„Kunstiga olen kokku puutunud sünnist saati. Mu ema on tekstiilikunstnik, isa on ehtekunstnik. Esimest korda torgati mulle pliiats kätte, kui olin veel imik, peod olid rusikas. Nad on rääkinud, et võtsid suure paberi, panid mind sinna keskele koos pliiatsiga, ja siis ma tegin igasse nurka surra-murra. Roomasin ringi, kõndida ei osanud, aga juba joonistasin. Süvendatult hakkasin kunsti õppima kuuendas klassis, hakkasin kooli kõrvalt käima kunstikoolis, enne seda olid huvialaringid – meisterdamine, õmblemine, savitöö.“

Kas eelistad mingit kunstistiili?

„Olen tegelenud nukkude tegemisega. Eksperimenta! töö on ka nukk-skulptuur. Edasi plaanin minna moekunsti ja rõivadisainiga.“

Kui öeldakse, et tegin nuku, tuleb esimesena silme ette kohe kaltsunukk…

„No eks ma nendest alustasin. Väiksena veetsin Saaremal vanaema juures suved, seal võtsin kaltsukoti ja hakkasin linnukesi, loomakesi kokku õmblema.“

Tavaliselt ikka õmmeldakse nukkudele riideid?

„Mul oli hästi palju Barbie-nukke, vanaemaga koos õmblesime neile riideid ka. Mul on hästi-hästi palju Barbie riideid alles, Barbied on alles ka, ilmselt kuskil suures kastis kodus. Ja kudumise õppisin ka nukkudele riiete tegemise käigus selgeks. Vanaema õpetas, kuidas nukule kampsunit ja salli kududa. Nüüd olen kudumise unustanud, heegeldan rohkem.“

Kas endale ka õmbled riided selga?

„Algusest lõpuni väga vähe, aga ma ostan kaltsukatest mingeid rõivaid ja teen need ümber, muudan isikupärasemaks. Seda ma küll teen.“

Õpid kunstikallakuga klassis. Kuidas on lood maalimise, akvarelliga?

„Mulle meeldivad mõlemad. Maalimisega tegelen küll ainult nii palju kui koolis vaja, aga akvarell meeldib mulle õudselt. Ma maalin teega. Jõudsin selleni, kui ükskord oli toas palju poolikuid teetopse, ma ei viitsinud neid alumisele korrusele viia. Hakkasin proovima nende värvidega, mis nad paberil teevad.“

Täiesti tavalise joogiteega, selle vedelikuga? Pruun tee, roheline tee, punane tee?

„Täiesti tavalise teega, erinevate värvidega. Näiteks avastasin, et täiesti punane hibiski tee, kui selle paned paberile, läheb see helesiniseks.“

See on ju peaaegu nagu akvarell…

„Jah, põhimõtteliselt ongi. Lihtsalt värvid on heledamad. Aga akvarell mulle väga meeldib. Kui teen moejooniseid, teena ka akvarelliga.“

Äkki oled teadaolevalt esimene inimene, kes teega joonistab?

„Vaevalt,“ arvab Diana. Küsimusele, kas teega joonistamine käib siis moodsa kunsti alla, vastab Diana naerdes, et põhiliselt käib see selle alla, et ta on lihtsalt laisavõitu ja ei viitsi teetasse ära viia.

Ütlesid, et ema on tekstiilikunstnik ja isa on ehtekunstnik. Kas vanemate elukutse on ka sind mõjutanud?

„Vanemad naeravad praegu natuke, ma teen kunstiklassi lõputööd, see on metallist heegeldatud kleit. Seal on kaks asja kokku pandud, tekstiilikunstniku pool ja ehtekunstniku pool. Eks nad ikka mõjutavad, jah.“

Kuidas saab metalli heegeldada?

„Peenikest vasktraati. Seda on raskem heegeldada kui niiti, aga saab hakkama.“

Näpud peavad vastu?

„Jaa, täiesti, ei ole hullu.“

Kuidas sa Eksperimenta! juurde jõudsid?

„Kunstiõpetaja Margot Kask palus tunniülesandena teha E! jaoks ideekavandi. Ei osanud midagi välja mõelda, aga viimase 15 minutiga võtsin paberi ette, sinna peale tegin muna, sinna sisse hästi palju värvilisi vidinaid. Vikerkaari, puukesi, loomakesi. Ise veel naersin, et kui peaksin selle valmis tegema, siis elu sees ei viitsiks. Esitasin kavandi õpetajale, siis mõtlesin, et võiks ju Eksperimentale! ka kandideerida. Kirjutasin teksti juurde, saatsin ära, ja pääsesingi edasi.“

Eksperimenta! (lühendatult E!) on suunatud koolinoortele vanuses 14 kuni 19 eluaastat, aga ka kunstiõpetajatele ning kunstnikele. Esimene E! toimubki sel kevadel Tallinnas, Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi raames. Eksperimenta! näitust saab vaadata 26. aprillist 14. juunini Tallinnas Lauluväljaku ruumides ja välialal, Maarjamäe lossi I korrusel ning avalikus linnaruumis. Eksperimenta! toimumist toetab ka Tiigrihüppe Sihtasutus. 

Mingi mõte on tööl ikka ka, polnud ju lihtsalt niisama muna?

„Oli-oli. Algas kõik kritseldustest, aga kritseldused arenesid mõtteks. See on justkui maailma alguse muna, mille sisse on kontsentreerituna pandud kõik, mis meie ümber on.

Kuju on umbes 40 cm kõrge, natuke muretsen sellepärast, kui ümber on kõik suured installatsioonid, ja siis selline pisike muna. Aga munal on substantsi sees, on juba niimoodi kokku pandud. Hästi palju oli selle töö juures improvisatsiooni. Alustasin sellest, et puhusin suure õhupalli täis, siis panin pabermassi, tegin pabermassist algse muna. Siis lõikasin muna pooleks, katsin autopahtliga, et oleks elastne, aga tugev. Ehitasin elu sinna sisse, kõik improviseeritud, mis hetkel kapist kätte juhtus. Lõpuks veelkord pahtel ja värv. Seal sees on kõike, pudelikorke ja vanu T-särke… Kõike ei näe, aga täiesti hämmastav, mida ma sinna panin, et muna püsti seisaks.

See on minu esimene avalik esinemine, aga ma ei pabista, on päris uhke tunne. Kõik nukud, mis ma teinud olen, seisavad kapi peal, pole õnnestunud oma loomingut seni demonstreerida. Kinkinud olen nukke küll.“

Ütlesid, et tuleviku oled sidunud moega. Mil kombel?

„On plaan minna Taani sellisesse kooli nagu TEKO. On olnud tahtmine minna välismaale õppima juba hästi hästi kaua. Mitte sellepärast, et Eestist ära saada – mulle väga meeldib Eestis. Eestis on hästi palju asju, mida muuta, paremaks teha, ja ma saan aru, et meie olemegi need inimesed, kes saavad seda teha. Aga tahan saada iseseisvamaks, kasvada suuremaks, näha maailma, avardada oma silmaringi. Ei tahaks jääda Eestisse lihtsalt sellepärast, et siin oleksin kodule lähemal. Tahan isiklikku ruumi laiendada.“

Kujutleme, et oledki juba moedisainer, kuidas seda ette kujutad, mida sa tulevikus teed? On sul oma firma, lähed Pariisi moemajja tööle?

„Ma ei näe seda ette, ma lähen vooluga kaasa. Usun, et kui hakkan asjaga süvitsi tegelema, siis tekib ka selgem arusaam, mida ma tegema hakkan, mida tegelikult teha tahan, mis tõmbab. Hetkel saan aru, et olen õigel teel, aga ma ei tea, kuhu see tee välja viib.“