20 omadust, mida oleks tahtnud koolis õppida
Avaldaja:Madli-Maria Naulainen20. Juuni 2011
Lisa Nielsen on oma haridusalases ajaveebis avaldanud loo erinevatest tunnustest, mida ta oleks soovinud koolis kogeda ning õppida. Artikli esimeses osas kirjeldab ta oma haridusteed ja sealt saadud kogemusi, mis on tema arvates laialdaselt levinud ja tihti ka põhjuseks, miks paljudele koolis ei meeldi. Artikli teises osas esitab ta võrdluse oma kogemuste ja alternatiivsel teel õppijate koolikogemuse vahel. Tasub lugeda ja mõtiskleda, kuidas on lood meie koolides, kas ka meie õpilased võivad kooli meenutades tekkida samad tunded või on meie haridussüsteem kirjeldatust sammukese ees?
Lisa Nielsen läbis oma koolitee kiire tempoga, lõpetas lennu parimana 19-aastaselt, ühes käes diplom ja teine käsi kratsimas kukalt, sest tal ei olnud aimugi, mida edasi teha. Nüüd, sellele ajale tagasi vaadates, on tal kahju, et ta ei veetnud toona oma õppimise aega uurides ja avastades, et tunnetada oma kirgi, annet ja huvisid. Koolitee lõpus ei teadnud Lisa Nielsen, milles ta hea on (välja arvatud õppimine ise) või millistesse tegevustesse on ta valmis pühenduma. Ja kahjuks pole selline lugu kuigi eripärane. Koolis näeb selliseid õpilasi kogu aeg. Need lapsed armastavad kooli ja õppimist.
Teine äärmus on koolist väljalangemine või lahkumine. Mõnes New Yorgi piirkonna koolis langeb meie mõistes gümnaasiumiastmest välja koguni 50% õpilastest. Õpilased, kes on motiveeritud õppima ja saavad häid hindeid, nimetavad lahkumise põhjuseks tihti asjaolu, et koolis õpetatav on ebaoluline ja igav. Teise osa moodustavad muidugi õpilased, kellele lihtsalt ei meeldi koolis eriti midagi. Näiteks Lisa Nielseni jaoks muutusid koolis vastumeelseks ained, mis talle reaalses elus huvi pakkusid. Tunnijärgsetest tegevustest ei olnud tal kahjuks võimalusi osa võtta, samuti ei saanud ta sina peale spordiga, sellega tegelesid kindlad õpilased, tema polnud üks neist. Peale kooli lõpetamist tegeles Nielsen aga mitmete spordialadega, korraldas võistlusi ja saavutas ka häid tulemusi. Nende saavutuste juures mõtles ta igal korral tagasi kooliajale, kus talle öeldi, et ta ei saa ühel või teisel alal osaleda, sest kool valis esindamiseks välja ainult parimad.
„Koolis ei kirjutanud ma kunagi reaalsele kuulajaskonnale. Keegi ei pannud tähelegi, et ma kirjutan hästi. Jah, ma sain hinneteks viied, kui ma kirjutasin nii, nagu minult eeldati, aga kohustuslike üleõpitud teemade puhul ei suutnudki tavaliselt midagi huvitavat genereerida. Mõnikord proovisin ma väljuda nendest piiridest, mis olid mulle lubatud ja läheneda teemadele loovalt, sellega sattusin aga alati pahuksisse õpetajatega, seetõttu lõpetasin selle varsti. Mulle meeldis lugeda väljaspool kooli, kus ma sain raamatu ise valida. Öelda mulle, mida ma pean lugema ja mida ma loetust arvama pean, võttis minult igasuguse motivatsiooni. Ma ei lugenud enam oma rõõmuks. Kool peaks õpetama lugema ja kirjutama, aga kui sa ei saa lugeda ega kirjutada sellest, millesse sa kirglikult suhtud, siis kahjuks paljud õpivadki koolis selgeks, et lugemine ja kirjutamine polegi lõbus.“
Koolis ei tegelenud õpilaste huvidega keegi kuigi põhjalikult. Õppekavas ei olnudki selle jaoks aega. „Ma olin VÄGA avatud suhtlemisele ja lausa vajasin õigesse kohta suunamist. Minu teele ei sattunud aga ühtegi sellist suurepärast õpetajat, kes oleks sellega „kogemata“ hakkama saanud. Kuigi see ei peaks olema sugugi juhuslik või kogemata saavutatav suunamine. Aga ei juhtunud tõesti midagi. Mul ei ole mingeid seoseid inimestega, kellega ma olin seotud enne kooli lõpetamist. Ei sõpru, ei õpetajaid. Ma jätsin selle maailma oma selja taha ja hakkasin välja selgitama, mida ma tõeliselt teha tahan ja mida ma teha võin.“
Ja kui Lisa Nielsen oma ülalkirjeldatud koolikogemusele tagasi vaatas, võrdles ta oma kogemusi väljaspool traditsioonilist kooliharidust õppivate laste ning noortega ja tõi välja, mille poolest nemad oma alternatiivse hariduskogemusega temast erinevad. Lugege sellest lähemalt artikli jätkust.
Refereeritud: http:/
