkonnas, ja ta õpetajal juhtub ka kehvem eesti keel olema, siis saab plaadi pealt kuulata selget eesti keelt. On neli plaati vastavalt aasta-aegadele. Juurde kuulub pildiseeriate komplekt. Me ei taha tõlkida, vaid näitame laulu juurde pilte, seletame, siis saab laps ise aru, millest laul räägib. Ühtlasi õpib jutustamist, vaatlemist, võrdlemist. See õppematerjal jaotati vene õppekeelega lasteaedadele tasuta.

Me tihtipeale õpetame. Aga laseme lapsel mängida, ta õpib ise. Kui ta midagi juba teab, siis tuleb tema teadmine võimalikult paljudesse situatsioonidesse suunata. Lapse jaoks „pilt“ ja „pildid“ on kaks erinevat sõna, ta ei mõtle, et teine on grammatiline vorm. Ei tunneta seda nii. Ta peab saama kasutada fraase võimalikult erinevates kohtades, et tekiks taju: ahhaa see on see sõna. Küsin lastelt: “Missugune ilm täna on, kas päike paistab?“ „ Jaa, päike paistab.“  „Mis värvi päike on?“ Lapse vastavad: „Päike paistab kollane.“ See on väikelapse puhul loomulik vastus, kuid õpetajana pean erinevate näidete ja küsimustega selgeks tegema, et „päike paistab” ei ole üks sõna.

Põhikoolis ja gümnaasiumis on eksamite taak. Kui numbrid on kehvad, loetakse õpetaja ka kehvaks. Siin mul niisugust asja ei ole. Seda rõõmu tunnen igal kevadel, et ma ei ole milleski süüdi.“

Kuna ajasime juttu enne vabariigi aastapäeva, siis küsisingi, kas lasteaias ka tähtpäeva peetakse?

Lea Maiberg: „Ikka. Vene lasteaias on pidu väga tähtis, iga pidu on tõeline sündmus. Ja meie pidu ei ole see, et seisame kõrvuti, valged pluusid seljas. Eesti keelt õpitakse kaheksas rühmas, kõik ei mahugi korraga saali, tuleb mitu pidu. Me räägime, et see sünnipäev on meie kõikide sünnipäev, sest meieta ei ole ühtegi maad ega riiki. Et laps saaks aru, et tema on osa sellest maast, ükskõik, kus maal ta siis elab.“