Kunsti õppematerjalide struktuurist Koolielu portaalis


Avaldaja:Kristi Semidor01. September 2011

Uus riiklik õppekava ja uued ainekavad sundisid üle vaatama nendega seotud materjale. Loomulikult tuli küsida, kas Koolielu portaalis õppematerjalide all pakutav on uute kavadega kooskõlas või millegi poolest vastuolus. Ühe konkreetse ülesandena tuli iga aine esindajatel mõelda läbi õppematerjalide esitamise struktuur. Lähiajal muudetakse pea kõikide ainete struktuuri Koolielus. Kunstiõpetuse õppekava struktuurimuutustest kirjutab Tallinna Saksa Gümnaasiumi õpetaja Anu Tuulmets.

Kunstis osutus see küllaltki vaevarikkaks ettevõtmiseks, et sobitada üheks tervikuks õppeaine olemus, uue ainekava olemus, erinevate õpetajate harjumused ja vajadused ning see, milliseid õppematerjale on ja võiks olemas olla. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et muutused ei olegi lõpuks hirmus suured, oli arutelusid, vaidlusi, otsinguid ja tööversioone palju ning mõnegi nimetuse muutmine sisuliselt oluline. Kerkis mõte, et aluspõhimõtteid tuleks natuke ka avalikustada ja kusagil võiks olla omamoodi spikker, kust paistaks selgemini välja kogu struktuur kui üks tervik (portaali uues tehnilises lahenduses on seda raske näha) ning oleks ka natuke osutatud, mis mille alla käib.


Üldiselt sai lähtutud sellest,
•    et jaotusi tuleks võimalikult vähem (panna rohkem kokku ühte „sahtlisse“, kus saab);
•    kas alateema kohta on olemas või on oodata palju õppematerjale (kas on mõtet eraldi esile tõsta);
•    et paremini oleks integreeritud kõik kooliastmed ning hõlmatud uue ainekava rõhuasetused;
•    et paratamatult jääb ikka sisse mingi nimetuste ja jaotuste tinglikkus.

Otsimine-leidmine
Struktuuri luues oli oluliseks lähtekohaks loomulikult õppematerjalide otsimine – kuidas võiks kõige loogilisemalt mingi materjali üles leida. Õpetaja võib otsida kindlat materjali, mida teab seal olemas olevat, teiselt poolt vaatab, kas on äkki midagi talle sobivat mingi teema kohta.

Kunstiõppe jaoks on suurepärane, et materjalid saab siduda mitme märksõnaga, nii et nad võivad otsingus tulla välja mitmeski rubriigis. Kunstiteemade käsitlemises on loomulik ja paratamatu, et sisulised, vormilised, tehnilised ja kunstiloolised küsimused on rohkem või vähem omavahel põimunud ja materjal võibki sobida hästi mitme jaotuse alla.

Mis on olemas ja mida võib tulla
Silmas sai peetud nii seda, milliseid materjale on juba olemas, kui ka seda, milliseid võiks tõenäoliselt juurde tulla, arvestades nt uue ainekava rõhuasetusi, aga ka seda, et struktuur mingi terviku moodustaks.

See, milline pilt loodud materjalidest moodustub, tuleneb suuresti sellest, kuidas need Koolielu portaali tulevad. Olulise osa materjalidest näiteks on õpetajad loonud erinevate kursuste lõputöödena, mistõttu on nende mõtet suunanud kursustel õpitu – sageli infotehnoloogiline külg. Koolielu portaal on koht, kus saab õppematerjale avaldada ja teistega jagada, kuid keegi ei tegele otseselt ühegi aine varustamisega õppematerjalidega või aine tervikut silmas pidades kindlatel teemadel materjalide tellimisega. Nii ongi lihtsaid teemasid, mis on mitmekülgselt kaetud, ja selliseid, mille kohta nende olulisusest hoolimata midagi leida ei ole.

Tahaks loota, et loodud struktuur hakkab tasapisi ka materjalide koostamist või üleslaadimist suunama. Ehk ei valita kursusetööks alati mingit lihtsat ja tuttavat valdkonda (nagu nt värvusõpetus näib olevat) ning lähtutakse rubriikidest, mille alla oleks vaja midagi luua. Samuti ehk märgatakse tühje kohti oma loodud materjalidega kõrvutades ning söandatakse viimastest midagi teistega jagamiseks avaldada.

Integreeritult kõik kooliastmed
Õppematerjalide uue struktuuri üle arutades oli kõikide oma arvamust avaldanud õpetajate seisukoht, et kunstis ei ole mõttekas jaotada materjale vanuseastmete kaupa. Astmete vahele on siin ütlemata raske piire tõmmata, sest väga paljusid teemasid saab, vastavalt kohandades, kasutada pea igas kooliastmes – kord keskse õppesisuna, kord võrdlusmaterjalina, kord loomingulise töö ainestiku või taustana. Pealegi on uus ainekava nii üldine, et andes õpetajale suure vabaduse oma valikute tegemiseks, jätab see konkreetsema õppesisu praktiliselt määratlemata. Just uus ainekava muudab kooliastmete järgi jaotamise tegelikult võimatuks ja mõttetuks.

Samas vastab see ühtne esitus uue ainekava suundadele. Kunstiajalugu ei ole eraldi õppeaine gümnaasiumiastmes, vaid kunstiõppe loomulik osa kõikides klassides, esimesest alates. Loomulikult valitakse sisuühikud ja käsitlusviis vastavalt õpilaste vanusele ja kogemusele. Ka gümnaasiumi kunstitunde ei tohiks täita kunstiajaloo kronoloogilise ja faktoloogilise läbimisega. Selle asemel peaks rohkem liikuma valitud teemasid või probleeme pidi ajastute ja maade piire ületavalt, püüdes mõista ideoloogiate muutusi ja võrreldes käsitluste erinevusi nii sisus kui vormis, rääkimata loominguliste tööde tegemisest – nii on ka teistel õppematerjalide plokkidel oma roll nii põhikooli kõikides astmetes kui ka gümnaasiumis.

*
Järgnevalt kommenteeriksin mõningaid jaotuste nimetusi või teemade paigutusi – neid, mille üle töö käigus vaieldi või millele asukoha kohta küsimusi esitati. Ühtlasi on need üldisemad kommentaarid kunstiõppe sisu ja terminite kohta.

Kunsti- ja kultuurilugu
Teadlikult ei ole kasutatud sõna „ajalugu“. Üldhariduskooli kunstiõppes ei ole kesksel kohal kunstiajalugu kui vastavale teadusharule tuginev distsipliin, ka gümnaasiumiastmes mitte. Isegi 2002. a ainekavas ei olnud see nii mõeldud, kuigi praktikas kippus gümnaasiumi osas domineerima kronoloogiliselt üles ehitatud faktoloogia läbimine. „Kultuur“ nimetuse teises pooles rõhutab kunsti jaoks alati olulist laiemat kultuurikonteksti, millest tuleks lähtuda, nii palju kui võimalik.

Kuigi alajaotused lähtuvad siiski traditsioonilistest peatükkidest, sest õpetajad on nii harjunud ja selle alusel on loodud hulganisti õppematerjale, tuleb ikka meelde tuletada, et ajateljel ühes suunas liikumine on siiski vaid üks osa ja üks võimalus ainestiku käsitlemisel. Lisaks läheb ajateljelt välja nt rahvakunst, samuti ei vaadelda teisi kunstikultuure (nn kaugete maade – Jaapani, Hiina, Austraalia aborigeenide, Ameerika indiaanlaste jne – kunsti) päris samal ajateljel või ajaloolises arengus. Oluline lisand on rubriik „Võrdlevad teemad“, kuhu ootaks väga eriilmelisi materjale, kus võrdluse aluseks on erinevad printsiibid ning suured ja väikesed kunstiloo küsimused.

Vormi mitu tähendust
Mille alla läheb voolimine? Kas värv on ikka vormiküsimus? Selliseid küsimusi esitati töö käigus. Kunstiliikide all on kasutatud nimetust „skulptuur“ selle laiemas tähenduses, mis haarab nii raidkunsti, plastikat kui ka teisi tehnoloogiaid. Kitsamas tähenduses tähistab skulptuur raiumise, eraldamise teel loodud vormi ning voolimine (plastika) elastsest lisatavast materjalist modelleerimist. Nendest lähtumine aga nõuaks veel paljude eraldi jaotuste lisamist, et kaetud oleks ka nt vormivalu, valmisesemete kasutamine, materjalide kombineerimine jm. Sageli kasutatakse kunstiõppe ühe alajaotuse või ka eraldi õppeaine nimetusena skulptuuri asemel sõna „vormiõpetus“, kuid see tekitaks siin vaid segadust. Isegi sellise nimega õppeaine sisuna peetakse mõnikord silmas ainult traditsioonilist skulptuuri, mõnikord kolmemõõtmelist vormi laiemalt ning vahel igasugust vormi, sh ka tasapinnalist.

Segadus tekib siis, kui paralleelselt on käigus ka teine sõnakasutus, vastandades teose sisu (ainestik, süžee, sõnum) ja vormi. Selles mõttes on vormiküsimusteks kujutamisviis, valgus ja värv, kompositsioon ja ruum, mis puutuvad nii kahe- kui kolmemõõtmelistesse teostesse/ objektidesse.

Kui eelmises struktuuris oli suure ploki pealkiri „Kunsti abiteadused“ ning selle all rubriigid vormiõpetus, värvusõpetus, kompositsioon, perspektiiv, kirjaõpetus ja joonestamine, siis uus pealkiri „Vormiküsimused“ muutis selle alla koondatavat (kiri ja joonestamine liikusid mujale) ja nimetusi, kuid võiks muuta ka pisut hoiakut nende suhtes. Iga selline „õpetus“ kipub paljudel seostuma kindlate reeglite õpetamisega ja kitsamalt realistliku kujutamisega. Nimetuse muutus avardab sisu ja pehmendab piire. Tegu ei ole alati tingimata „õpetusega“, needsamad rubriigid võivad gümnaasiumis mängu tulla nt ajastuid läbivate teemade puhul võrdluse ja analüüsi kategooriatena. „Kujutamisviisid ja -võtted“ võib haarata igasuguseid kujutamisi ja vormimänge (nt realistlik, üldistatud, stiliseeritud, deformeeritud, karikatuurne) ja seda nii tasapinnaliste kui ka mahuliste teoste puhul. Seetõttu sai ka maha laidetud eraldi sahtel „3D vorm“, sest ühelt poolt katavad „vormiküsimused“ ka neid, kui aga kesksem on tehnika või kunstiliik, siis kuulub õppematerjal pigem kunstiliikide ja -tehnikate plokki (nt skulptuuri või disaini või isegi arhitektuuri alla).

Teiste vormiküsimuste jaotuste osas tuleks märkida, et värvidega ei puututa kokku vaid maalimisel neid segades, värvidel on ütlemata suur roll disainis ja nii reaalsetes kui virtuaalsetes keskkondades, neil on eriline roll paljudes kunstivooludes. Kuigi praegu on värvus¬õpetuse kohta konkurentsitult kõige rohkem õppematerjale, on need sisult üsna ühetaolised ning lihtsalt kordavad põhialuseid ja -mõisteid. Perspektiivi all ei tuleks mõelda kitsalt tsentraalperspektiivi ega taandada selle käsitlemist üksnes koondpunktide järgi konstrueeri¬miseks (seetõttu on ka lisatud pildiruumi mõiste).

Teose nii oluline sisu
Tänapäeval on sisu/mõte kunstis olulisim ja vorm peaks olema sellele allutatud. Teose sisu osa oli vaja ka uues struktuuris kuidagi tugevdada. Plokk „Kunstiteose teema/ainestik" hakkas arenema traditsioonilistest (maalikunsti)žanritest, mistõttu olid seal algul portreekunst, maastikumaal, natüürmort, olustikumaal, religioosne maal. Edasine püüdlus oli laiendada nimetusi ja sisu maali piiridest välja, arvestades, mida reaalselt koolis õpetatakse ning mida erinevates töödes kujutatakse. Teiselt poolt oli vaja, et siia saaks panna ka materjale, mis keskenduvad kunstipärandi oluliste teoste sisule ning levinud teemade käsitlemisele.

Inimene on vaieldamatult oluline, kuigi sisaldub ainestikuna kindlasti teisteski alajaotustes, kuid inimese kujutamist käsitletakse ka eraldi. Loodus haarab maastikumaali, animalismi, marinismi jne, sh üksikuid loodusobjekte. Selle kõrvale oli vaja mittelooduse jaotust (Tehiskeskkond, objektid).

Kuna aga keskne ei ole objektide välimuse edastamine, vaid pigem millestki jutustamine, siis tekkis olulise jaotusena „Sündmus, jutustus“ (ning see sai ka järjekorras esimese positsiooni). Ajendiks oli ka esitatud küsimus, kuhu panna nt kirjanduslikke lugusid, ajaloolisi teemasid, fantaasiat puudutavad materjalid. Sündmus/jutustus haarab laialt. Siia saab ilusti panna kirjandusteosele või ajaloosündmustele põhinevad materjalid, kuid sündmuseks võib olla ka sünnipäev, olümpiamängud, vabariigi aastapäev, värskeim looduskatastroof, aktuaalne poliitiline sündmus jne. Jutustada võib ka seiklustest ning oma väljamõeldud maailmadest ning tegelastest.

Religioonil on olnud kunstile erinevatel aegadel ja erinevates kultuurides tugev mõju ning usutemaatika on olnud ka kunstiteoste oluliseks ainestikuks. Usuga seonduv võib mahtuda ka sündmuse/jutustuse alla, samas ei pruugi kaanonid, sümbolid ja mõistukõned sinna ikkagi kõige paremini sobida. Nii tekkis jaotus „Usund, müüt, allegooria“.

Kunstiteose ainestiku plokki võivad kuuluda ka sedasorti vaatlused nagu kirjandus, muusika, religioon vms kunstiteoses, kuid need võivad käsitluse laadi poolest olla ka võrdluse või seoste loomise teemad, samuti on olemas alajaotus „Ainetevahelised seosed“.

Õppevormid ja abivahendid
Viimane plokk – Abiks õpetajale – on pühendatud õppevormidele, metoodikale, abivahenditele. Üks ettepanek oli lisada sinna ka jaotused „Kunsti riiklik ainekava“ ning „Kunstiõpikud, töövihikud“, mis pani kaaluma, kas ja milliseid õppematerjale võiks nende alla tõenäoliselt tulla. Õpetaja üldiselt teab, kust leida õppekava. Lingid kehtivale, eelmistele ja teiste maade õppekavadele saab panna kas või ühteainsasse tekstidokumenti (Kodulehed, blogid, lingid).

On väheusutav, et hakatakse esitama õppekava teoreetilisi analüüse, kuigi ainekavade kommentaarid ja tõlgendused ning praktilised rakendused (töökavadena vms vormis) võiksid pakkuda laiemat huvi.

Kunstiõpikud, töövihikud ja igasugused muud head raamatud, millest võiks abi olla, võivad olla leitavad kirjete või linkidena, kui materjal on elektrooniliselt veebist leitav, kuid terveid õpikuid-töövihikuid ilmselt keegi üles riputama ei hakka (omakoostatud materjalid jagunevad sisu järgi teistesse rubriikidesse). Siiski oleksid teretulnud õpikute analüüsid ja arvustused, pakkuda võiks soovitusi ning näiteks teiste maade õpikute kirjeldusi ja kokkuvõtteid.

Paigutamine pigem sisu kui vormi järgi
Töö käigus esitati ka küsimusi nt konkursitööde, uurimistööde, interaktiivse tahvliga õppematerjali kohta. Konkursi- ja uurimistöödel on kindel teema ning neid on põhjust üles otsida ja kasutada ikka sisu pärast. Interaktiivne tahvel on ikkagi lihtsalt vahend ning olulisem on see, mille teenistusse see rakendatakse. Seega paigutatakse materjalid eelkõige sisust lähtuvalt, kuigi viimane plokk pakub mõningaid võimalusi ka lisaks õppevormi ning vahendeid arvestada.

Eelmises struktuuris oli eraldi jaotus „Digitaalne kunst“. Kuid mis see ikkagi on? Tänapäeval võivad pea kõik asjad olla KA digitaalsed – digitaalselt tehtud või hiljem digitaliseeritud (suurem osa graafilisest disainist, digifoto, film, animatsioon, maal, raamat...), mistõttu muutus selline jaotus mõttetuks.

Sisu järgi jaotamist ja otsimist hõlbustaksid täpsed ja informatiivsed õppematerjalide pealkirjad, kahjuks jätab see külg kõvasti soovida. Näiteks värvusõpetuse all on hulgi õppematerjale pealkirjadega „Kunst“ või „Kunstiõpetus“ (5), „Värvid“ (3), „Värviõpetus“ (15) ehk siis need annavad väga vähe teavet konkreetsema teema või probleemipüstituse kohta. Loodetavasti hakatakse ka sellele suuremat tähelepanu pöörama.

*
Peamised kaasamõtlejad ja arvamuse avaldajad olid uue struktuuri loomisel Helle Saue, Anu Tuulmets, Tiiu Esnar, Indrek Raudsepp ja Jüri Mäemat.
Koolielu õppematerjalide osas muutub struktuur septembri keskel.

Anu Tuulmets, Tallinna Saksa Gümnaasiumi õpetaja
Koolielu
Lisatud 1. septembril 2011

Harno logo