Aigi Laine, kuidas on seni Tallinnas läinud?

„Pikad töised päevad, palju päikest, palju tööd.“

Olete majutatud Tallinna Reaalkooli, teie valvsa pilgu all on…?

„Minu pilgu all on viienda ja kuuenda klassi tantsijad, parajas teismelise-eas noored.“

Klassiõpetaja jaoks on need natuke vanemad klassid kui tavapäraselt õpetate?

„On, aga viienda-kuuenda klassi rühmas on neljanda klassi lapsi ka, nii et on ka minu õpilasi.“

Koduigatsust lastel ei ole?

„Veel ei ole, lapsed on täitsa rõõmsad ja säravad.“

Kas mõni poiss või tüdruk on esimest korda pealinnas?

„Kui siia sõitsime, siis teel juttu kuulates tundus küll, et mõni tuleb esimest korda Tallinnasse.“

Proovid on tihedad, kas olete jõudnud ka ringi vaadata?

„Eile jalutasime lastega Lauluväljakult Kadrioru staadionile proovi, siis käisime Kadrioru pargis, lilledega kaunistatud lossihoovi vaatasime, Russalka juures käisime, luigetiiki nägime. Mõnel päeval jääb veel esinemiste vahele aega, siis tahaksime loomaaeda minna, ehk ka mere äärde.“

Aigi Laine, kui pikk on teie klassiõpetaja staaž?

„Alustasin 1985. aastal, see teeb siis 26 aastat.“

Siinkohal tunnistab küsija, et see vastus on ootamatu…Kas kõik 26 aastat Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis?

„Kui lõpetasin Tallinna Pedagoogilise Instituudi, siis tegelikult ei olnudki mulle Võrus töökohta.
Tänu agaratele Võru maakonna direktoritele õnnestus saada asenduskoht Pikakannu koolis. Aasta olin seal, siis lapsepuhkusel, ja siis Võru gümnaasiumisse.“

Mis on teid nii pikalt ühes koolis kinni hoidnud?

„Ilmselt tore kollektiiv, toredad lapsed, ja see on ka minu enda kodukool, küllap see samuti.“

Aigi Laine lisab, et nende koolis on palju staažikaid õpetajaid, ka neid, kes töötanud 30-40, rohkemgi aastaid. Pigem on väikese staažiga õpetajaid koolis hästi vähe.

Kunagi oli ametinimetus algklasside õpetaja, nüüd on klassiõpetaja. Kas töö sisu on ka muutunud?

„Töö sisu ei ole muutunud. Lihtsalt elu on toonud uusi väljakutseid, palju on tulnud juurde õppida. Kohustused iseenesest on ikka samasugused.“

Aga lapsed, kas ka samasugused?

„Lapsed on ilmselt avatumad. Ühelt poolt teavad maailma asjadest rohkem, teisalt on nad pisut kasvatamatumad, rahutumad. Aga kui igaühega isikupäraselt toimetada, siis läheb kõik hästi.“

Kõrvaltvaatajale võib mulje jääda, et klassiõpetaja peab teadma kõigest natuke: matemaatikast, eesti keelest, loodusloost. Ja kõike seda lastele õpetama.

„Jah, see on nii. Kõigest kõike…Kui jänni jään ja mõnda asja ei tea, siis lepime lastega kokku, et uurime kodus järele ja siis vaatame, kuidas koos jälle edasi minna.“

Klassiõpetaja ongi selle klassi ainus õpetaja, abilist kõrval ei ole?

„Täpselt nii, tulebki kõigega hakkama saada. Meil on küll hästi tugevad logopeedid ja parandusõppe õpetajad, tänapäeval on nemad koolis tõesti suureks abiks.“

Aga kui klassiõpetaja haigeks jääb?

„Hea, kui on mõni pensionil olev õpetaja kuskilt võtta. Või tuleb lapsehoolduspuhkusel õpetaja korraks asendama. Aga tegelikult on klassiõpetaja asendamine hästi keeruline jah.“

Te olete oma õpilastega paljudes projektides osalenud, neid ise algatanud. Meenub ehk mõni huvitavam?

„Kui elu muutub, siis peab sellega kaasa minema ja midagi jälle uutmoodi tegema. Nii olengi projektidega tegelenud. Näiteks selle klassiga, kes praegu neljanda lõpetas, hakkasime ajaveebi pidama. Küsisin vanematelt ka nõu, nagu eeskirjad ette näevad, ja pidasime siis klassi ajaveebi. See oli suurem projekt, kestis teisest neljanda klassini.“

Seda ajaveebi näeb aadressil http://vkg2bklass.blogspot.com/   Algklasside ajaveebe on seal teisigi, küllap oli eeskuju nakkav…

„Siis oli kunagi pudruprojekt,“ jätkab Aigi Laine. “See projekt oli suunatud tervise hoidmisele. Tuli välja selgitada, mis ainetest puder koosneb, uurida koostisosi, pärast keetsime putrusid koos vanematega ja degusteerisime. Emadepäevaks oli tore projekt, kus igaühel tuli oma lugu kirjutada ja pärast linti rääkida, nii saime kokku toreda programmi.“

Kas olete seda meelt, et esimeses klassis tuleb raamat nurka visata ja tahvelarvuti lauale tuua, sest iPad päästab maailma?

„Ei ole seda meelt. Ikka peab olema raamat ja vihik. Esimeses klassis eriti, seal peab palju oma käega kirjutama. Ei kujuta ettegi, et kirjutamine ära jääb. Olen küll uue ajastu tüüpi, n.ö arvutiinimene, aga siin jään vanadele seisukohtadele kindlaks: raamat ja töövihik peavad olema. Tähed ja numbrid tuleb selgeks saada kõige tavapärasemal viisil.

Lapsed ei pelga ega karda arvutit, aga mulje jääb, et nad oskavad seal teha ühtesid ja samu liigutusi, ühtesid ja samu tegevusi. Kui on midagi, mis arvutis koolitööga seotud, siis see vajab palju õppimist.“

2010. aastal saite Võru Aasta Õpetaja tiitli. Kuidas see juhtus?

„Ilmselt tänu headele kolleegidele. Kes muidu ikka soovitab, et see või teine on kõige parem ja tublim, kolleegid ju tunnevad ja esitavad kandidatuuri. See oli suur tunnustus. Ei taha küll ennast kiita, aga ikkagi südames tunned, et hea, kui meeles peetakse ja leitakse, et oled see, kes väärib autasu.“

Kui laulu- ja tantsupidu läbi, kas siis algab lõpuks puhkus?

„Loodan, et siis tõesti algab puhkus. Eks juuli on see puhkamise kuu, augustis hakkavad mõtted jälle kooli poole liikuma.“

Huvitav, nii ütlevad kõik õpetajad…

„Ju siis nii ongi...“

Kas teate juba, kellega sügisel esimeses klassis alustate?

„Kevadel oli kooli tutvustav päev lastele ja lastevanematele, siis nägin oma õpilasi korraks.“

Kuidas alustate seda kõige-kõige esimest tundi 1. septembril?

„Tavaliselt on nii, et mõtlen kodus kõik valmis, mida rääkida. Aga kui oled klassi ees ja ärevil näokesed sulle vastu vaatavad, kui tajud, mis mõtted nendes väikestes peades võivad liikuda, siis tavaliselt muutub valmis jutt hoopis teistsuguseks. Nii et see selgub 1. septembril, kuidas ma alustan.“

Aigi Lainega vestles Madli Leikop