Uurimistöö tulemusi tutvustas ta Eesti Lugemisühingu konverentsil „Pilt ja tekst“, mis toimus juuni alul Tallinna Ülikoolis.

13 aastat Prantsusmaal tähendas ka põhjalikku tutvumist sealse pildiraamatuvalikuga. Oma lõputöös võrdles Jaanika Monroe pildiraamatu osa ja kasutusvõimalusi kahe maa lugemistraditsioonis. Ta küsitles kümmet eesti lasteaiaõpetajat ja viit Eestis elavat prantsuse lasteaia- ja keeleõpetajat, küsis ka nende arvamust kümne erineva pildiraamatu kohta.

Jaanika Monroe sõnas oma ettekandes, et lasteaiaõpetajana tundis ta tõsiselt huvi, kuidas saaks pildiraamatut kasutada õppevahendina. Rohkem hakkas teema teda huvitama ühel lasteaiaõpetajate koolitusel, kus tuli koostada rühma nädalaplaan. Teda hämmastas, et kuuest rühmast viis valisid lastele lugemispalaks „Sipsik ja kevadised veed“. Kas „Sipsik“ on tõesti nii hea raamat või on küsimus õpetajate inertsis? Pildiraamat on ju esimene raamat, millega laps üldse kokku puutub, ja sealt tekib huvi järgmiste raamatute, üldse lugemise vastu.

Lähenemine pildiraamatule on tegelikult väga subjektiivne ja arvamus sõltub paljudest asjaoludest. Kõneleja tõi siiski välja mõned suundumused eesti ja prantsuse lasteaiaõpetajate vastustest.

Mõlema maa õpetajate arvamused pildiraamatu kasutamise kohta erinevates ainevaldkondades ühtisid üks-üheselt: pildiraamat on ülimalt sobiv keele ja kõne arendamiseks, matemaatikas, vestlusteks teemal „Mina ja keskkond“. Erinevus tuli sisse kunstiteema puhul. Eesti õpetajad tundsid end suhteliselt ebakindlalt kunstiteemade käsitlemisel, nad kasutavad pildiraamatuid pigem näidistena, kuidas joonistada koera või liblikat. Prantsusmaal tutvustatakse juba päris väikestele lastele suurte kunstnike töid. Lasteaias on olemas Picasso, Calude Monet jt töid tutvustavad õppematerjalid. Lapsed tutvuvad kunstniku elulooga, käivad muuseumis, on värviraamatud, pusled jm.
Ka Eestis on väga palju kunstnikke, kelle loomingut võiks tutvustada tegelikult juba lasteaiarühmades.

Jaanika Monroe sõnul selgus küsitlusest ka, miks õpetajad tahavad kasutada „Sipsiku“ raamatut: eesti õpetajad on tunduvalt nostalgilisemad lapsepõlveraamatute suhtes kui kolleegid Prantsusmaalt. Meie õpetajad nimetasid, et paranenud on küll pildiraamatute kvaliteet ja trükitehnika, kuid tänapäeva pildiraamatud on nende jaoks sageli liiga abstraktsed.

Kõige suurem erinevus seisnes koomiksi osatähtsuses kahe maa lugemistraditsioonis. Kui meie õpetajad pidasid koomikseid pigem negatiivseks nähtuseks või ei osanud midagi öelda, siis viiest prantsuse õpetajast nelja olid lapsepõlves just koomiksiraamatud kõige rohkem puudutanud.
Meie noorema põlvkonna õpetajad ei olnud koomiksite suhtes küll negatiivsed, aga ei osanud neid ka õppematerjalidena näha. Jaanika Monroe tõdes konverentsil kõneledes, et arenguruumi siin on, koomikseid saab õppematerjalidena edukalt kasutada paljudes ainevaldkondades.