Lennuk, see on kahtlemata masin, aga missugune tunnetamise tööriist*


Avaldaja:Kristi Semidor11. Aprill 2011

Mäletan oma õde väikesest peale kõigile kuulutamas, et tahab lenduriks saada. Mäletan ennast tahtmas samu asju, mida mu suur tark õdegi ning vanemate nõutuid nägusid. Nüüd aastaid hiljem viib õe tee igal hommikul Talllinna lennujuhtimistorni. Minu tee aga kevad-suvistel nädalavahetustel Ridali lennuväljale. Ja nii juba 24 suve järjest. Tartu Hiie kooli õpetaja Katrin Kisand jagab killukesi purilenduri elust.

Ridalis, linnulennult vaadatuna Võru ja Põlva vahel, asub väike murulennuväli koos mõne kõrvalhoone ja lennukiangaariga. Praegu ootavad angaarides kevadet ja suure lume sulamist kannatlikult purilennukid. Kuidas saada sellise aukartustäratava, esmapilgul kitsa ning maa peal kohmakana tunduva lennumasina täieõiguslikuks piloodiks?
 
Piloodile on tähtsad tervis, teadmised, kogemused ning muidugi huvi asja vastu.
Alustame tervisest. Esmalt peab Tallinnas lennundusmeditsiini keskuses läbima põhjaliku tervisekontrolli. Seda kinnitatakse tervisetõendiga, mis jääb ka edaspidi oluliseks dokumendiks õpilaslitsentsi, ning hiljem purilendurilitsentsi nõutamisel ja pikendamisel.

Loengud teemadel: aerodünaamika, lennukikonstruktsioon, lennundusraadioside, lennundusseadused ja -reeglid, meteoroloogia, navigatsioon, inimfaktor, võivad esialgu ehmatavana tunduda, kuid paralleelselt lennuõpingutega Ridali lennuväljal omandavad need kiiresti praktilise tähenduse, ning eksamid Tallinna lennuametis muutuvad ületatavaks. Peaasi, et endal jätkub huvi ja tahtmist.

Lennukoolitust viivad läbi samalt lennuväljalt sirgunud purilennuinstruktorid, kes kannatlikult alustavad õpilastega erinevate lennuharjutuste läbiviimist. Alguses lennatakse kahekohalise purilennukiga Blanik L-13 lennuväljaringe. Õpitakse otselendu, pööranguid ja maandumist. Peale umbes 30ne lennuväljaringi sooritamist ootavad õpilast juba iseseisvad lennud... ja unistused ühekohalistest „valgetest” purilennukitest nagu Jantar, Pirat, Lak-12.
 
Kui kohtate lendurit, kes ütleb, et ta nüüd oskab purilennukiga lennata, siis ärge uskuge teda. Purilennu teeb ammendamatuks ilm. Seda eriti meie kliimas, kus ilma kirjeldamiseks sobib vist kõige paremini sõna heitlik. Ilma mootorita purilennuk ise maa pealt õhku ei saa. Purilennuki viib slepis sobivale kõrgusele (300 - 600m) mootorlennuk, ning seejärel peab purilendur ise otsima tõusvaid õhuvoole.

Päikesepaistelise ilmaga soojendab päike maad. Õhk selle kohal soojeneb ja liigub üles. Kõrgemal soe õhk kondenseerub ja tekivad pilved. Purilendur peabki leidma üles need silmale nähtamatud „tõusvad õhusambad” ning nendes spiraalikujuliselt lennates kõrgust koguma. Enamasti on saavutatava kõrguse piiriks pilve alumine piir. Kuid kui oskused ja pädevused lubavad, siis on võimalik pilves kõrgust edasi koguda. Ja seda kõike ilma mootori abita.

Paraku pole maailmas kõik täiuslik. Kui õhk liigub üles, peab õhk ka kusagil alla tagasi liikuma. Sattudes sellisesse õhuvoolu, laugleb purilennuk kiiremini maa poole. Jah, nüüd kuluks küll mootor ära!
Kui purilennuk on lennuväljast kaugel, ning tagasi lennuväljale ei jõua, siis maandutakse tavalisele põllule ehk platsile, kust hiljem jällegi mootorlennuki slepis või spetsiaalses kärus purilennuk tagasi koju tuuakse.

Hea ilma korral võib õhus püsida mitmeid tunde (kuni aga lendur vastu peab või maised hädad alla ei aja) ja mööda Eestimaad purilennukiga „ringi jalutada”. Samas peab purilendur kogu aeg mõtlema, missugune on järgmine samm – järgmine pilv, lennusuund, tuulesuund, ilmaolude areng, sobiv lennukiirus, asukoht, läheduses olevad teised purilennukid, lennuväljad jne. Pidevalt peab paar sammu oma tegevusest ette mõtlema. Siiski ei maksa muretseda, sest jääb ka piisavalt aega nautida ülalt avanevat hingematvat vaadet ja suurepärast tunnet – lennumasin „kuulab” mu sõna.

Purilennundus sobib nii naistele kui ka meestele. Põhilisteks eeldusteks on ikka huvi ja valmisolek õppida. Ei saa mööda minna ka faktist, et purilend nõuab raha, mida rohkem kulub just lennuõpingute alguses. Aga see tasub end igati ära. Eriti kui eneselegi ootamatult silmapiiril kerkivad pilveräbalad südame kiiremini põksuma panevad. Kui pakid ennast rannas päevitamise asemel kitsasse lennukisse, ning tunde lennukikupli all higistad – siis tead, et seda tunnet ei vahetaks naljalt mitte millegi vastu.
               
Kõige sagedamini esitatavad küsimused ja vastused neile:
Kas olete alla kukkunud?
Ei.
Kas purilennukiga surmasõlme saab teha?
Saab teha.
Kui kaugele saab purilennukiga lennata?
Oleneb ilmast ja purilennuki aerodünaamilisest väärtusest. Purilennuk Blanik L-13 laugleb 1 km kõrguselt 28 km kaugusele.
Kui kiiresti purilennuk lendab?
Oleneb purilennukist. Näiteks Blaniku L-13 maksimaalne lubatud kiirus on 253 km/h.
Kui kõrgel olete ise purilennukiga käinud?
2750 m. Maailma kõrgusrekord ulatub 15 km ligi.
Kas olete langevarjuga hüpanud?
Purilennukist ei ole. Igaks juhuks on aga langevari lendamise ajal alati seljas.
Kas te kõrgust ei karda?
Kardan, aga lennukis mitte.
Kas tuulevaikse ilmaga saab lennata?
Saab. Tugev tuul pigem raskendab purilennukiga lendamist.
Kas vihmaga saab lennata?
Vihm muudab nähtavuse halvaks ja surub lennukit kiiremini maa poole. Samuti on väga ohtlik äikesega lennata.
Kas ka talvel saab purilennukiga lennata? Saab, aga väga külm on. Paksu lumega pannakse lennukile alla spetsiaalsed suusad.
Kui vanalt võiks alustada lennuõpinguid?
15-16-aastaselt. On ka inimesi, kes on alustanud õpinguid viiekümnendates eluaastates.

Video (autor Marek Tamme).
 
*/A. de Saint - Exupery/

Katrin Kisand, Tartu Hiie kooli õpetaja
Lisatud 11. aprillil 2011

Haridus- ja Noorteamet