•    Vastu on võetud määrus 182 (16. dets. 2010), millega kinnitati uus põhihariduse riiklik lihtsustatud õppekava (LÕK),
•    ESF programmi „Hariduslike erivajadustega õpilaste õppevara arendamine“ raames on intensiivistunud uute, LÕKile vastavate õppematerjalide väljaandmine
•    Koolides on tööle rakendatud hariduslike erivajaduste koordinaator (HEVKO)
•    Koolide miinimumkoosseisus on fikseeritud eripedagoogi koht
•    Intensiivselt arenevad maakondlikud õppenõustamiskeskused, kus õpetajad ja lapsevanemad igakülgset abi peaksid saama.

Kõik eelnimetatu peaks looma tingimused nimetatud laste arengu senisest oluliselt paremaks toetamiseks. Alus selleks on tõepoolest loodud, nüüd sõltub kõik sellest, kas nimetatud sätete rakendus on võimalik ja kuidas seda igal konkreetsel juhul tehakse.

Uus LÕK 

Kui kõrvalekalded eakohasest arengust puudutavad vaimse arengu sfääri, on otstarbekas vähendada (või ka kõrgendada) nõudeid ja eeldatavaid õpitulemusi. Kui ka põhikooli riikliku õppekava alusel koostatud individuaalne õppekava ei anna piisavalt häid tulemusi ning lapse uuringutel ilmneb intellektipuue, tuleb kaaluda lapse õpetamist põhikooli riikliku lihtsustatud õppekava alusel.

Seni kehtis 1998. a. kinnitatud Põhihariduse lihtsustatud (abiõppe) õppekava, mille muutmisvajaduse tingisid muutused ühiskonnas ja muudetav riiklik õppekava. Vaja oli ühtlustada õppekavade struktuur, kasutada ühtlustatud ja üheselt mõistetavaid termineid, lisada seni puudunud valikained, läbivad teemad ja nimetada valdkonnapädevused, vaja oli siduda ainete õpe omavahel ning jõukohastada mitme aine õpe (seda eriti loodusõpetuse ning ajaloo osas).

Oluline erinevus varasema õppekavaga seisneb selles, et terminiga LÕK võetakse kokku kerge, mõõduka, raske ja sügava intellektipuudega laste õpetamiseks mõeldud õppekavad. LÕK on „katustermin“, lihtsustatud õppekava üldosas esitatakse õpetamise põhimõtted intellektipuuetega laste õpetamiseks üldse, selle juurde kuuluvates lisades täpsustatakse eri arengutasemete õpetamise olulised aspektid, esitatakse õpetamise rõhuasetused ainete kaupa ja oodatavad õpitulemused klassiti.

Nii näiteks räägime me alates sellest õppeaastast Põhikooli riikliku õppekava lihtsustatud õppekava lihtsustatud õppest (Lisa 1), lihtsustatud õppekava toimetulekuõppe tasemest (Lisa 2), lihtsustatud õppekava hooldusõppest (Lisa 3).

Tuleb tunnistada, et väljendid on küll täpsed, kuid kõnes kasutamiseks kohmakad. Ja nimetatud väljendite mõistmine võib põhjustada eripedagoogikaga otseselt mittekokkupuutuvatele spetsialistidele (ühiskonnast üldiselt rääkimata) suurt segadust.

Õpetajate jaoks on tõeliseks probleemiks aga see, et õppekavas puudub täielikult aine sisu kirjeldus. Ühelt poolt annab see õpetajatele loomingulise vabaduse omal parimal äranägemisel otsida, valida ja kohandada materjal, mis nende arvates peaks viima eeldatavate õpitulemusteni, teisalt on see aga kindlasti väga suur lisatöö õpetajale ja sageli ka katse-eksitusmeetodile põhinev tegevus. Mingil määral toetab õpetajaid koostatav aineraamatute sari, kus esitatakse soovituslik materjal töökavade koostamiseks.

Üks lihtsustatud õppekava arenduse eesmärkidest oli selle õppekava senisest parem rakendatavus tavakoolis. Mida peetakse aga silmas, kui taotletakse lihtsustatud õppekava paremat rakendatavust? Ja kelle jaoks paremat?
Meie hariduspoliitika toetab jõuliselt kõikide laste koosõpetamist elukohajärgses koolis, üheks printsiibiks kõikide laste võrdsed võimalused hariduse omandamiseks.

Aga milles seisneb võrdne arenguvõimalus lapsele, kelle arengupotentsiaal jääb oluliselt alla teiste samaealiste laste arengupotentsiaalile?

Üks võimalus õppe lihtsustamiseks on mahu vähendamine: kolme rehkenduse asemel kaks või üks teha, kogu õppetunni materjalist pool või kolmandik või veerand ära õppida, pikast tekstist vaid osa lugeda... Veel on võimalus panna nõrk ja abivajav laps tagapingis „iseseisvalt“ tööle, teades samas, et ta pole suuteline üksi uut materjali omandama. Mõne ülilihtsa tegevusega tuleb ta kindlasti ka toime, aga see ei saa olla siis last arendav tegevus, mille eest tema tööle rahuldav hinne alla kirjutatakse.

Kas need on VÕRDSED võimalused hariduse omandamiseks? Formaalselt võttes on vastus – jah! Kuid võrdsed võimalused luuakse siis, kui iga laps saab OMA ARENGUPOTENTSIAALILE parimal viisil vastava õpetuse.

Pidevalt ilmuvad uued õppematerjalid
Üks võrdsete võimaluste loomise tee on kasutada õpiraskustega lastele sobivaid ning õppekavale vastavaid õppematerjale. On imekspandav, et pikka aega töötasid eripedagoogid koolides, kus õpetati lapsi lihtsustatud õppekava alusel, ilma vastavate õpikuteta. ESF programmi toel on õpikute, tööraamatute ja muude õppematerjalide väljaandmine intensiivistunud, kuid kas need raamatud jõuavad ka laste koolilauale! Praktika näitab, et mitte.

Mittevõrdne kohtlemine on ilmne, kui laps, kellele on nõustamiskomisjoni otsusega soovitatud juba I klassis õppimist lihtsustatud õppekava alusel, peab eesti keele tunnis õppima samast aabitsast nagu ülejäänud (eakohase arenguga) klassikaaslased. Seda olukorras, kus tegelikult on olemas uus, silmapaistvalt kauni lastepärase kujundusega ja metoodiliselt hästi, just nende laste õpioskusi arvestavalt koostatud aabits, mille juurde kuulub 3-osaline töövihik ning õpetaja käsiraamat. Kas on tegemist õppimiseks võrdsete võimaluste loomisega, kui mõõduka intellektipuudega lastele toimetulekuklassis ulatatakse 1. septembril Karu-Aabits?

Võrdsed võimalused lastele võivad mõne koolijuhi arvates olla loodud, kui kõik samaealised lapsed on võetud kooli ja õpivad samas klassiruumis, ehkki eri õppekava alusel.

Kes tunneb koolielu lähemalt, teab, et juba eakohase arengu korral võib klassis õppida lapsi kolmel tasemel: on väga tublid, toimetulijad ja nõrgad. Mõningatel juhtudel võib seda rühma isegi viieks allrühmaks jagada: väga tublid, tublid, keskmiselt hakkamasaajad, nõrgad ja väga nõrgad. Seejuures eri ainetes võivad rühmade koosseisud mõneti muutuda.

Kuidas on sellises olukorras võimalik aga samal ajahetkel samas klassiruumis õpetada lapsi eri õppekavade alusel. Siit ongi tulnud vajadus püüda leida (formaalseid) võimalusi lihtsustatud õppekava rakendamiseks tavakoolis. Ehk teisisõnu – muuta õpet võimalikult ühesuguseks: et käsitluse all tunnis oleksid samad teemad, et saaks rakendada võimalikult samu töölehti jne. Tegelikkuses pole võimalik ühes klassis samal ajal õpetada korraga kahe eri õppekava alusel. Kui lisada abiõpetaja (kes peaks olema kindlasti eripedagoogiliste teadmistega, muidu on tegu isikliku abistajaga), siis tekib küsimus, miks peab laps istuma samas klassis teistega, kus on veelgi rohkem häiritud tema niigi kiiresti hajuv tähelepanu ja puudulik keskendumine vaimsele tegevusele.

Sellises olukorras pole võimalik luua HEV lapsele võrdseid võimalusi hariduse omandamiseks ja me saame öelda, et rikutakse lapse põhiõigust – õigust haridusele!

Kes hariduslike erivajadustega laste õiguste eest seisma peaksid? Lapsevanemad! Teadlikumad neist seda juba teevadki – nõuavad lapsele vajalikke tingimusi, mis tuleb kindlustada koolil koostöös kohaliku omavalitsusega. Riiklikult (seadusandlikult) on võimalused selleks loodud, küsimus on konkreetses rakenduses.

Kas on lahenduseks väikeklassid? Võib-olla. Kuid mitte siis, kui sinna koondatakse nii riikliku kui ka lihtsustatud õppe alusel õppivad lapsed, kellel on erinevad, tööoskused, korraharjumused, kes kasutavad eri õppematerjale.

Lihtsustatud õpe ei ole lihtne õpe
Töö lihtsustatud õppes ei ole lihtsustatud töö. Mida madalam on lapse vaimse arengu potentsiaal, seda sügavamad pedagooglised teadmised ja oskused õpetamiseks peavad olema õpetajal. Seda rohkem nõuab lapse õpetamine ka pedagoogikaväliste hoobade rakendamist. Ja neid tingimusi tuleb aktiivselt nõuda just meil, pedagoogidel. Sest lapsevanematel ei pruugi olla vajalikke teadmisi, ettevõtlikkust, oskusi.

Kaja Plado, MA, eripedagoogika
Koolielu
Lisatud 22. septembril 2011