Konverentsi eesmärk oli kokku tuua lastekirjanduse uurijad ja vahendajad nii meie naabermaadest kui kaugemalt, et keskenduda pildiraamatule. Arutleti, kuidas pildiraamatud on ajas muutunud ja milline koht võib neil olla hariduses. Üks konverentsipäev oli täielikult pühendatud tegevõpetajatele, kes esitlesid töötubades oma praktilisi kogemusi.

Kuhu lähed, lasteraamat?

Eesti Lastekirjanduse Keskuse kunstiekspert Viive Noor ütles avasõnavõtus, et nii nagu maailm meie ümber on pidevas muutumises, muutub ka lasteraamat. Kadu klassikalisele realistlikule raamatupildile pole siiski mõtet ennustada. Lasteraamatupiltides valitseb arusaamade, stiilide ja suundade paljusus; võib leida hetketrende, aga need pole kunagi valdavad. Võrdluses lapsepõlveraamatuga on kaasaegsed illustratsioonid ometi hoopis teistsugused. Suur kunst on leidnud tee lasteraamatusse. Sageli pole adressaadiks sugugi mitte laps, vaid kunstihuviline täiskasvanu. Kuhu on teel lasteraamat või vähemalt üks osa sellest? Kas pole tekkimas hoopis uus liik raamatuid, mida hetkel ei oska mujale paigutada kui lasteraamatute alla? Arutada neil teemadel ju võiks, ja seda kolmel konverentsipäeval tehtigi.

E-raamat - ainuvõimalik tulevik?

Tallinna Ülikooli haridustehnoloog Erkki Pung rääkis laste lugemisest ja e-raamatust.

UNESCO määratles 1950. aastal raamatu tingimuseks, et see peab olema minimaalselt 49-leheküljeline ja tegemist ei tohi olla perioodilise väljaandega. Inglismaa Raamatute Koda määratles lisaks tingimuse, et raamat peaks maksma vähemalt kuus inglise penni. Vikipedia defineerib ja eristab raamatu tüüpe järgmiselt: raamat (graafiline infokandja), e-raamat (elektrooniliselt salvestatud suurem tekstikogumik) ning audioraamat (helikandjale salvestatud kuulatav tekstikogumik).

Aegade algusest on lugemise eesmärk olnud info leidmine ja mõttetöö arendamine. Tänapäeval lisandub sellele ka info sorteerimisoskus. Noored on täna märksa maailmatundjamad ja laiahaardelisemad kui olid nende vanemad. Info sorteerimis- ja kasutamisoskus on iga lapse enda kätes, koolide ülesandeks jääks vajaliku hariduse ja harituse suunamine pedagoogiliste meetoditega; juhtnööride loomine, kuidas liikuda punktist A punkti D ja mida võtta kaasa punktidest B ja C.

Info, mida saab e-raamatus edasi anda, mahub vähemale kui 49-le leheküljele. E-raamat sisaldab videot ja heli; aeg, mille tarbija seal taga veedab, ei pea olema fikseeritud lehekülgedega. Erkki Punga arvates oleme hetkel seisus, kus väga täpset definitsiooni e-raamatule kui kogumile anda ei saagi. „E-raamat ei ole minu jaoks fail, mida loed lugeriga või nutitelefoniga. E-raamat on midagi tunduvalt suuremat,“ sõnas ettekandja.

Mõiste „raamat“ on oma piiridest välja jõudnud, sõna „raamat“ kannab üha rohkem sümboolset tähendust. Uue raamatu mõiste võiks olla „meedium“: erinevate meediavormide kogum, mida antakse tarbijale kasutamiseks tasuta või väikese tasu eest. E-raamatus on kindlasti staatilised ja liikuvad visuaalid, audionäited, prodcaste, slaidiprogrammid, esitlused.

Erkki Punga tõi näite, et kui mõne aasta pärast osta näiteks Dan Browni (ülipopulaarse raamatu „Da Vinci kood“ autor) uus teos, võib sellega vabalt kaasas olla raamatu treiler, soundtrack või mis iganes. Ehk siis tarbija ei saa mitte üksnes raamatut, ta saab palju rohkem. Ilmselt ka rohkem reklaami, sest seda pidas Erkki Punga paratamatuks, et kui raamatust saab meediakogum, leiab sinna tee ka reklaam.

Kui lugemise tuleviku seisukohast muretseda ei tasu, siis kirjutamiskultuur võib küll peavalu teha. Ehkki elektroonikat, mänge jms oskavad noored käeliselt väga hästi kasutada, ei soodusta need kirjutamisoskust. Innovatsiooniks on vaja küll muutuvat maailma, aga kas tasub kalligraafia jätta vaid e-ajalooraamatute osaks? Ehk tuleks käeliselt loodav kunst rohkem au sisse tõsta?