„Tegelikult peab kool enda jaoks kujundama tervikpildi. Meie nägemus on, et me ei saa uuele õppe- ja ainekavale üle minna ainult esimeses, neljandas, seitsmendas klassis või gümnaasiumis, kui me ei tea, mis nende lastega juhtub aasta-kahe pärast. Kui laps tuleb esimesse klassi, peab ju teada olema, mis ootab teda ees kolmandas klassis. Ja mis tuleb siis üheksa aasta pärast, missugused lapsed lõpuks koolist välja tulevad. Arvan, et õppekavas ongi hästi oluline dünaamilisus, et ma ikkagi kohendan seda, see on loomulik protsess.“

Mis seisus on Tallinna Reaalkool praegu oma õppekavadega, ainekavadega?

„Meie alustasime sügisel. Vaadates kogu töö mahukust, rääkimata sellest, et jooksvalt tuleb õppetööga nagunii tegeleda, alustasime klassidega 1.-9., alustasime ainekavadest. Põhieesmärk oli, et teeme sellise asja, millega ka reaalselt toimetame. Et me ei pane suurt ideaali riiulile seisma, vaid me ikka toimetamegi selle järgi. Leidsime, et väga oluline on ainete lõimitus, et me teame, mida teine aine teeb kõrval. Alustasime põhikoolist. Lähtudes riiklikust õppekavast vaatasid kõik üle oma ainekavad. Siis saime kokku risttabeli ehk jalgpalliväljaku, nagu ise nimetasime. Üle nädala kolmapäeviti kohtusid erinevate ainete inimesed ja rääkisid läbi, kus on kokkupuutepunktid. Kirja pandigi see, kus on reaalselt lõimingud. Kuna uus õppekava näeb ette ka projekte, siis panime kohe ka kirja ülekoolilised asjad, mida koos teeme. Siis liikusime edasi gümnaasiumisse, sama stsenaariumiga, erinevate alustega. Gümnaasium on kursustepõhine. Meil on kogemus ülikoolidega, kasutasime nende kursuste vorme, muidugi mugandasime ja muutsime natuke. Nii et meil on lõiminguprotsessid läbitud. Nüüd on töörühmad, kes tegutsevad põhikooli osas ja gümnaasiumi osas. Näiteks kuidas lahendada loovtööd, praktilist tööd, mis on täiesti uudne ka meie jaoks, just põhikoolis. Kui loovtööd võib teha seitsmendast kuni üheksanda klassini, siis on vaja ju kokku leppida, kas seda tehakse seitsmendas, kaheksandas või üheksandas klassis, millisena õpetajad loovtööd näevad, et see oleks ka teostatav. Viimasena jõuame oma protsessiga hindamise juurde. Juunis võtame kaks päeva, et teha kokkuvõtteid ning kindlasti ka augustis kaks päeva ühist tööd veel enne uue õppeaasta algust. Et siis sügisel esimeses, neljandas, seitsmendas ja kümnendas klassis liikuda uude õppekavasse."

Tundub, et koolidele on jäetud üsna vabad käed, kas kohati liigagi vabad?

„Kindlasti on oluline, et mul on oma mõtlemisvabadus. Samas, kui vaatame ainelist struktuuri põhikooli osas, siis seitsmendast üheksandani on see vabadus jäänud teatud osas väiksemaks, kuna tunnikoormust on üheksandas klassis vähendatud. Meie ise tunnetasime, et vabadust on tunduvalt rohkem kuni kuuenda klassini. Gümnaasiumi osas on tekkinud hoopis see oht, et vabadus on tore, aga kes on see gümnaasiumilõpetaja, kes astub uksest välja kolme aasta pärast ja läheb kõrgkooli? Mida ta oskab? Kas ülikoolid on valmis tõele näkku vaatama, mida on vabadus õppekavades kaasa toonud, millised üliõpilased nad saavad? Vabadus viib selleni kindlasti, et kõikide jaoks ühesugune õppekava tüviosa on suhteliselt väike, olulise osa moodustavad valikkursused, valikained. Teiseks - missugune on riiklik eksam (lõpetaja peab kohustuslikuna kolm sooritama)? Missugune on kooli eksam? Kuidas kool selle kokku paneb? Kes praegu astub kümnendasse klassi, peaks tegelikult teada saama, missugustel tingimustel ta lõpetab, aga täpselt seda öelda ei saa. Oleme nii palju sellest koolis rääkinud, see on tõsine koht. Kindlasti oleme sügiseks targemad kui praegu. Uurimistöö on näiteks meie jaoks lihtne, see on meil kümme aastat koolis olnud. Aga koolide jaoks, kes seda kunagi teinud ei ole, on see väga suur väljakutse!

Koos õppekava ja uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega on hästi palju sellist asja tulnud: „…ja  täpsustatud tingimused ja kord kirjeldatakse kooli õppekavas või sätestatakse kooli kodukorras…“ Siin peab nüüd koolil väga palju tarkust jaguma, et kõik vajalikud dokumendid koostada.

Kas 1. septembrist 2011 hakkab õpetaja siis täiesti teistmoodi tunde andma?

„Ei ta nüüd nii teistmoodi ei ole. Õppeprotsess ikka jätkub. Hindamise osas tuleb kindlasti muutusi, uus lähenemine – kujundav hindamine, mida seni teadlikult nii suures osas pole olnud. Kuidas seda mõtteviisi omaks võtta? Koolides, kus algkooli osas ei olnud ka praegu numbrilist hindamist (meilgi on seda rakendatud juba mitmetel aastatel 1.-2. klassis), on lihtsam. Aga tervikuna seda mõtteviisi sisse viia, esimesest kuuenda klassini, ei ole nii lihtne. Kuidas lapsevanem kujundavast hindamisest aru hakkab saama, on hoopis keerulisem küsimus. Oleme ju nii harjunud lapselt küsima, et mis hinde sa täna said. Nii et kaasaegsemat mõtteviisi tuleb rohkem, aga 360 kraadist pööret küll mitte.“

On palju räägitud sellest missugused on väikese kooli probleemid uuele õppekavale üleminekul. Aga suure kooli mured?

„Gümnaasiumiastmes meie jaoks kindlasti see, et meie kooli silt on Tallinna Reaalkool, meie põhisuund on reaalained, loodusained. Meil tekitab pingeid, et on kohustuslik sotsiaalainete õppesuund, kaheksa kursust. Koolis, kus on loodus- ja reaalainete suund niivõrd tugev, ei pea ma seda riiklikult ettenähtud mahus otstarbekaks. Linna oludes saab ju kooli valida, ei pea iga kool kolme suunda pakkuma. Valin kooli, kus on humanitaarsuund, või kus on reaalsuund, kus on sotsiaalsuund. See oleks kindlasti otstarbekam ja efektiivsem. Ja kool pakub seda suunda, mille jaoks on tal kompetents olemas. Enda jaoks oleme küll lahenduse välja mõelnud, reaal- ja loodussuund on ja jääb meie kooli tugevuseks.“

Kas uuendused nõuavad ka õpetajate kaadri suurendamist?

„See ongi keeruline küsimus. Valikainete hulk, mida nüüd peab pakkuma, on ju kokku kümneid. Tegin tabelit, sajani ei jõudnud, aga kümneid on küll. Meil pole ju hinnangut, kui palju see maksab tegelikult, kui avan ühe õpilasega kursuse? Kas hakata tegema koostööd kõrgkoolidega? Naaberkooliga? Avan ühe kursuse kolme aasta peale? Küsimusi on palju.“

Tooge palun üks näide, teoorias muidugi…

„Näiteks eesti keeles ja kirjanduses peab pakkuma kahte lisakursust. Kui tahan teha kursust „20. sajandi eesti kirjandus“, kas sinna üldse tekib soovijaid? Võib-olla tuleb ainult üks, ja siis ma pean selle talle avama. Meie oleme küll palunud oma aineõpetajatel välja pakkuda hästi reaalseid asju, et tõepoolest saaksime kursused avada.“

Kas tuleb probleeme ka õppekirjandusega?

„Kirjastused on väga kaua äraootaval seisukohal olnud. Kas pakkuda tulevikus elektroonilisi materjale, paberkandjal materjale, kui palju suudab kool osta, kas riik panustab juurde. Teatud osas on õppekirjandus tõsiselt vananenud. Gümnaasiumi osas anti geograafaiaõpikud viimati välja aastal 2003. Muidugi, tuumikteadmised on samad, saab kasutada, aga sellest hoolimata on vajadus uute õpikute järele suur. Ma väga entusiastlik ei ole, et sügiseks kõik uued õpikud olemas on.“

Tallinna Reaalkooli õppealajuhataja Ene Saarega vestles Madli Leikop.