Kohtumisel esinesid Tallinna Ülikooli professor Eve Kikas, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Viive-Riina Ruus, Eesti Koolipsühholoogide Ühenduse esinaine Triin Kahre, oma teesid saatis ümarlauakohtumisele Tartu Ülikooli professor Jaan Kõrgessaar.

Ümarlaual esinenud inimeste mõtetest sai ministeerium tuge senisele seisukohale, mis on kirjeldatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses: igal lapsel ja tema vanematel peab olema teada elukohajärgne kool, kuhu laps saab asuda õppima ilma katseteta. Mõningatel juhtudel võib koolivalikul elukohajärgsele koolile järgneda vanema valik. Tallinnale on siin heaks eeskujuks Helsingi linn. Haridus- ja Teadusministeerium on vajadusel valmis koos Tallinna kolleegidega täpsustama seadusandlust, kuigi seadus ei peaks kirjeldama kõiki juhtumeid. Tänavu segaduse põhjustanud seaduse tõlgendust, kus elukohajärgne kool küll määratakse, kuid alles pärast kõikide laste testimist, ei osanud seadusandja ette näha.

Üldhariduskoolidel ei ole põhjust mitte usaldada oma koolieelsete lasteasutuste kolleege, sest iga lasteaia lõpetaja saab koolivalmiduskaardi, mis kirjeldab lapse arengut lähtuvalt koolieelse lasteasutuse riiklikust õppekavast. See on tunduvalt usaldusväärsem kokkuvõte lapse oskustest kui üks lühikese aja jooksul ning võib-olla närvilises õhkkonnas sooritatud testi tulemus.

Esimesse klassi vastuvõtmisel korraldatavad katsed keskenduvad peaasjalikult lugemis- ja arvutamisoskustele, kuid jätavad arvestamata teised koolivalmiduse aspektid. Lisaks rõhuvad sellised katsed perekonna valmidusele toetada lapse õppimist ehk on pigem test kogu perekonnale. Laste ettevalmistamine sarnasteks katseteks on viinud pahatihti selleni, et esimesse klassi minejatelt nõutakse oskusi ja teadmisi, mis riikliku õppekava kohaselt tuleks omandada alles teises klassis.

Haridus- ja Teadusministeerium
Lisatud 13. juunil 2011