Läbi seinte kunsti poole


Avaldaja:Madli Leikop23. Märts 2011

Kas olete kunagi mõelnud, missugune vaatepilt avaneks, kui suvalisel üheksakordsel paneelmajal esisein eemaldada? Ei ole? Aga Kati Saarits, Tallinna Pelgulinna Gümnaasiumi 12. klassi õpilane, on seda mõelnud ja ette kujutanud juba õige kaua. Nüüd saab kujutlusest taies – ruumiinstallatsioon näitusel Eksperimenta!

Kati Saarits ütleb, et seni pole ta ühelgi näitusel väljaspool kooli esinenud. Eksperimenta! (lühendatult E!) on tema esimene avalik esinemine, ja tema enda sõnul on see näitus ikka suur küll…

Kuidas E! juurde sattusid?

„Kooli kaudu. Oli ülesanne mõelda ruumi kontsepstiooni peale ja esitada oma nägemus.“

Koolinoorte kaasaegse kunsti triennaal Eksperimenta! on rahvusvaheline kunstiharidusprojekt, mis on suunatud noortele vanuses 14 kuni 19 eluaastat. Eksperimental! on kolm osa: triennaali näitus, IDEElaboratoorium ehk kunstiharidusprogramm parimate praktikate kogumiseks ja jagamiseks ning kunstikoolide ja kunstikeskuste võrgustik. Eksperimenta! peateema on “Ruum”, nii füüsiline kui vaimne ja virtuaalne ruum. Eksperimenta! näitust saab vaadata 26. aprillist 14. juunini Tallinnas Lauluväljaku ruumides ja välialal, Maarjamäe lossi I korrusel ning avalikus linnaruumis.

Olen näinud sinu töö kavandit, see on eluruumi plaan, kus on täpselt märgitud mööbli ja pisidetailide asukoht. Kas tõesti sead näituseruumi ülesse sisustatud korteri?

„See on põrandaplaan täies mõõdus, aga ilma seinteta. Ning jah, sinna tulevad füüsilised objektid: mööbel, detailid. Maha tulevad seinte joonised õiges paksuses, nagu tegelikult on, lihtsalt reaalselt ei ole seinu olemas. Aga mööbel on reaalne. Nii tulevad välja need vastuolud, mille peale inimesed ei mõtle, kui seinad on ees.

Seinad on eluruumis elementaarsed, me pole harjunudki n-ö seinteta mõtlema. Igal inimesel on oma isiklik ruum, ja ta ei käitu teatud viisil, kui keegi on talle nii lähedal nagu on (siinkohal viipab Kati käega kõrvallauas istujate poole - ML). Me ei hakka ju siin pesuväel tantsima või muud taolist! Aga kui panna 20 cm materjal meie vahele, teha seinad, teha kindlus, siis hakkavad inimesed oma pesa ehitama. Isegi tunnevad üksindust, ehkki neid lahutab teistest inimestest ainult 20 cm! Mina oma tööga tahangi panna inimesi selle peale mõtlema. Just paneelmajad, kus on väga palju inimesi, kus kõigil on oma kindlus ehitatud. Kui habras see tegelikult on! Ja samas kui harjunud me sellega oleme; oleme sündinud sellisesse maailma, kus igaühel on oma kindlus.“

Tehniliselt ja praktiliselt – nääpsuke tütarlaps ei hakka ometi mööblit näituseruumi kohale tassima?

„Mööbel on põhimõtteliselt olemas, lihtsalt tuleb kohale toimetada. Küll ma selle organiseerin!“

Kas mööblit valisid ka erilise pilguga või lihtsalt, et kui tool, siis tool?

„Seal on igale ruumile antud isikutunne sisse. Saab vaadata ja mõelda, kui erinevad inimesed elavad igal pool kõrvuti, lähestikku; ja kui erinevad on nende ruumid. Voodiga ruum sümboliseerib üksiku vanema naise magamistuba. Sinna tulevad sellised elemendid ja sümbolid, et tunnetad, milline inimene seal elab.“

Kust sa tead, kuidas elab üksik vanem naisterahvas?

„Mul on vanaema. Aga eks nad on jah natuke väljamõeldud tegelased. Samas olen käinud vanemate inimeste korterites, neil on korduvaid objekte, mida annab kasutada.“

Hmm, proteesid öökapil veeklaasis?

„No näiteks. Või kootud tekid.“

Mis inimtüüpe sinu näitusetööst veel leida võib?

„Üks inimtüüp on siis jah vanem naisterahvas, kes elab üksi, kes on sügavalt usklik. Seal on tema voodi ja öökapike ja siis tema n-ö püha kapp, kus peal on altar. Kohe seal kõrval elab lahutatud keskealine mees, vaataja näeb tema WC-d. Selle mehe elu, tema ajakirjad on kohe püha altari kõrval.  Kolmas, noore tüübi korter, jääb kohe vanainimese voodi taha. Seal korraldab noor tüüp oma olenguid, pidusid. Laual on näha viimase peo jäägid. Jälle sama teema - kuidas keegi magab oma kindlas ruumis ja teisel toimub sealsamas kõrval mida iganes. Need on üsna suured üldistused.“

Eeldaks, et sellise lähenemisega, filosoofiaga saab hakkama pigem küpses eas kunstnik…

„Mult on küsitud, et kas selle peale üldse on vaja mõelda? See on muidugi ka hea küsimus, aga minu jaoks on teema juba pikka aega olemas. Mind mõnes mõttes vaimustavad kõik need paneelmajad, mõte nendest karpidest, mis suurte majade sees on. Kõigile on ühesugune karp antud, aga kuivõrd isikupäraseks nad oma karbi teevad…“

Ise elad karpmajas?

„Kortermajas, aga mitte 9-korruselises. Kalamaja puitelamus.“

Kas sinu kunstiteosesse saab näitusekülastaja  sisse ka minna?

„Teibiga on piirjooned maha tõmmatud, eraldi on veel koridoriosa märgitud, ja on uksematid kõigi kolme korteri juures. Eks see on enda otsus, kas lähed läbi seina või uksest,“ muigab Kati kavalalt.

Taies võtab hulga ruumi?

„See ei tulegi otseselt näituseruumi, vaid kohvikuruumi. Mis aitab mõtet, ideed veelgi nähtavamaks muuta – inimesed söövad ümber ringi ja siis on kellegi kodu seal keskel. Oleks seinad ümber, oleks õhustik ja situatsioon täiesti tavaline. Moodsa kunsti värk pidi ju olema see, kui jätad küsimuse õhku, igaüks vastab ise, kuidas oskab. Aga põhimõtteliselt arvan, et inimesed tabavad selle teose mõtet.“

Huvialasid on Kati Saaritsal igasuguseid olnud, nüüd, 12. klassis, on ta rohkem vabaks võtnud, et saaks teha, mida tahab ja jääks rohkem aega kooliasjade jaoks. Muidu on ta huvialadega üsna seotud olnud: käis muusikakoolis, Arsise kellade koolis, natuke laulmist, natuke kitarri, siis tantsimas ja koolis laulukooris.

Missugune kunstistiil sulle kõige rohkem meeldib?

„Kõige rohkem meeldib maalida. Olen üsna tundeline, emotsionaalne inimene, sellega on kõige parem ennast väljendada. Meeldib ka fotograafia, filmikunst. Aga endale isiklikult on kõige lähem maalimine.“

Kas tulevik on kunstiga seotud?

„Kunsti poole kipub, aga ma ei taha täpselt rääkida, ei taha ära sõnuda.“

Ütleme siis, et proovid kunsti poole?

„Proovin kunsti poole.“