
kevadveerand, Martin Sillaots, uurimuslik õpe, avastuslik õpe, koolielu veerandid... +kevadveerand, Martin Sillaots, uurimuslik õpe, avastuslik õpe, koolielu veerandid... +kevadveerand, Martin Sillaots, uurimuslik õpe, avastuslik õpe, koolielu veerandid, õppekava toetav veerand -
Kooli on tihti kritiseeritud, sest valdavalt vahendatakse ja kontrollitakse seal "valmis teadmisi", kuid koolivälises maailmas puudub meil võimalus lasta kellelgi teisel pakkuda meile materjale ja juhiseid, mida järgides saame oma tööülesanded täidetud. Me peame ise määratlema oma probleemid, planeerima sammud nende kõrvaldamiseks ning otsima juhiseid efektiivsemaks toimimiseks. Valmis eduvalemeid ei ole. Me peame need ise looma ja nende sobivust katsetama. Avastuslikust õppest kirjutab TLÜ teadur Martin Sillaots.
Oskus õppida, teadmisi korrastada
Koolis sellist iseavastamise ja katsetamise võimalust sageli ei pakuta. Õppekavad on täis kohustuslikke teemasid, aega katse-eksitus-meetodil õppimiseks napib. Riiklikel eksamitel kontrollitakse õpilase faktiteadmisi, mitte tema oskust neid fakte otsida ja rakendada. Nii peamegi iseseisva töötamise oskuse omandama kooli kõrvalt või pärast kooli.
Õnneks on hakatud aru saama, et üks olulisemaid oskusi, mida kool noorele inimesele eluteele kaasa võiks anda, on oskus õppida, oskus otsida informatsiooni ja seda enese sees teadmiseks korrastada. Seda on silmas peetud ka hiljuti jõustunud uues üldhariduskoolide riiklikus õppekavas. Lisaks sellele, et see kirjeldab ainete sisulisi teemasid, sisaldab riiklik õppekava ka üldisemaid pädevuste kirjeldusi, mille saavutamiseks jäetakse õpetajale mänguruumi. Oluliselt on suurenenud ka õppekava läbivate teemade hulk, mis võimaldab nende käsitlemist erinevates ainetes eraldi või neid aineid integreerides. Paljude teemade juures rõhutatakse, et õpetaja ülesanne on tutvustada õppetöö eesmärke ja raamistikku, kuid eesmärgile jõudmise peavad õpilased ise kavandama.
Õpetaja roll on muutumas valmis teadmiste vahendajast uute teadmiste otsimise ja loomise toetajaks. Iga muutus toob kaasa teadmatust ja ebakindlust. Paljudel õpetajatel ei ole veel selget ettekujutust, kuidas nad selles muutuvas rollis toimima peavad. Ühe idee, kuidas oma tööd muuta, saavad nad käesolevast artiklist.
Avastuslik õpe ja uuriv õpe
Avastuslikku õpet on nimetatud ka uurivaks õppeks (Progressive Inquiry). Õppetegevuse eesmärk on jõuda õpilase jaoks uute teadmisteni neid iseseisvalt avastades. Eesti keeles on levinud ka pisut sarnane, kuid teistsuguse tähendusega termin – uurimuslik õpe (Inquiry Learning). Erinevalt avastuslikust õppest on viimase puhul põhirõhk uute teadmiste avastamiseks ja nende tõepärasuse kontrollimiseks vajalike meetodite omandamine. Enamasti on avastuslik õpe perioodilist laadi tegevus – leitud teadmise tõepärasust katsetatakse ja kohendatakse vastavalt tagasiside tulemustele korduvalt. Uurimusliku õppe tegevus on enamasti lineaarne ja ühekordne. Isegi kui protsessi käigus jõuti väära tulemuseni, on õppetöö olnud edukas, sest selle käigus tutvuti ja rakendati mingit töömeetodit.
Avastuslik õpe koosneb järgmistest üldistest etappidest:
1. probleemse situatsiooni esitlemine
2. probleemi tuvastamine ja sõnastamine
3. lahenduste pakkumine
4. lahenduste hindamine
5. täiendava info kogumine ja esitamine
6. probleemi täpsustamine
Alustame probleemi tuvastamisest
Probleemse situatsiooni esitlemine on enamasti õpetaja tegevus. Pole oluline, millises formaadis ta seda teeb. Oluline on, et nähtu ja kuuldu ärgitaks õpiasi kaasa mõtlema ja küsimusi esitama. Esitlus võib olla suusõnaline, kuid õpilaste tähelepanu paremaks köitmiseks võib probleemset situatsiooni esitada video või animatsiooni formaadis. Digitaalset meediat kasutades on võimalik õpilastel seda uuesti korrata.
Probleemi tuvastamine on õpilaste ülesanne. Küsimused, mis probleemse situatsiooni esitlemise käigus tekkisid, arutletakse klassis üheskoos läbi. Õpetaja ei tohi probleemi tuvastamiseks küsimusi ette öelda. Oluline on, et õpilastel tekiks oskus probleeme leida. Kui õpetajale tundub, et õpilased sellega edukalt hakkama ei saa, siis võib ta neid vajadusel suunata. Enamasti on iga situatsioon seotud suurema hulga omavahel seotud probleemidega. Kõige olulisema kitsaskoha leidmiseks võib kasutada projektijuhtimises levinud probleemide analüüsimise meetodit. Näiteks koostada probleemi puu ja tuvastada juurprobleem. Eeldusel, et analüüs on korrektselt teostatud, siis likvideeriks põhiprobleemi kõrvaldamine ka sellest tulenevad probleemid.
Kui õpilased on põhiprobleemi sõnastanud, siis peavad nad pakkuma lahendusi probleemi kõrvaldamiseks või leevendamiseks. Iga eesmärgi saavutamiseks on tavaliselt rohkem kui üks võimalus. Õpilaste ülesandeks leida sobivaim lahendus. Ka siin on õpetaja rolliks õpilaste tegevuse toetamine, mitte parima lahenduse etteütlemine. Õpetaja pakub pigem viiteid allikatele, mis aitaksid õpilastel lahendusi leida.
Lahenduse sobivuse hindamine
Tsükli viimases faasis peavad õpilased hindama oma lahenduse sobivust ja headust. Esimese tegevusena peavad nad pakkuma kriteeriume hinnangu andmiseks. Teiseks kasutavad nad pakutud mõõdikuid oma lahenduse hindamiseks. Hinnangu andmine võib olla puht teoreetiline – uurides, kas seda probleemi on üritatud juba sarnasel moel lahendada. See võib olla ka praktiline – pakutud lahendust üritatakse simulatsiooni või eksperimendi käigus ellu viia. Ka siin on õpetaja roll pigem protsessi koordineeriv, kui teadmisi jagav.
Täiendava info kogumine on tegelikult juba sama tsükli teise ringi esimene faas. Ise probleeme analüüsides ja lahendusi pakkudes on tavaline, et pakutud lahendus ei likvideerinud probleemi või oli selle mõju oodatust erinev. Võisid tekkida ka uued probleemid. Õpilaste ülesanne on uurida, mis läks valesti. Seejärel täpsustatakse probleemset situatsiooni, täpsustatakse probleemi, pakutakse välja uusi lahendusi jne.
Näitlik õppetund
Järgnevalt üks konkreetne näide majandusõppe valdkonnast, kuidas avastuslik õpe välja võib näha. Üks olulistest teemadest, mida majandusaines käsitletakse on vaesus ja ebavõrdsus. Selle asemel, et õpilastele esitada majandusteadusest teada tõdesid, miks inimesed on ebavõrdsed ja mida ebavõrdsuse leevendamiseks teha, võib õpetaja esitleda materjali, kus ebavõrdsuse probleem eriti teravalt esile tuleb. Näiteks näidatakse katkendeid filmist „Tropa de Elite“, mis kirjeldab elu Rio de Janeiro slummides.
Õpetaja eesmärk on ärgitada õpilasi sõnastama nähtuga seotud probleeme. Enamasti on noored inimesed väga radikaalsed ja nad võivad öelda, et probleemiks on vaesed – süüdi on vaesed ise ja valitsus peab vaestest lahti saama. Seejärel võib õpetaja näidata samast filmist teist lõiku, mis demonstreerib, et vaestest lahtisaamine pole lahendus, vaid tekitab täiendavaid probleeme. Enne kui vaesed nälga surevad, võitlevad nad oma elu eest. Nende tegevus mõjutab ka kõiki teisi ühiskonnakihte. Enamasti pakuvad õpilased siis, et valituse kohustus on vaeseid toetada, tagada neile inimväärne elu. Ühtlasi saab arutleda teemade üle, miks inimesed on ebavõrdsed ja mis moel riik neid toetada saab. Kui õpilaste poolt pakutav toetuspaket kipub ebareaalselt suureks muutuma, võib õpetaja näidata videolõike sellest, mis juhtus Prantsusmaal, kui üritati reformida pensionisüsteemi. Lõpuks jõuavad õpilased optimaalse toetussüsteemi mudelini, mis tagab vähemvõimekatele inimestele inimväärse elu, kuid ei pärsi ka võimekamate edasipüüdlusi, säilitab riigis rahu ja jätkusuutlikkuse.
Avastusliku õppe suurim eelis on see, et ta õpetab õpilasi probleeme sõnastama ja nende lahendamiseks teadmisi omandama (enese jaoks looma). Selle puuduseks võib pidada suurt ajakulu.
Täiendavat lugemist:
1. Toomas Tenno "Uurimuslik õpe"
2. Margus Pedaste, Tago Sarapuu, Mario Mäeots "Uurimuslik õpe IKT abil"
Martin Sillaots, Tallinna Ülikooli Haridustehnoloogia Keskus
Lisatud 14. aprillil 2011



